Sisukord
Kolumnistid
Postimees
03.01.2018
Eesti Mida vana aja lapsed 21. sajandil uut räägivad? (8) ETV vääratas rahvuslike väärtuste vallas (48) Suur mõõtja mõistis, et kõiki väärtusi ta ise ei näe Majandus Võitja kommentaar: täpsed arvud ei ole kõige olulisemad (2) Täpseima ennustuse tegi Nordea Pank Nordica valmistub järgmise tüki erastamiseks POSTIMEHE SUUR MAJANDUSPROGNOOS: milliseid üllatusi toob tänavune aasta? (7) POSTIMEHE INTERVJUU Nordica: me ei taha olla meeldiv säästuorkester Välismaa Välismaa lühiuudised 03.01.2018 Iisrael kindlustas haaret Jeruusalemma ümber (2) Rahulolematus tõi iraanlased protestima KOHALIK VAADE. Leedu aasta möödus riidlemise tähe all (1) Arvamus Maarja Vaino: sajaga puusse? (67) Taavi Minnik: Iraani meeleavaldused otsustavad Assadi saatuse (10) Postimees 1940. aastal: 20 aastat rahu Mart Raudsaar: küsimus tehnika järele (1) Andrus Villem: tulevikuarendus või rahva vihaobjekt (7) Juhtkiri: pidu läheb edasi (2) Klen Jäärats: EESTIstumine: kaitstud, nüüdisaegne ja säästlik Euroopa (1) Kultuur Filmimaailma raputasid loominguvälised skandaalid Sport Raido Ränkel haigestus kopsupõletikku Andres Sõbra korvpallikommentaar: hinnet «viis» ei vääri esialgu keegi Ragnar Klavan: ma pole jutu-, vaid tegude mees Urmas Tali võitude nautimisest, koondisest, duellist Keelega ja järelkasvust Galerii: Eesti kaotas MM-valikmängus Šveitsile Tartu Naaber leidis oma aiast purjus ilutulestikulaskja sõrme (5) Kolm autot vanarauaks sõitnud joobes sohver pages sündmuskohalt (2) Statistikaametis ja teistes riigiasutustes ootavad tühjad lauad uusi töötajaid (1) Eesti patsiendi päästis Rootsist pärit maks Jaan Õunapuu: maavalitsuste kadu ei muuda inimesele midagi Sirje Toomla: hävinud täika Ivi Drikkit: naljas võib peituda tõsine tuum Tartust pärit naine veab eest maailma suurimat kodanikualgatust (2) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mart Raudsaar: küsimus tehnika järele

2 min lugemist
Mart Raudsaar FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Esimest korda kuulsin Soome lahe alusest tunnelist 1990. aastate alguses ülikoolis käies ning toona tundus see sonimisena, millel pole määratud kunagi realiseeruma, sest Tallinna ja Helsingi vahel on ikkagi 80 kilomeetrit.

Kuid iga visiooniga on nõnda, et hullumeelsusena näivast staadiumist liigub ta ühel hetkel staadiumi, kus sellest räägivad kõik ning tehakse tõsimeelseid ettevalmistusi. Ehkki valmides oleks tegemist maailma pikima tunneliga, usun nüüd minagi selle teostatavusse. Oleme kuulnud projektist huvitatud Hiina kapitalist ja teame, et soomlastel on olemas suured kogemused graniiti tunnelite uuristamisega. Oleme kuulnud ka Rail Balticast, mis ühendaks tunneli kaudu Helsingi Berliiniga. Seega, tehnoloogia mõttes on juba tegemist teostatava projektiga, omaette küsimus on projekti tasuvus, sest lahe kahel kaldal ei ela nii palju inimesi, kes moodustaksid majandusliku efektiivsuse mõttes kriitilise massi.

Aga nii tunneli kui ka Rail Baltica pooldajad kõnelevad sellest, et see on projekta, mis annab meile paremad ühendused ja aitab Eestit pisutki välja perifeeria staatusest. Ma ei vaidle sellele vastu. Jõulumaale ja sealt ära on tore kiiresti pääseda. Kiirrongist ja Soome tunnelist on aga vähe kasu, kui ülejäänud Eestist on neile väga raske ligi pääseda. Veel enamgi, kui uue infrastruktuuri ülalpidamiskulud hakkavad ohustama siseriikliku infrastruktuuri ülalpidamist (mis juba on juhtunud Pärnu-suunalise raudteega), siis võib efekt ülejäänud Eestile olla negatiivne.

Võtame probleemi lühidalt kokku. Väljaspool Tallinna elavale Eesti inimesele on suurim probleem, kuidas leida tasuvat tööd. Teine probleem aga, kuidas sinna tööle jõuda. Teame, et uuel aastal jõuavad bensiini hinnad ajaloolistesse kõrgustesse. Olemasoleva elukoha müük ja uue ost keskusesse pole ka lahendus. Kes ostaks kinnisvara piirkonnas, kus pole tööd? Nõnda võib osta Kohtla-Järvel kaheksa korteriga maja 1500 euro eest, sest pole nõudlust ega piirkonna arengu perspektiivi, mida võimendab kohaliku võimu vürstlik valitsemine. Probleemi ei lahenda ka tasuta bussiliikluse tulek maakonnaliinidele, kui see juhtuma peaks. Olen veendunud, et lõpptulemusena näeme maksumaksjale kallimat teenust ja hõredamat liinivõrku, aga see on omaette teema, mille juurde saame tulla tagasivaates 2018. aasta lõpus.

Ühesõnaga, inimesed muutuvad üha sunnismaisemaks ajal, kui riik maal õheneb jätkuvalt. Õieti polegi teist seal enam näha. Vähese positiivse regionaalpoliitikana oskan nimetada COOP Panga tulekut maale, mis aitab maainimestel sularaha saada keskusesse sõitmata ning reisirongiliikluse järkjärgulist taastumist mõnel liinil. Praamiühenduse valulisest reformist on möödas liialt vähe aega, et seda lõplikult edulugude hulka liigitada.

Meil on vaja maale kiiret internetti. Meil on vaja korralikke regionaalseid raudteid. Meil on vaja täiemahulisi kiirteid Tallinnast Tartu, Narva ja Pärnu. Meil on vaja, et bussid sõidaksid sellel ajal ja sinna, kuhu inimestel on vaja – ning selleks peavad liinivõrgu üle otsustama omavalitsused, mitte ministeerium. Meil oleks vaja üle vaadata aktsiisipoliitika ja mõelda, kuidas saaks riik pidurdada kütuse hinnatõusu.

Aga millegipärast on meil probleemid kõikides nendes valdkondades. Ometigi on valik lihtne: kas aidata luua maale (kaug)töökohti ja parandada ühendusi keskustega või leppida suure osa Eesti väljasuremisega. Ja see tähendaks ka Tartu väljasuremist. Rail Baltica ja Helsingi tunnel Lõuna-Eestit ei aita. Ja kui tehtud on kõik see, võid aknast kaeda, kuidas pidu keerleb-keeb.

Seotud lood
    30.12.2017 04.01.2018
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto