Tõsi, erinevalt tänapäevast käisid 9. sajandil omavahel läbi peamiselt sõjamehed. Suure tõenäosusega mõistsid nad üksteise keelt ja mõttemaailma, ning teada on seegi, et kasutati  ühesuguseid relvi ja kanti sarnaseid ehteid. Saagade põhjal võib selle ühisosa näitena välja tuua ka tänapäevase Erasmuse tudengiprogrammi eelkäija – laste kasvatada andmise teisel maal elavatesse peredesse, rääkimata abiellumisest üle mere või noorte meeste astumisest võõraste pealike teenistusse.

Tegelikult on omamoodi ime, et me keskajale – ja seega ka kirjasõna levikule – eelnevast perioodist midagigi teame. Ennekõike seetõttu, et vähesed Eestit puudutavad märkmed on enamasti kirja pandud Skandinaavias, ja sedagi alles sajandeid pärast kõnealuste sündmuste toimumist. Pealegi pandi kirja ju pigem erakordseid asjaolusid, mitte tavalist halli argipäeva. Näiteks võime Põlenud Njalli saagast lugeda, kuidas Islandi sõjapealikud Gunnarr, Hallvardr ja Kolskeggr oma meestega esmalt Rafalas (Tallinnas) ja siis Eysysla (Saaremaa) rannikul kõvasti lahinguid pidasid ning seejärel peidetud varanduse endale said.

Teine põhjus, miks tollest ajast üsna vähe teada on, seisneb selles, et viikingiajal ei olnud kombeks surnutele haudadesse esemeid kaasa panna. Seega tuleb järeldusi teha asulaid, linnuseid, sadama- ja kultuskohti, matmispaiku ning peidetud aardeid välja kaevates.

Tallinna Ülikooli arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse vanemteaduri, raamatu «Viikingiaegne Eesti» autori Marika Mägi sõnul on Eestist leitud palju rohkem viikingiaardeid kui Soomest või Lätist. Enamasti on tegu mündiaaretega. «Kuna viikingiajal olid teed meie mõistes pigem rajad läbi metsade ja üle väljade, muutusid need niiskete kevad- ja sügisilmade ajal läbimatuks. Seetõttu oli kaupade vedamine mööda vett sageli ainuke võimalus, ja nii nagu tänapäeval, oli Eesti ka toona selleks väga heas asukohas otse lääne ja ida piiril. Sellest kõigest tuleneb ka meie aardeleidude rohkus. Piki meie rannikut liikuvad laevad peatusid sadamakohtades ja maksid tolli ning küllap seilasid teistesse maadesse ka meie oma meresõitjad. Nii koguneski rohkesti seda, mida peita.»

Aarete maasse kaevamise põhjuseid oli internetipanga eelsel ajal muidugi mitu – peale mündikeste turvalise hoidmise mainitakse saagades inimesi, kes matsid aarde maha selleks, et seda teispoolsuses kasutada või jumala(te)le ohverdada. Ja kui mõtlesite nüüd keskajal tekkinud kombele osta raha eest indulgents, siis olete õigel teel...

Mis puudutab religiooni laiemalt, siis Bremeni Adam on 11. sajandil kirjutanud, et mitu meie kandi paganlikku hõimu kummardasid draakoneid ja lohesid. Arheoloog Mägi sõnul ei pruugi seda nüüd päris tõe pähe võtta: «Jääb mulje, et kuna kohalikud naised-mehed sel ajal veel Jeesusesse ei uskunud, siis arvab kroonik, et küllap kummardati mõnd hirmsat looma. Aga ausalt öeldes tundub see siiski veidi klišeeliku suhtumisena paganatesse.»

Siinkohal on oluline mainida, et vanadest kirjalikest allikatest leiab viiteid ka inimeste ohverdamisele. Ja kuigi tavaliselt suhtuvad teadlased saagades kirja pandusse umbusuga, leidub ka palju näiteid sellest, kuidas peaaegu aastatuhande vanune kirjasõna vastab üks ühele sellele, mida teadlased nüüd on avastanud. «Saaremaal Viidumäelt leidsime väljakaevamiste käigus ühest lohust kaks pangetäit inimluid. Kümmekonnast inimesest kolm olid hukatud terariistalöögiga pähe. Arvestades, et see oli kultuskoht, mille juures olevasse järsakusse ohverdati ehteid ja soolaukasse relvi, siis Skandinaavia oludes tõlgendatakse seda tõesti inimohvritena jumalale,» ütleb Mägi.

Pikalt on teadlased arutlenud ka selle üle, kellele siis täpselt ohverdati. Näiteks Skandinaaviast on teada jumal nimega Thor, lääneslaavlastel aga Thoropit, ning sarnane nimi oli ka soomeugrilaste jumalal. «Läti Henriku kroonika põhjal võiks arvata, et selline nimekuju oli kasutusel ka siinmail, ka on teateid sarnase nimega jumalast Idateelt, mis ühendas Skandinaaviat ja Musta merd nii kaubanduslikult kui ka ühiskondlikult,» mainib Mägi.

Loomulikult tekitas ida-läänesuunaline kaubandus vajaduse sadamate ning naabrite vähem sõbralikud külaskäigud ka linnuste järele. 9. ja 10. sajandist on olulisemate objektidena kaevatud näiteks Iru ja Rõuge linnust, mille kõrval paiknes ka asula. «Eesti linnuste puhul on tavaline, et kaevamiste käigus tuleb välja mitu põlengukihti – on võimalik, et puhkes tulekahju, aga sama hästi võis tegu olla ka vaenlase rüüsteretkega. Viimasel juhul on arheoloogil üsna väike lootus midagi peale potikildude või hoonete piirjoonte leida, sest puit ja muu orgaanika kõdunes ära ja kõik väärtusliku – eriti metallasjad – võtsid vaenlased kaasa,» nendib Mägi.

Ent peale metalli oli väärtus ka inimestel. «Saagad mainivad, et viikingid võtsid orje ja vange, ent kohalik majandus vaevalt nii palju inimesi vajas. Oleme leidnud aaretest väga palju araabia münte ning teada on, et kaubateed ulatusid Volga jõe ja islami kalifaatideni. Kuivõrd koraan keelab teise moslemi orjastamise, aga ei ütle midagi kristlaste või paganate kohta, ning moslemimaailm oli üles ehitatud orjade tööjõule, siis õitsesid orjaturud ja orjakaubandus terves Euroopas.»

Mägi sõnul olid tavaorjadest kõige hinnatumad mehed, kellele talumajapidamises või sõjaväljal ohtrasti rakendust leidus. Kõige kõrgema hinna sai siiski ilusa noore naisorja eest. On teada, et orjade hind kasvas kaks-kolm korda pärast nende edukat vedu Vahemere põhjakaldalt lõunakaldale.

Aga tulgem nüüd ringiga tagasi loo algusesse, Skandinaavia ühtse sõdalaskultuuri juurde. Nimelt kirjutab Mägi oma raamatus, et iga noor mees, kes tahtis teha karjääri, pidi käima viikingiks, ja suurem osa tegi seda Läänemere ida- või lõunakaldal. «See tähendas rüüstamist, mis on ajajärgust või aastaarvust hoolimata ikka ühtviisi jõhker ja vägivaldne, kuid tollal suhtuti asjasse teisiti. See oli maailmakorra osa, et pahad tulevad teiselt poolt merd ja üritavad meid orjaks viia ning meie omad sõjamehed teevad siis sama nende randades. Sellisel kombel käitumist peetigi sõjamehele kohaseks.»

Ent ei maksa arvata, et Eesti alal elanud inimesed vastu ei hakanud. Kirjalikest allikatest võib lugeda ka skandinaavlaste vaatenurka, kus on kirjas, kuidas neidki rüüstati. «Nii sõjakäikude kui ka rahulikuma läbikäimise tulemusel tekkis aga seisuseuhkus, mis on ehk võrreldav keskaegsete rüütlite seisuseuhkusega, mis oli rahvuseülene. Kui näiteks Eesti alal elanud mehed läksid tänapäeva mõistes Rootsi mõne pealiku teenistusse, siis tekkisid ju isiklikud kontaktid, võeti üle teineteise kultuuri. Ilmselt olid neil sarnased väärtushinnangud, rääkimata mõõkadest, vöökaunistustest ja suurtest sõlgedest, millega oma sarnast staatust ja identiteeti rõhutati. Tõenäoliselt rääkisid Läänemere eri kallastel elavad viikingid kodus lähedastega teist keelt ning suured erinevused on ka naiste riietuses, rääkimata uskumustest näiteks selle kohta, kuidas maailm alguse sai. Aga kõigest hoolimata näen ma selles sõdalaste ühist kultuurisfääri,» rõhutab Mägi.

Tähelepanuväärne on Mägi sõnul seegi, et Eesti sisemaale Skandinaavia mõjud nii tugevasti ei jõudnud ning viikingiaegne kultuur oli näiteks Tartu ümbruses rannikust hoopis erinev. «Mis puudutab meid endid, siis praeguse Eesti alal elasid läänemeresoomlased ja nende asuala ulatus Kesk-Soomest kuni Riia linna ning Kuramaani. Idas olid meie naabriteks aga vadjalased, karjalased, isurid ja vepslased,» ütleb Mägi.