Sisukord
Kirjandus
Postimees
13.01.2018
Eesti Martin Herem - sada protsenti Eesti toode (1) Kadri Simson - ülbe kuulipilduja (11) Eesti inimesed tahavad elama õppida (7) Raipetehase juurde võib kerkida rohutirtsufarm Siunavad hinnangud autorendifirmale (6) Paavo Järvi viib EV 100 peo Euroopa kontserdimajadesse Ossinovski pulmareis Lõuna-Ameerikasse tõi kuluka vaidluse (68) Majandus Raivo Hein - unistus Saaremaa sillast (1) Välismaa Donald Trump - stabiilse geeniuse nädal (1) Uskumatu vulgaarsus vaheldumisi lapsikusega (25) Ecuador üritab Assange’ist vabaneda (1) Värske küsitlus näitab ajaloolist murrangut Hispaanias Puigdemont pürgib Skype’i-presidendiks (2) Saksamaa astus olulise sammu uue valitsuse poole Arvamus Juhtkiri: Merkel on päästetud (10) Koduperenaine või naiskombainer ehk mitu last on puudu Eesti kosmoseprogrammist? (60) Raivo Hein - unistus Saaremaa sillast (1) Postimees 1994. aastal: tundmatu pommiähvardaja sulges Tallinna Kaubamaja Donald Trump - stabiilse geeniuse nädal (1) Kadri Simson - ülbe kuulipilduja (11) Martin Herem - sada protsenti Eesti toode (1) Peeter Langovits: glamuurne aastavahetus lillepaviljonis Artemi Troitski ettevaade: mis ootab tänavu Venemaad? (2) Oliver Laas: kas virtuaalne sõprus on tõeline sõprus? (3) EKI keelekool: vanusejuttu (1) Kultuur Artemi Troitski ettevaade: mis ootab tänavu Venemaad? (2) Peeter Langovits: glamuurne aastavahetus lillepaviljonis Filmiarvustus: «Hinga». Sa nutad, kui seda filmi ei näe (2) Sport Kristjan Ilves: hoovõtul on meeletu varu Tammjärv leidis tasakaalu kooli ja spordi vahel (1) Monsieur Dakari viimane meistriklass? Marek Tiits: veterani vihakõne ehk Kuidas mõista hukkamõistjat (1) Video: Sildaru asub põneval moel maailma vallutama Tallinn Kus asuvad pealinna peenemad peldikud? Tarbija Suur ülevaade: millise operaatori netipakett sobib sulle kõige paremini? (1) AK Juurikas. Urmas Oti saladus (4) Gutenbergist Zuckerbergini ehk Kuidas kommunikatsioonitehnoloogiad inimest ja ühiskonda muudavad (2) Koduperenaine või naiskombainer ehk mitu last on puudu Eesti kosmoseprogrammist? (60) Vastandite ühtsus, sisu ja vormi harmoonia Pealpool pilvi Aja auk. Inimkonna hävitajad Raamat rahutust oraatorist Jan Kaus: «Mulle on kirjanikuna oluline oma elutunnet nii täpselt kui võimalik sõnadesse panna.» Vikerkaar loeb: Puhas enter. Ühe võimaliku poeetika mälestuseks Oliver Laas: kas virtuaalne sõprus on tõeline sõprus? (3) Lumehelbeke ja autist teeseldud maailmas Vladimir Sazonov: Mugabe ajastu lõpp – milline võib olla Zimbabwe tulevik? (1) Uus karjäär linnas Masinad – kuidas nad töötavad? Juurikas. Aabrami ja Aaropi kole taplus «Kui oli keskaeg pime, elu oli sünge ja julm...» (1) Juurikas. Mida toob aasta 2018? Arvi Freiberg: paradoks - elame e-riigis, aga peame teadust liiga kalliks Arter Viikingid, meie esivanemad (2) Jüri Kolk: mulda ju ei sööks! Mida uut näidati maailma suurimal elektroonikamessil? Ökomood: mõtleks õige, mida kanda (2) SUUR ARTERI INTERVJUU: Ene Pajula – Mammi, kes pole mingi mammi (1) Fotolugu: India vangistatud laevakaitsja silme läbi (1) Nalja pole – neljast naisest tuleb läbi murda Olümpiamängudele – olgu oma või olümpialipu all! Kus asuvad pealinna peenemad peldikud? Filmiarvustus: «Hinga». Sa nutad, kui seda filmi ei näe (2) Sillamäelt Põhjala esirestoranide kööki Sõiduproov. Škoda Karoq: kas selle aasta müügihitt? Meelelahutus Koomiks Sudoku

«Kui oli keskaeg pime, elu oli sünge ja julm...»

3 min lugemist
«Foogt». FOTO: Raamat

2017. aasta hilissuvel ilmus Mehis Tulgi teos «Foogt», mis keskendub Jüriöö ülestõusu eelloole ja algusele Pöide ümbruskonnas. Hoolimata autori sõnadest, et tal «ei ole piisavalt jultumust rääkida oma teosest kui ajaloolisest romaanist» (Saarte Hääl, 16.08.2017), pole selle žanrimääratluses siiski kahtlust. Igal juhul tuleb teose ilmumist juba selle uudsuse pärast tervitada: Jüriöö ülestõusu ilukirjanduslik käsitlemine on Eestis muidugi auväärsete traditsioonidega – alustades Eduard Bornhöhe «Tasujast» ja lõpetades Tamur Kusnetsi «Püha Jüri kutsikatega» –, kuid enamasti on kujutatud vaid Harjumaal toimunut.

«Foogt» sobitub hästi Eesti klassikaliste rahvusromantiliste ajalooromaanide ritta: kandvaks teljeks on eestlaste (saarlaste) ja sakslaste (eelkõige ordu) rahvuslik antagonism, mis viib paratamatu verise finaalini. Ka ei jää mingit kahtlust, kumb pool on parem. Sakslaste seas jäävad silma õelad, ropud ja kiimalised lontrused, samas kui saarlaste motiivid on vähemalt enne ülestõusu puhkemist märgatavalt õilsamad. Laiemas plaanis sobitub «Foogtis» kirjeldatu hästi Marek Tamme poolt Eesti ajalookirjanduses täheldatud sajanditepikkuse «Eestlaste Suure Vabadusvõitluse» skeemi.

Eestlaste-sakslaste rahvuskonfliktist on siinkirjutaja arvates tingitud aga ka raamatu suurimad puudused, kuna säärane «rahvuslik» konflikt ei ole 14. sajandi kontekstis lihtsalt usutav. Etnilistest vastuoludest olid toona märksa olulisemad seisuslikud, kuid raamatus pole neile kuigivõrd tähelepanu pööratud. Ehkki saarlaste seas leidub nii ülikuid, sulaseid kui ka trääle, moodustavad nad ikkagi üpris homogeense grupi, keda sakslased sõimavad valimatult matsideks.

Sestap kipubki jääma mulje, et eestlaste-sakslaste vahekorda on nähtud läbi 19. sajandi Eesti haritlaste silmade: sakslasi kui arrogantset «härrasrahvast» ning eestlasi kui alandatud talupoegkonda. Ilmselt on sellele kaasa aidanud tõik, et 16. sajandi kroonikud on Jüriöö ülestõusus osalenud eestlaste ja talupoegade vahele võrdusmärgi pannud, ehkki 14. sajandil ei olnud see veel kindlasti nii (vt nt «Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg», 2012, lk 147).

Ka mõistet «mittesakslane» on «Foogtis» kasutatud ränga sõimusõnana (lk 279), ehkki tegelikult oli see pigem lihtsalt isiku mitte sakslaseks olemise fakti nentiv mõiste (vt nt «Eesti keskaeg», lk 181–184). Teoses leidub ka teisi anakronisme, paljudele neist on Peeter Helme juba tähelepanu juhtinud («Mehis Tulgi mahukas ajalooromaan», ERRi kultuuriportaal, 13.11.2017).

Eeltoodud kriitika põhjal ei tohi siiski teha järeldust, et «Foogt» oleks ajalooromaanina ebaõnnestunud. Tegelikult ületavad selle tugevused selgelt nõrkusi – tegemist on ikkagi ilukirjandusliku teose, mitte tõsiteadusliku ajaloolise uurimusega. Romaani sündmustik on kaasakiskuv, tegevuspaigad ja olustik hästi kirjeldatud.

Üldiselt jääb Tulgi kujutatud keskajast suhteliselt pime ja sünge mulje, ilmselt seetõttu, et suurem osa teose tegevusest toimub Pöide ordukantsis, mis on süngelt massiivne, ent viletsalt ehitatud, hämar, niiske, räpane ja ebatervislik ning mis tundub ka foogtile äraneetud paigana (lk 445). Seetõttu võiks raamatu motoks küllaltki hästi sobida ansambli Kurjam hiljutise loo «Surm tappis ära» refrään: «kui oli keskaeg pime / elu oli sünge ja julm / ei olnud mingi ime / kui inimese ära tappis surm».

Tulgi romaan on küll üldiselt sünge ja tõsimeelne, kuid siiski ei puudu sealt päriselt nali ja mõningad üpris peened vimkad. Muu hulgas on mainitud teisalt tuttava nimega «rohusegajat» (lk 435) ning tsiteeritakse ka «Viimset reliikviat» (lk 444).

«Foogti» üks trump on kindlasti kesksed karakterid: kõiki neid on kujutatud reaalsete inimestena, kelle tegevuse põhjusi saab üldjuhul mõista (ehkki kindlasti mitte alati heaks kiita). Empaatiat võib tunda ka sakslaste vastu: ehkki nimitegelasest foogt ei ole just kuigi sümpaatne isiksus, tekitasid tema hingelised ja ihulised üleelamised siinkirjutajas küll kaasatundmist.

Huvitavalt ja teatava ambivalentsiga on «Foogtis» kujutatud usu küsimust. Nõnda jääb vagadest kristlikest vaimulikest positiivne mulje, eriti vanast dominiiklasvennast Meinhardist. Ka saarlased pole usuvõõrad ürgpaganad, vaid elavad pigem sünkretistlikus maailmas, kus kristlusel on ka oma roll. Vanade jumalate oma on siiski selgelt suurem ning mis puutub maagiasse, siis siin ei näi kristlusest mingit tolku olevat.

Müstiline võim ja vägi on eelkõige sooserval elava iidvana lausujamoori pärisosa, ehkki õigeks osutuvaid ettekuulutusi teeb siiski ka mõni sakslane. Igal juhul pole üleloomulikkusel «Foogtis» kuigi kandvat rolli, erinevalt näiteks Enn Vetemaa mängulisest Jüriöö-raamatust «Risti rahvas».

Üldiselt on «Foogt» niisiis ilmsetest anakronismidest hoolimata kirjanduslikult heal tasemel ja huvitavalt kirjutatud teos, mistap tuleb huviga ootama jääda romaanitsükli teist osa, mis ilmselt ei saa tulla ei sündmustevaesem ega helgem. Selle eelootuses võiks parafraseerida veel ühte Kurjami lugu, nimelt «1227»: «1344. aasta talvel / Saaremaa paganarahva meeled olid valvel / sest ristirüütlite vaenuvägi...»

***

Mehis Tulk

«Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat»

Varrak 2017

464 lk

Seotud lood
12.01.2018 15.01.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto