Sisukord
Arvamus
Postimees
08.01.2018
Eesti Kirikule kingitud miljoneid varjutab pooltõde (51) Polina õpetab Krimmi rukkililledele eesti laule (1) Kiriklik lahkus ehk kuidas 111 miljonist eurost 37 sai (9) Majandus POSTIMEHE INTERVJUU Põldoja: iseendaga konkureerimine pole üldse halb Eesti ekspert: bitcoin’i looja võiks jääda igaveseks saladuseks (1) BLRT aastatepikkuses äritülis kuluvad hiigelsummad (5) Välismaa Välismaa lühiuudised 08.01.2018 Õigeusklikud tähistasid jõulupühi Soomlased hindavad presidentidest enim Kekkoneni (3) Inimõigused imbuvad nutirakenduste algoritmidesse Stockholmis sai metroopeatuse ees plahvatuses surma inimene Amnesty International: inimõigused on kriisis Donald Trump – stabiilne geenius või vaimselt haige? (33) Arvamus Olev Remsu: paneme tähed enda kasuks tööle! Ene-Margit Tiit: kas 100-aastases riigis tuleks arvestada rahvatarkust? (14) Ahto Lobjakas: Trumpi üha ühepoolsemad momendid (6) Juhtkiri: kui eestlus kaob (10) Postimees 1927. aastal: kelle asja ajavad linnajuhid? Arved Breidaks: kiiret pole (2) Heidit Kaio: uue bürokraatia koidik - näide suhtlusest robotinäolise Eesti riigiga (26) Kultuur Art Allmäe must värv (1) Lühist polnud, särtsu samuti mitte (1) Sport Martin Fourcade võitis jälle, Kalev Ermits teenis MK-punkte Ilvesele 4. ja 9. koht Eesti viigistas Abu Dhabis Rootsiga Kalev jättiski Euroopa tipu jõulukingita Vägev! Karel Tammjärv taltsutas Tour de Ski ebainimliku lõputõusu Usk ja viisakus tõstsid Kamil Stochi kuningatroonile Teadus Mida oodata teadusest aastal 2018? Tartu Müüjad tahavad turuhoone varem kinni panna Tammeka majakas tõmbas karjäärile joone alla Keiu Telve: start-up, sul on kultuuriprobleem! Marko Adamson: millist kooli tahame? Tartlasest soomlane tegi Helsingisse fotonäituse setu elust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ene-Margit Tiit: kas 100-aastases riigis tuleks arvestada rahvatarkust?

3 min lugemist
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. FOTO: Stanislav Moshkov

Kui riik saab 100-aastaseks, siis näitab see, et tegemist on ajaproovi läbinud üksusega. Arvestatava ajaloolise kogemuse kõrval on Eesti riigile küpsust lisanud enam kui veerandsajandipikkune edukas toimimine tänapäeva maailmas. Läbitud on ka omamoodi küpsuseksam – eesistumine Euroopa Liidus.

Mida tähendab see kohustuste, vastutuse ja võimaluste osas? Toimimiseks langetab riik pidevalt otsuseid, mis oluliselt mõjutavad rahva käekäiku praegu ja tulevikus. Noor ja habras riik, kel napib kogemusi ja tarkust, peab otsuste tegemisel paratamatult kuulama välisnõuandjaid ja jäljendama naabrite tegevust. Sellel on aga oma hind – ka väga targad välisnõustajad ei arvesta riigi omanäolisust, mis selle tagajärjel kipub paratamatult vähenema.

Sageli oleks välisekspertide asemel õigem kuulata rahva tarkust. See on demokraatia põhimõte, mida jälgivad küpsed ja enesekindlad riigid. Tõsi küll, vahel võib see viia ootamatute ja vähemalt esmapilgul soovimatute tulemusteni – näiteid pole vaja kaugelt otsida –, kuid see-eest on vastutaja selge ning keegi ei saa öelda «nemad tegid», vaid tuleb tõdeda: «meie tegime». Üheskoos tehtud valesammud ei tarvitse põhjustada rahva võõrandumist valitsejatest, vaid mingil moel pigem lähendavad neid omavahel.

Eestis on suuresti säilinud noore riigi sündroom: rohkem usaldatakse tarku välismaalasi kui oma rahvast. Asjatult! Eesti rahvas on haritud (kuulub maailma kõige haritumate rahvaste hulka) ja elutark, on suutnud säilitada ka ajaloo keerdkäikudes iseolemise ja isemõtlemise. Tõsi, enamasti on rahva hoiak pigem alalhoidlik ja ettevaatlik, meile pole omane innustuda suurelt mõtlemisest. Meie armastatuimad vanasõnad on «tasa sõidad, kaugele jõuad» ja «üheksa korda mõõda, üks kord lõika». Eriti alalhoidlikult käitume oma hinnatuimate väärtuste – keele, maa, looduse suhtes, olles valmis neid kõigi vahenditega kaitsma. 

Objektiivselt on niihästi eesti keel kui ka riik koos oma varadega paremini kaitstud kui kunagi varem. Miks on rahvas siiski mures – seda muret jagatakse nii kirjatükkides, meeleavaldustel, sotsiaalmeedias kui ka omavahelistes vestlustes. Üks olulisi põhjuseid on see, et valitsejad kuulavad liiga vähe rahva tarkust ega võta seda arvesse. Siit tuleb ka rahva võõrandumine valitsejatest. Professionaalsete suhtekorraldajate selgitused, miks üks või teine valitsuse tehtud samm õige on ja kui asjatundmatud on rahva hulgast tulnud ettepanekud, ei selgita midagi ja pigem valavad õli tulle.

Inimesed ootavad, et kõik otsused arvestaksid Eesti rahva ja maa (sh looduse) huve nii praegu kui ka järeltulevate põlvede jaoks, eelistades neid huvisid kõigile teistele kaalutlustele, sealhulgas majandusliku heaolu kiirele kasvule. Nimelt on intuitiivselt kaugelevaatav pilk see, mis iseloomustab rahva tarkust – erinevalt ekspertide tehtud prognoosidest, mis ulatuvad vaid paarikümne aasta kaugusele ja omistavad suurema tähtsuse enamasti majanduslikele väärtustele või ka rahvusvahelistele hoiakutele.

Mõned näited viimase aja murekohtadest. Hiiglaslik puidutehas Tartu lähistele – vastuseis sellele lähtub peamiselt looduse kui väärtuse säästmisest. Rail Baltic – pikalt ja põhjalikult diskuteeritud, kuid karavan liigub haukuvatest koertest hoolimata. Muret teeb nii looduse ulatuslik kahjustamine, suuremõõduline maavarade kulu kui ka suhteliselt väike tulu Eesti rahvale, sest tänapäeval ei ole rong kuigi tõhus vahend pikkade vahemaade läbimiseks – eestlaste ühendamiseks teiste Euroopa riikidega toimib ikkagi vaid lennuühendus.

Suurehitiste puhul kompensatsiooniks pakutavad lisanduvad töökohad üldsust ei kõneta, sest töökätest on Eestis puudus. Küll aga tekitavad rahvale muret tööjõu immigratsiooniplaanid. Kui vaadata ühe põlvkonna jagu ettepoole, siis võib tõepoolest paista, et võõrtööjõud leevendab mingil määral pensionikassa puudujääke. Pilku veel kaugemale küünitades jõuame aga ajani, mil külalistööjõud jõuab pensioniikka, ja siis muutub probleem hoopis teravaks. Selle väite tõestuseks piisab, kui vaadata praeguse Eesti rahvastiku vanusestruktuuri: pensionile hakkab jääma suur osa neid noori, kes tulid Eestisse nn olümpiarajatisi püstitama, seetõttu on see vanuserühm ebaproportsionaalselt arvukas ja suhteliselt suur on nende seas ka võõrsil sündinute osakaal.

Olukordi, kus kõrgemal tasemel tehtud otsus polnud kooskõlas rahva tarkuse või terve mõistusega, tekkis ka haldusreformi käigus, mis kokkuvõttes oli vaieldamatult vajalik. Tartlasena pole mulle selge, miks on minu praeguse korrektse postiaadressi esimesed read: Tartumaa, Tartu linn, Tartu linn asustusüksusena… Kui tõepoolest oli tarvis Tartu linnaga ühendada külad, mille rahvas end linnarahvaks ei pea, siis võinuks seda liitmoodustist nimetada näiteks Tartu piirkonnaks, mitte Tartu linnaks, ja jätta linna nime linnale ilma seda asustusüksusega täiendamata. Matemaatikuna häirib mind info liiasus aadressides: kolm korda kordub nimetus Tartu, kuigi seda saaks lihtsalt vältida. Tartu linn asub ju üksnes Tartu maakonnas ja piirkonnas, seega on piisav kirjutada ümbrikule «Tartu», nagu seda on tehtud aastasadu.

Seotud lood
06.01.2018 09.01.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto