Majakad ja virvatuled

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Postimehe arvamus- ja kultuurilisa AK Oktoobrirevolutsiooni erinumber 04.11.17.

FOTO: Neeme Korv

«Ühelt poolt võitleb ajakirjandus veebis sinu tähelepanu nimel, kuid õõnestab su keskendumisvõimet infomüraga. Teiselt poolt nõuad sina kohe, kiiresti ja tasuta väärtust loovat kvaliteetajakirjandust, kuid kui seda pakutakse, ehmatab see sind pikkuse ja süvenemisvajadusega. Ja sa valid hoopis meelelahutuse.»

Nii kõnetab hea kolleeg Tiina Kaukvere valusa otsekohesusega lugejat arvamusloos «Mõttetu saast, mida sa kindlasti lugema ei peaks» (PM 27.12.17). Tiina eneserefleksioon(id) on näide meie uuema aja kommenteerivast ajakirjandusest, märgiline mitmes mõttes. Eestis kasvab peale põlvkond, kellele internet pole asi iseeneses, vaid midagi sama loomulikku kui õhk ja joogivesi. Niisamuti on loomulik, et selles põlvkonnas kerkivad esile ajakirjanikud, kes suudavad näha avaramat pilti inimesest ja ühiskonnast ning sõnastada üldistusi. Pangem tähele: mullu pääses Tiina Postimehes ilmunud esseega Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna nominentide hulka.

Ajakirjanikud nagu Tiina orienteeruvad ja mõtestavad avalikku ruumi, milles mängib suurt rolli muutunud meedia. Me elame nüüd selles globaalses külas, millest Kanada meediateoreetik Marshall McLuhan aastakümneid tagasi kirjutas. Igaühel oma võrgustik, (sotsiaalmeedia)mull, mis ei pruugi teistega üldse haakuda. Üks räägib aiast, teine aiaaugust. Ajakirjanikud tundlike vaatlejatena on Eesti traditsioonis alati püüdnud tuua eri seisukohti keskpõrandale kokku ja püüavad praegugi, kuigi kohati tundub see üsna võimatu missioonina.

Mul on hea meel, et ikka leidub neid, kelles kandub edasi praeguste ajakirjanike õpetajate õpetaja Juhan Peegli kreedo: «Ajakirjanik sa võid olla, inimene sa pead olema.» Vahetult enne jõule, 22. detsembril ilmus Villu Päärti arvamuslugu «Mu viiemiljonine ema». Erakordselt suure empaatiaga läbitunnetatud tekst. Oma lähedase kaudu avas autor terve hulga probleeme, hoiakumuutusi ühiskonnas. See lugu rääkis inimsuhetest, sotsiaalsest sidususest, meditsiinisüsteemist.

Mul on hea meel, et majandusajakirjanik Tõnis Oja tähelepanekuid loevad analüütikud alati suure tähelepanuga. Mul on hea meel, et uuriva toimetuse juht Risto Berendson sekkus lõppeval aastal mitu korda, kui avalik arutelu või ka ajakirjanduslik käsitlus tasakaalupunktist nihkesse minema hakkas. Eneseregulatsioon, sealhulgas ka enesekriitika meie oma tsunfti ridades, on edasiviiv, õieti hädavajalik. 

Mul on hea meel, et Lauri Hussar, Marti Aavik, Taavi Minnik, Sigrid Kõiv, Kristi Malmberg, Joosep Värk ja veel mitu kolleegi on juhtinud tähelepanu poliitilist kultuuri puudutavatele aspektidele. Mul on hea meel, et Georgi Beltadze toimetajatunnetus on võitnud Postimehe arvamusportaalile juurde autoreid ja lugejaid – meie jälgijate arv Facebookis on mullusega võrreldes kahekordistunud. Mul on hea meel, et Eesti Meedia maakonnalehtede ajakirjanikud on meie arvamusrubriigi ja -portaali kaasabil leidnud võimaluse kõnetada laiemat auditooriumi – iseäranis oluline kohalike valimiste aastal. Mul on hea meel, et juhtkirjad on olnud varasemast tunduvalt loetavamad.

Postimehe arvamustoimetus tahab olla Eesti debattide pealava, kus kandvates rollides näeme nimekaid arvamusliidreid, kellest mitu on meie sagedased kaasautorid ja kolumnistid. Ent lõppenud aastale tagasi mõeldes meenuvad eriliste puudutustena just kolleegide-ajakirjanike kirjutised. 

Meid ümbritseb iga päev enneolematult palju müra, kuid orienteeruda tuleb ikka majakate, mitte virvatulede järgi. Mul on tõeliselt hea meel, et meil siin Postimehes neid majakaid leidub.

    Tagasi üles