Sisukord
Teadus
Postimees
13.01.2018
Eesti Martin Herem - sada protsenti Eesti toode (1) Kadri Simson - ülbe kuulipilduja (11) Eesti inimesed tahavad elama õppida (7) Raipetehase juurde võib kerkida rohutirtsufarm Siunavad hinnangud autorendifirmale (6) Paavo Järvi viib EV 100 peo Euroopa kontserdimajadesse Ossinovski pulmareis Lõuna-Ameerikasse tõi kuluka vaidluse (68) Majandus Raivo Hein - unistus Saaremaa sillast (1) Välismaa Donald Trump - stabiilse geeniuse nädal (1) Uskumatu vulgaarsus vaheldumisi lapsikusega (25) Ecuador üritab Assange’ist vabaneda (1) Värske küsitlus näitab ajaloolist murrangut Hispaanias Puigdemont pürgib Skype’i-presidendiks (2) Saksamaa astus olulise sammu uue valitsuse poole Arvamus Juhtkiri: Merkel on päästetud (10) Koduperenaine või naiskombainer ehk mitu last on puudu Eesti kosmoseprogrammist? (60) Raivo Hein - unistus Saaremaa sillast (1) Postimees 1994. aastal: tundmatu pommiähvardaja sulges Tallinna Kaubamaja Donald Trump - stabiilse geeniuse nädal (1) Kadri Simson - ülbe kuulipilduja (11) Martin Herem - sada protsenti Eesti toode (1) Peeter Langovits: glamuurne aastavahetus lillepaviljonis Artemi Troitski ettevaade: mis ootab tänavu Venemaad? (2) Oliver Laas: kas virtuaalne sõprus on tõeline sõprus? (3) EKI keelekool: vanusejuttu (1) Kultuur Artemi Troitski ettevaade: mis ootab tänavu Venemaad? (2) Peeter Langovits: glamuurne aastavahetus lillepaviljonis Filmiarvustus: «Hinga». Sa nutad, kui seda filmi ei näe (2) Sport Kristjan Ilves: hoovõtul on meeletu varu Tammjärv leidis tasakaalu kooli ja spordi vahel (1) Monsieur Dakari viimane meistriklass? Marek Tiits: veterani vihakõne ehk Kuidas mõista hukkamõistjat (1) Video: Sildaru asub põneval moel maailma vallutama Tallinn Kus asuvad pealinna peenemad peldikud? Tarbija Suur ülevaade: millise operaatori netipakett sobib sulle kõige paremini? (1) AK Juurikas. Urmas Oti saladus (4) Gutenbergist Zuckerbergini ehk Kuidas kommunikatsioonitehnoloogiad inimest ja ühiskonda muudavad (2) Koduperenaine või naiskombainer ehk mitu last on puudu Eesti kosmoseprogrammist? (60) Vastandite ühtsus, sisu ja vormi harmoonia Pealpool pilvi Aja auk. Inimkonna hävitajad Raamat rahutust oraatorist Jan Kaus: «Mulle on kirjanikuna oluline oma elutunnet nii täpselt kui võimalik sõnadesse panna.» Vikerkaar loeb: Puhas enter. Ühe võimaliku poeetika mälestuseks Oliver Laas: kas virtuaalne sõprus on tõeline sõprus? (3) Lumehelbeke ja autist teeseldud maailmas Vladimir Sazonov: Mugabe ajastu lõpp – milline võib olla Zimbabwe tulevik? (1) Uus karjäär linnas Masinad – kuidas nad töötavad? Juurikas. Aabrami ja Aaropi kole taplus «Kui oli keskaeg pime, elu oli sünge ja julm...» (1) Juurikas. Mida toob aasta 2018? Arvi Freiberg: paradoks - elame e-riigis, aga peame teadust liiga kalliks Arter Viikingid, meie esivanemad (2) Jüri Kolk: mulda ju ei sööks! Mida uut näidati maailma suurimal elektroonikamessil? Ökomood: mõtleks õige, mida kanda (2) SUUR ARTERI INTERVJUU: Ene Pajula – Mammi, kes pole mingi mammi (1) Fotolugu: India vangistatud laevakaitsja silme läbi (1) Nalja pole – neljast naisest tuleb läbi murda Olümpiamängudele – olgu oma või olümpialipu all! Kus asuvad pealinna peenemad peldikud? Filmiarvustus: «Hinga». Sa nutad, kui seda filmi ei näe (2) Sillamäelt Põhjala esirestoranide kööki Sõiduproov. Škoda Karoq: kas selle aasta müügihitt? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Arvi Freiberg: paradoks - elame e-riigis, aga peame teadust liiga kalliks

3 min lugemist
Pilt on illustreeriv. FOTO: Sergey Pyatakov/Sputnik/Scanpix

Nii nagu Maa kumerus jääb oma hiiglaslikkuses mõnedele märkamata, nii kipub ka teaduse lai haare paljude jaoks pahatihti tema rahastamisele kuluvate summade varju jääma, kirjutab akadeemik Arvi Freiberg.

Niipalju kui mäletan, ja see on üsna pikk aeg, on teadlasi hurjutatud nende tegevuse vähese nähtavuse pärast. Olukorra ilmestamiseks kasutatakse tihtipeale piiblist pärit elevandiluust torni kujundit, kus elust irdunud teadlased ei tea enam ise ka, mis probleemide üle mõtisklevad.

Kõlama jäävad sõnumid, nagu et rahvas (loe – maksumaksja) teid ei mõista. Peate oma tegemisi rohkem ja paremini selgitama. Peate saama «ajakirjanduse sõbraks». Võib-olla siis rahvas märkabki teid, annetades raha järjekordse torni ehitamiseks.

Nagu kerjusele. Mõttetu kulu küll, aga suuremeelsus soojendab kinkija südant. Ja nii need end süüdlasena tundvad teadlased, selmet teadust teha, kulutavad järjest rohkem kallist tööaega põhjendustele, esile tõstmisele, illustreerimisele, propageerimisele, ja mis seal pattu salata, vahel ka lihtlabasele «luuletamisele» oma uurimistöö suurest ühiskondlikust väärtusest ning majanduslikust kasust. Kümned, võib-olla sajad, usinad ametnikud saavad meil riigi käest palka teaduse mõju hindamise eest. Parimal juhul võidavad sellest ühiskonnateadused, sest teaduse mõju täpselt määratleda ja mõõta polegi nii lihtne. Selle kohta sai muuhulgas lugeda 13. detsembri Postimehest.

Näägutamise teine pool on jalalt vildakas tees, et kuna me (kurtjad) ei tea või ei saa aru, millega nad (teadlased) seal tornis toimetavad, siis küllap pole see kellelegi vajalik. Miks peame nende pelgalt uudishimust ajendatud lapsepõlve pikenduse kinni maksma? Lahendust nähakse rakenduslike uuringute eelisarendamises. Häda on aga selles, et rakendusuuringud kipuvad olema baasuuringutest vähemalt suurusjärk kallimad. Mõlemad kulutused aga kahvatuvad väljaminekute kõrval, mida tuleb teha tootearenduses.

Nüüd pealkirjas nimetatud paradoksist. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on paradoks näilikult mõistusvastane väide. Meil kasutab pea igaüks nutitelefoni või muud tarka vidinat, oleme, hoolimata äsja ilmsiks tulnud digiohtudest, jätkuvalt uhked oma ID-kaardi, Skype’i ja hästitoimiva e-panganduse üle, maksame usinasti taastuvenergia maksu, lootes, et päike ja tuul peagi meie energiaprobleemid lahendavad. Kõik need märksõnad tähistavad lõpp-produkte, mis on võimalikuks saanud vaid tänu põhjalikele teadusuuringutele. Ilma selleta poleks neid meile nii enesestmõistetavaks saanud hüvesid lihtsalt olemas.

Paradoksaalne on siin, et seda ilmselget asjaolu pahatihti ei tajuta. Vaatamata sellele, et oleme üks haritumaid rahvaid maailmas – valdavalt lugemis-kirjutamisvõimeline juba üle-eelmise sajandi lõpust, PISA testiski jääme alla vaid vähestele, kui üldse. Sestap teadlased, üldjuhul vaiksed hinged – sest tülitsemine pärsib mõtlemist –, peavad muudkui oma töö väärtust põhjendama ja selgitama.

Võiks arvata, et selline leplikkus tasub end ära ja meie teadlastel läheb hästi. Kuid võta näpust. Eesti Teadusagentuurile esitati tänavu 317 uurimistaotlust. Nendest pälvis rahastuse 42 projekti – üks 7–8 esitatud taotluse kohta. Kujutage ette, et tulemust teadmata peate leiva saamiseks poes passimas käima iga jumala nädalapäev, seitse päeva jutti. Lohutuseks vaid teadmine, et tegemist on statistilise keskmisega ja hea vedamise korral saate pätsi kätte juba esimesel katsel. Mõni vähem õnnelik aga ei tarvitse kahe nädala jooksul koorukestki näha ning sureb nälga.

Samamoodi on kõvasti nihkes rahastuse proportsioon. Küsiti 32 miljonit eurot, saadi neli (vt Novaator 15.12.17). Teadlaste üha valjenev nurin selle täiesti ebamõistlikuks kujunenud olukorra üle pole ei valitsuselt ega rahvaesindajatelt täit mõistmist leidnud. Kindlasti on teadus- ja arendusinvesteeringute sisuliseks külmutamiseks viimastel aastatel kaalukaid põhjusi. Aga välistatud peaksid olema sellised argumendid, et meie teadlaste küsitud summad on ebamõistlikult suured, et meil on teadlasi isegi liiga palju, et nad on ülemakstud või et nende töö tulem ehk teadusartiklid on võrreldes teiste Euroopa Liidu või OECD riikidega liiga kallis.

Tegelikkus on ju hoopis vastupidi. Meil on teadlasi ja uurijaid töötajate hulgas vähem kui OECD ja EU-28 riikides keskmiselt, Soomest oleme selle näitajaga maas üle kahe korra. Eesti teadus on odav. Absoluutsummas küünib arvestatav kulu teadusele ja arendusele ühe elaniku kohta meil vaevalt kümnendikuni põhjanaabrite omast.*

Teadmine on võim, kuulutas inglise filosoof ja õpetlane Francis Bacon neli sajandit tagasi. Baconi eluajal alanud ja tänaseni kestev teadusrevolutsioon muudab maailma üha kiirenevas tempos, kinnitades sellega ka Baconi teesi. Pole vähimatki põhjust teaduse mõju sunnitult välja mõtlema hakata. See on kõikehõlmav.

Teaduse ammendamatus ilmselt seletab ka meie paradoksi. Mõneti on see analoogne ülisuure maakera kumerusega, mis on tavamõõtudega võrreldes mõnedele raske märgata. Publiku survel teadustulemuste ülehaipimine võib aga anda oodatule vastupidise tulemuse. Nii on kiiresti alla käinud teaduse taseme hindamisel vaat et ainutunnusena kasutusel olnud oivalisuse (ingl k excellence) mõiste. Sellele tähelepanu juhtiv ajakirja Nature kommentaar (20. oktoober 2016) kannab pealkirja «Teadus vajab vähem oivalisust ja rohkem kompetentsi». Sellised hälbed on välditavad, kui maksumaksja ootuste ja teaduse võimaluste vahel valitseb vastastikku lugupidav tasakaal.

* Kuna internetist võib leida igasuguseid andmeid, siis olgu siinkohal ka kasutatud allikaviited ära toodud: https://www.statista.com/statistics/264644/ranking-of-oecd-countries-by-number-of-scientists-and-researchers/; http://www.oecd.org/sti/msti.htm; https://www.stat.ee/pressiteade-2009-143

Seotud lood
12.01.2018 15.01.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto