Läbi jää vajunud koertele tuleb päästjatel appi tõtata pea igal aastal. Tänavune talv pole erand ning viimase kolme nädalaga on jäise veega tutvust teinud juba kolm hapral jääkoorikul lustinud peni.
Jääkate sõltub ilmast
17. detsembri päeval pidid Võru päästjad aitama koera, kes oli Tamula järvel paari meetri kaugusel kaldast läbi jää vajunud. Loom toodi päästelaua abil kaldale.
Kümme päeva hiljem leidis samalaadne juhtum aset Võrumaal Väike-Rõsna külas. Pinnaltpäästevarustuses päästjad tõid roostikus poolenisti läbi järvejää vajunud looma kaldale ja andsid üle omanikule.
Seni viimane koerapäästeoperatsioon tuli aga ette võtta Mustvees, kus Peipsi jääle jooksnud hundikoer kukkus järve paarikümne meetri kaugusel kaldast. Piirivalvuritel õnnestus koer päästa.
Lõuna päästekeskuse kommunikatsioonijuht Marek Kiik märkis, et koera on lihtsam veest päästa kui inimest, sest koer on kehakaalult kergem. «Enamasti ei osuta külmunud ja šokis loomad päästjatele ka mingit vastupanu ja on enda pääsemise üle pigem õnnelikud,» märkis Kiik.
Ta lisas, et õnneks on juhtumid, kus tuleb aidata läbi jää vajunud loomi, pigem siiski harvad ja sõltuvad osaliselt just ilmaoludest, mil öösel külmetab aga päeval jälle sulatab, nii et korralikku jääkatet tekkida ei saa.
«Rohkem käivad päästjad abistamas aukudesse, näiteks lahtistesse kanalisatsioonikaevudesse või muudesse avaustesse kukkunud loomi. Kuid läbi jää vajumisel on võrreldes auku kukkumisega looma elule palju suurem oht,» nentis Kiik. Ta täpsustas, et jääauku kukkunud metsloomadega pole päästjad pidanud tegelema.