Sisukord
Arvamus
Postimees
09.01.2018
Eesti Eestkostjaks määratud mees tühjendas aastaid venna pangakontot (1) Kohus ei rahuldanud Lepajõe kaebust filmitootja vastu Pensionäride esindajad imestavad eakaaslaste hämmelduse üle (43) Tallinna südalinna Liivalaia tänavale kerkivad 30-korruselised hooned (1) Ametnikud peavad pensionäride teavitust piisavaks (4) Majandus Hinnatõus võib pidurduda Välismaa Saksamaa tippajakirjanik: Venemaa aitab Süürias ISISt (2) Talvepalavik Aadria mere ääres Arvamus Karmo Tüür: otsustusvõimetu Moldova (1) Jürgen Ligi: alkoholipoliitika piir ja piiritus (19) Juhtkiri: maksupoliitika asemel poliittehnoloogiat (9) Postimees 1992. aastal: president Bushi teine atakk Evelyn Kaldoja: las Visegrád eksperimenteerib Erik Salumäe: riigikirikuga Eesti (5) Kultuur Noored olid huvitavamad Kuldgloobuse võidufilmid jõuavad Eestis ekraanile Sport Kanepi ja Kontaveit anti üles Fed Cupiks Analüüs: kuidas Kalev Kairysega uue hingamise on leidnud? Mitmed tipptennisistid jätavad Austraalia lahtised vahele Verinoor pealik, kes rõhub kirele ja töökusele Edetabel: maailma kalleimad jalgpallurid Tartu Aasta tegijad looduses on valitud Sissemurdjaid pole lihtne tabada, kuid vargused vähenevad ERMi juhi kohalt priiks saav Tõnis Lukas pürib kutsekooli direktoriks (6) Tartu ülikool loodab raamatukogu lugejatele avada eksamisessiooniks Nõo valla elanik läheb viimsele teele riigi ja valla toel Koolipere sai 23 aasta järel taas üheks Janno Zõbin: võltsmoraaliga ei ole võimalik alkoholismi vastu võidelda (1) Andres Anvelt: iga inimene väärib turvalist kodu Näitusel peegeldub Tartu kunsti kesine aasta Meelelahutus Koomiks Sudoku

Erik Salumäe: riigikirikuga Eesti

3 min lugemist
Erik Salumäe FOTO: Erakogu

Kas oleks olnud ausam täiendada õigusakte selliselt, et riik kompenseerib kõigile kirikutele kunstiväärtused, mis asuvad mittetagastatavates pühakodades, küsib jurist ja Dominiiklaste ajaloolise kloostrikompleksi sihtasutuse juhatuse liige Erik Salumäe.

Eelmise aasta lõpus, neljandal jõulupühal see siis juhtus. Olgugi et põhiseadus rõhutab selgelt, et «riigikirikut ei ole», on meil riigikirik nüüdsest ometigi olemas – Tallinna Niguliste kirik. Ning kuigi selline õiguslik interpretatsioon on tegelikult meelevaldne, et mitte öelda täiesti ebapädev, väärib niisugusena algselt sotsiaalmeedias humoorikalt esitatud väide tõsist tähelepanu.

Ülekohut heastades

Valitsuse ning EELK ja EAÕK tahe püüda lõpuks ometi ära lahendada kirikutelt õigusvastaselt võõrandatud varaga (Niguliste kiriku ja Petseri kloostriga) seotud küsimused väärib põhimõtteliselt ju igati heakskiitu. Iseküsimus on aga, kui õnnestunud, õiglane ja põhjendatud oli õiguslik tee, kuidas seda tehti.

Esmalt täiendas valitsus omandireformi reservfondi kasutamise korda punktiga, mille järgi võib reservfondi vahendeid eraldada ka «toetuse andmiseks sõja ja okupatsiooni käigus omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks kirikutele». Selline sõnastus tekkis alles valitsuse istungi käigus, esialgset eelnõu arvamuse avaldamiseks näiteks Eesti Kirikute Nõukogule ei saadetud. Kui «sõda ja okupatsioon» on omandireformi konteksti arvestades üsna üheselt tõlgendatavad, siis «omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus» jätab juba palju interpreteerimisruumi.

Selgitused, et määrus lõi aluse lõpetada Niguliste kiriku ja seal asuvate kunstivaradega seotud omandivaidlus, jäid aga õhku, kui selgus, et taotluses, mille EELK valitsusele esitas, ei olnud Niguliste kirikust sõnagi juttu. Võimatu on vastu vaielda taotluses märgitule, et «suur osa sakraalehitistest ja muust kiriku põhikirjaliste töövaldkondadega seotud kinnisvarast on sõja ja okupatsiooni käigus osaliselt või täielikult hävinud või ei ole neid enam võimalik taastada endiseks otstarbeks ja iseseisvaks majandamiseks», kuid selline tõdemus ei piirdu kirikute puhul ju mitte ainult EELK ja EAÕKga.

Nii hävisid ainuüksi rooma-katoliku pühakodadest sõja ajal näiteks kirik Narvas, mille asukohale ehitati 1980. aastatel kortermaja, või kirik Valgas, mis on nüüdseks taas üles ehitatud, ning ülekohut on pidanud tundma paljud kogudused üle Eesti. Tahaks väga loota, et riigi eraldatud toetusest saab osa ka nõukogude ajal spordisaaliks olnud Tartu Maarja kirik, üks meie laulupidude hällidest, mis on ehe näide okupatsiooni käigus tehtud ülekohtust ning mida kogudus ja Tartu linn soovivad juubeliüldlaulupeoks taastada.

Rahandusminister on tõmmanud kirikutele tehtud ülekohtu heastamisele nüüd selgelt joone alla, märkides, et see oli ühekordne otsus. Tahtmata uskuda seda, et valitsuse hinnangul tekitasidki sõda ja okupatsioon ülekohut vaid kahele kirikule, kas ei oleks siis olnud ausam täiendadagi õigusakte selliselt, et riik kompenseerib kirikutele kunstiväärtused, mis asuvad mittetagastatavates pühakodades?

Juubelikink Notkelt?

Sest Niguliste puhul täpselt sellega ju tegemist on. Alahindamata paljude kunsti- ja muuseumiinimeste suurt pühendumist sellele, et Niguliste kogudusele kuulunud kunstiväärtused oleksid hoitud ja eksponeeritud, on ometi olnud väga häiriv üleolev suhtumine, et EELK ise seda ei suudaks ning et on täiesti loomulik, et kunagi kunstnike poolt sakraalseks otstarbeks loodud väärtused ongi sujuvalt ilma õigusliku aluseta läinud riigi omandisse.

Imekspandavalt vähesed küsivad, kuidas «Surmatants» ja Rode altar pommitamise üle elasid, kui pea kogu kiriku sisustus hävis. Need säilisid tänu tollasele kogudusele, kes oli hindamatud kunstiväärtused ettenägelikult evakueerinud. Kui kogudus soovis hiljem kiriku taastada, ei andnud nõukogude võim selleks luba, küll aga taastas kiriku ise hiljem «muuseum-kontserdisaaliks». Kirikus asuvaid kunstiväärtusi eksponeerides on muuseum saanud paljude aastate jooksul märkimisväärset tulu, mida ei ole jagatud organisatsiooniga, kellele need varad õigusjärgselt kuulusid.

Kui kirikuhooned on kogudustele tagastatud koos seal asuvate kunstiväärtustega (sh nt Püha Vaimu kirikus asuv Notke altar), miks pidanuks Niguliste kiriku puhul tollasele kogudusele kuulunud kunstiväärtusi mitte arvestama? Kas aga praegune EELK ja riigi kokkulepe on tegelikkuses win-win lahendus? Nii võib arvata, aga õigluse seisukohalt võib ka mitte arvata. Kas siiski ei peaks meie austus kunstiväärtuste loojate suhtes seisnema ka selles, et kui väärtused loodi sakraalseks tegevuseks, siis neid selleks ka kasutatakse? Kas sakraalsete kunstiväärtuste üleminek riigile neil tingimustel ei ole kui 15.–16. sajandi kunstimeistrite ja EELK kingitus Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks, mitte riigi raha kinkimine kirikule, nagu valitsuse otsuse kriitikud on püüdnud seda näidata?

Saame suureks vaimult

Võiksime ehk tõstatada ülalkäsitletud teemaga seoses sellegi küsimuse, kui põhjendatud on, et linnale peaks jätkuvalt kuuluma reformatsiooni käigus ülevõetud ajalooline dominiiklaste klooster koos Katariina kirikuga, kui need hooned 13. sajandil rajanud Katoliku Kirik ja Dominikaani Vendade Ordu tegutsevad sealsamas Ladina kvartalis. Alanud Euroopa kultuuripärandi aastal on aga kohane mõelda eeskätt sellele, milline on Euroopa vaimne pärand ja millised on Euroopa juured, mitte ainult materiaalsetele kultuuriväärtustele. Täiendades kirikuõpetaja Jakob Hurda tsitaati – me ei pea saama suureks rahvaarvult (ega ka mitte maiselt varalt), küll aga peame me saama suureks vaimult!

Seetõttu on sümboolne, et just käesoleval aastal külastab Eestit paavst Franciscus, keda, ma väga loodan, võtavad Eesti riik ja rahvas vastu suure rõõmu, siira kaasaelamise ja väärikusega, nii nagu suutsime seda teha 1993. aastal, kui Eestit külastas paavst Johannes Paulus II. «Mu Isa, tänasel päeval tervitab Teid ühe väikese riigi suur rahvas. Väike on ta arvult, suur kannatuste karikalt, mis talle osaks on saanud, veelgi suurem töökuselt ja usult tulevikku,» olid tollase presidendi Lennart Meri tervitussõnad paavstile lennujaamas.

Seotud lood
08.01.2018 10.01.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto