/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2018/01/12/7479667t1h66bc.jpg)
Jan Kausil on seljataga töine aasta. Praegu kirjanikupalgal olev mitmekülgne Kaus avaldas lõppenud aastal miniatuurromaani «Kompass», gümnaasiumiõpiku «Kirjandus ja ühiskond» ning tõlke Tommi Kinnuneni romaanist «Peraküla». Ühtlasi jõudis Vanemuises lavale tema libretole valminud Märt-Matis Lille ooper «Tulleminek». Meie vestlus leidis aset paar nädalat enne vana aasta lõppu ühes Tallinna kohvikus.
Äsja, enne hiljutisi suuri kirikupühi tegi üks suur jaemüügikett turunduskampaania «Jälle raamat?». Tegelikult oli neid samas stiilis reklaame vähemalt neli: ülejäänud kolm olid «Jälle tass?», «Jälle sokid?» ja «Jälle küünal?». Kuid avalikkuse tähelepanu – ning mis siin salata, ka üsna üksmeelse hukkamõistu – pälvis just esimene. Mis tundeid see reklaam sinus tekitas?
Ma ei tahaks ausalt öeldes sellest midagi arvata. Mulle tundub, et arvamusvabadus on tänapäeva ühiskonnas muutunud paljuski arvamusvajaduseks. Millalgi mitte väga ammu oli aeg, kui kirjutasin ise päris palju arvamuslugusid. Kuid siis sain ühtäkki aru, et minu jaoks on arvamisest palju huvitavam lugeda ja kuulata teiste inimeste arvamusi, nende üle mõtiskleda ning püüda leida nende vahel teatavat ühisosa, fantaseerida utoopilistest olukordadest, kus ükski osaline ei pea oma seisukohast loobuma.
Selle reklaamikampaania puhul saan ma mõistagi täiesti aru nendest, kes tunnevad, et neile olulist asja – antud juhul siis raamatut – on kuritarvitatud. Kuid teisalt olen ma väga kaugel sellest, et arvata, et iga raamat on a priori hea ja vajalik ning kõik inimesed peavad kogu aeg kõike lugema. Kirjandus ei pea kohe kindlasti olema iga inimelu keskmes. Aga kindlasti on hea see, et selle kampaania tulemusena mõtlesid paljud inimesed vähemalt hetkeks aktiivselt raamatu tähenduse peale.
Olen samuti seisukohal, et raamat ei ole püha. Et raamatu ja tarkuse vahele ei saa panna võrdusmärki, nagu paljud kirjaoskamatuse päevilt päranduseks saadud traditsiooni vaimus pimedast inertsist siiani teevad. Sinu nime all on viimase aasta jooksul turule tulnud kaks raamatut: üks kirjandusõpik ja miniatuurromaan «Kompass». Viimast lugedes tundus mulle, et sinu taotlus oli saavutada optimaalne suhe proosa, poeesia ning esseistika vahel...
Jah, see oligi mu eesmärk. Samas huvitasid mind väga miniatuuri võimalused. Ning see, kuidas ühendada välist kokkusurutust ning miniatuurset vormi mastaapse haardega. Miniatuur peab oma kokkusurutuses olema tihe ja täpne. Autor võib seda kirjutades minna uitama, kuid ta ei tohi seda teha sõnades.
Olen viimasel ajal ühtlasi päris palju toimetanud teiste autorite ilukirjanduslikke tekste, viimati näiteks Eva Koffi romaani «Sinine mägi». Olen end kõrvalt vaadates avastanud, et kipun teistele autoritele suruma peale seda oma «less is more»-hoiakut.
See on väga lugejasõbralik hoiak – käib lugeja aja ning tähelepanuga ringi vastutustundlikult...
Aga mõnel autoril on selline võimas vohav stiil, mida ei tohiks hakata hakkima või raamidesse suruma. Mulle endale meeldib väga selline kirjutusviis, mis jätab tekstis teatud olulised asjad üldse ütlemata. Ütled nii vähe kui võimalik. Aga täpselt nii palju kui vaja. Samas tahaks luua ikkagi mastaapseid asju, kus on palju tegelasi, tegevusliine ning teemasid, umbes midagi sellist, nagu mul oli romaan «Ma olen elus».
Mul on hetkel tunne, et ”Kompass” avab mulle hulgaliselt uusi kirjutamisvõimalusi. Mul on endal kirjanikuna selle protsessi sees väga põnev. Mis mõistagi ei tähenda üldse seda, justkui ma ei hooliks, kas mu raamatuid loetakse. Ma ei tahaks kirjutada vaakumisse.
Kas sinu senist loomebiograafiat võib vaadelda kui teatavat odüsseiat ideaalse kirjandusliku vormi otsinguil?
Jah, kindlasti. Ning «Kompass» on selles odüsseias üsna olulisel kohal. Sest see on esimene teos, milles ma olen teadlikult ühendanud kaks enda jaoks kõige olulisemat žanrit: romaani ja miniatuuri. Olen kirjutanud paljudes žanrites, kuid miniatuur on minu jaoks kuidagi eriti omane ja loomulik. Ta tuleb mulle väga kergelt kätte. Samas on romaan olnud minu jaoks alati suur ideaal ning kirjanduse kõige kütkestavam vorm. Nende kahe ühendamiseks on päris palju võimalusi. «Kompassis» püüdsin kallutada miniatuuri suurema mastaapsuse poole.
Olen sinu romaane ja jutustusi lugedes märganud (ning «Kompass» pole siin mingi erand), et neis esinevaid tegelasi ei defineeri isiksustena mitte niivõrd mingi ideaal, kuivõrd mingi puuduolu, mingi neuroos. Ja et sinu teoste tegelaste melanhoolia ja nostalgia ei tõuku mitte niivõrd toimunud sündmustest, kuivõrd sündmustest, mis jäid toimumata, kuid oleksid võinud toimuda... Kas see on sul olnud teadlik valik või see on lihtsalt nii sattunud?
Eks siin taga peitub see, kuidas minu kujutlus elust ja elu ise absoluutselt ei kattu. Sest elu oma komplekssuses ja kirevuses on täiesti haaramatu. Ja mina kulgen läbi selle haaramatuse kuidagi liiga lihtsalt ja sirgjooneliselt. Aga see, mida mina tajun sirgjoonena, on tegelikult pidev haruteede valimine. Mis omakorda tähendab, et nende valimata jäänud haruteede näol on elus seljataha jäänud väga palju kasutamata võimalusi. Ja need kasutamata võimalused inspireerivad mind väga.
Näiteks kõik need korrad, kui tunned kellegi suhtes sümpaatiat, ükskõik mis sorti sümpaatiat, kuid mingil põhjusel jääb kas sõprussuhe või lähedussuhe välja arendamata ega teosta seega oma potentsiaali. Ma olen aga hakanud aru saama, et see teostamata potentsiaal on omamoodi teostunud potentsiaal, teostamatuse teostumine. Ning see pakub mulle inspiratsiooni.
Samas olen ma kirjanik, kes ei taha elust maha kirjutada. Ning seega on peaaegu kõik asjad, millest ma kirjutan, suuresti välja mõeldud.
Kui kriitiliselt sa oma töid-tegemisi vaatad?
Üsnagi. Olen näiteks hakanud üha enam arvama, et mu loomingus on liiga palju tegelaskujusid, kes sarnanevad minu endaga, ning et ma peaksin suutma ennast sellisest kujutamisviisist lahti rebida.
Samuti on mulle olnud kirjanikuna alati oluline, et kirjutaksin usutavaid naisekujusid. Minu kui mehe jaoks on naine kõige esmasem teisesuse vorm. Samas on kõik naised indiviididena täiesti erilised ja kordumatud, nagu ka kõik mehed. «Kompassis» püüdsin luua sellist naisekuju, mis ei alluks mulle – ei minajutustajale ega mulle kui kirjanikule. See tegelane on Marju. Ta astub lugeja ette natuke halli, rusutu ning elust äraväsinuna, kuid teeb teoses ühel hetkel läbi metamorfoosi. Kuid seda ainult läbi mehe pilgu vaadatuna.
Kas see metamorfoos temaga ka tegelikult toimub, seda me teada ei saa. Võib-olla tal ongi mitu erinevat olekut ning mehe pilk ei ulatu neist kõigini. Soovisin luua naisekuju, kes ei allu minule, minu ettekujutustele ja fantaasiatele naistest. Mulle on kirjanikuna väga oluline luua tegelasi, keda ma lõpuni ei kontrolli; kes viiksid mind sellistesse meeleseisunditesse ja maailmavaadetesse, kus ma varem kirjanikuna ei ole olnud.
Ütlesid, et sul puudub huvi kirjutada vaakumisse. Et vajad kirjutajana lugejaid. Aga alati võivad kõik need, keda ei loeta ega hinnata, lohutada end sellega, et nad on «ajast ees» ning seega kirjutavad otsekui pudelipostiga lugejatele, kes pole veel sündinud...
See on huvitav retooriline võte, mida on ikka kasutatud; et «see on raamat, mida eestlased loevad saja aasta pärast» jne. Või arvatud, et see on raamat, mis jääb püsima. Minu jaoks pole sellel küsimusel vähimatki tähtsust, ma ei mõtle üldse selles perspektiivis. Sest tegelikult kuulub kõik kaduvikule. Mulle on kirjanikuna oluline üksnes oma elutunnet nii täpselt kui võimalik sõnadesse panna, et keegi tunneb selle elutunde lugedes endas ära või aitab see vahendatud elutunne kedagi elus kuhugi edasi minna, kõrvale pöörata või tagasi minna...
Ühtepidi on sul soov mitte kirjutada vaakumisse – mis tähendab, et sa otsid ikkagi lugejaid, ning seega pead nendega arvestama – ning teisalt on sul oma kunstilised ideaalid. Kui palju oled sa pidanud kirjanikuna nende kahe ühendamiseks kompromisse tegema?
Mulle on kirjanduse puhul alati tohutult meeldinud see piiritu isiklik vabadus. Olen nimetanud kirjandust suureks vabaduse territooriumiks ja vabaduse mandriks, millel iga kirjanik rändab. Peaaegu kõigi teiste kunstivormide puhul on seda kollektiivset survet palju rohkem. Ma olen ise olnud nii filmide stsenarist, ooperite libretist jne, ma tean seda asja.
Kuid kirjanduses otsustan mina üksi. Ning muuhulgas teen ise oma vead. Ning vastutan ise nende kõigi eest. Teisalt olen ma üha rohkem hakanud aru saama, kuidas selle isikliku teo all on kirjandus siiski kollektiivne looming. Just seeläbi, et teised inimesed suudavad kirjutajat siiski kohutavalt palju mõjutada. Olen enda puhul täheldanud, kuidas teiste inimeste vestluses öeldud asjad hakkavad minu peas idanema ja mind vaikselt kuhugi juhtima. Ning seega tunnistan, et teiste inimeste hääled kajavad minu teostes tahtmatult kaasa. Seega pean ma kriitikat väga oluliseks. Sest see on mind kirjutajana väga palju aidanud leida mingeid huvitavaid teeotsi. Ma ei taha õnnepalustuda.
Mida sa selle all mõtled?
Õnnepalu kirjutab väga hästi ja väga elegantselt, aga ta kirjutab enam-vähem ühel viisil, kuigi erinevate huvitavate kõrvalepõigetega, üldjoontes ta kordab ennast, raugelt ja rahulikult. See on tema esteetiline ideaal. Ta on ise öelnud, et «mina» on põhiline teema, mis kirjandusele sel ääremärkuste ajastul veel jäänud on. See arusaam on mind väga inspireerinud, tekitanud pideva rahutuse, süvendanud soovi iseendast vähemalt mingil määral lahti rebida. Olgugi et see on kahtlemata väga raske.
Aga tihtipeale mulle tundub, et lugejad võivad mind selles aidata. Mul endal on raske lahti rebida, aga ma saan mõne tähelepaneku või märkuse mõjul võtta järsu kurvi, leida mingi uue teeotsa. Või pöörata mingist kohast tagasi.
«Kompass» on selle hea näide, sest selle žanriline valik pole sündinud mingis vaakumis. Romaan on žanritest mulle kõige südamelähedasem – otsapidi ka seepärast, et ta sünnib kõige raskemini. Kuid paljud arvajad on leidnud, et kõige paremini tuleb mul välja miniatuur. Seega otsustasin need kaks eksperimendi korras kokku panna. Nii et varasem vastukaja mängis «Kompassi» tekkimises väga olulist rolli.
Aga kas sa seda ideaali pole endale seadnud, et kirjutada midagi, mis läheks müüks mühinal ning läheks massidesse? Siiani on sinu teosed olnud suhteliselt elitaarsed...
Ega ma midagi paremat ei oska vastuseks öelda, kui et ma lihtsalt ei oska seda.
Oled sa proovinud? Ka žanriraamatu – näiteks krimka, ulmeka või naisteka – egiidi all on võimalik lugejale «maha müüa» ka kõik muud asjad...
Ega midagi ei tohiks välistada, kirjanduse vabadus eeldab võimalust hüpata üle oma varju. Andsin hiljuti lugeda oma sõbrale üht poolikut käsikirja ning talle meeldis selle puhul just žanrikirjanduse, seiklusjutu aspekt – mida ma ise polnudki õieti märganud. Muide, soovitajate ning suunajatena on sageli eriti head just sellised inimesed nagu sina, kes ise ei kirjuta. Selliseid inimesi õnneks veel leidub... (Naerab.) Selliste inimest arvamus on sageli väga huvitav.
Ma ei ole põnevust enda kirjutamise suhtes kaotanud, seda tunnet, et olen alles täiesti poolel teel. Usun, et ma pole veel leidnud enda jaoks optimaalset kirjutamisviisi.
Sinu viimast romaani «Ma olen elus» lugedes tulid mulle millegipärast mitu korda meelde Ingmar Bergmani tekstid. See, mida teie kaks oma teoste karakterites ning läbi nende otsite, on küllaltki sarnane. Sealjuures on Bergman autorina äärmiselt julm – midagi, mis mulle tema puhul väga meeldib. Kaus seevastu, kes pole julm, jääb minu kui lugeja jaoks samal ajal justkui poolele teele, ta ei vääna ei oma teoste olukordadest ega karakteritest kõike välja. On see sul autorina teadlik alalhoidlikkus? Oled sa millegi bergmanliku jaoks inimesena lihtsalt liiga hea ja empaatiline?
Seda on mulle öeldud ka varem, et ma peaksin oma tegelaste vastu julmem olema, et ma ei tohiks neid käsitleda siidikinnastes. See on midagi, mille üle ma olen mõelnud. Võimalik, et lähenen sellele mõnes tulevases teoses kui enesest lahti rebimise ülesandele.
Bergman on olnud minu jaoks kohutavalt oluline autor – ma pole vist kellegi teise filme nii palju vaadanud kui tema omi. Üks asi, mis mulle tema teoste puhul on väga meeldinud ning milleni mina ise pole siiani jõudnud, on asjaolu, et tema jaoks on vihkamine samaväärne armastusega. Nende kahe vahel pole tema jaoks mingit hinnangulist vahet. Ning seega on vihkamine sama loomulik kui armastus. Selles, kuidas armastus läheb üle vihkamiseks ning vastupidi, on väga palju ühist. Kusjuures üks minu jaoks kõige olulisemaid kirjanduslikke tsitaate pärineb samuti Bergmanilt, tema «Sügissonaadist».
Kuidas see kõlab?
«Kontakt reaalsusega on anne ja seda on antud väga vähestele.» Bergman väidab, et inimese kujutlus reaalsusest ning reaalsus ise ei kattu mitte kunagi; et inimene ei saa reaalsust kunagi täiel määral hoomata või kontrollida.
See on otsapidi väga kantiaanlik seisukoht. Kui kanda Immanuel Kanti tunnetusteooria baasseisukohad kujundlikult üle kogu inimlikule elutunnetusele... Teisalt tekitavad need olukorrad, kus keegi pääseb – või arvab, et pääseb – objektiivse reaalsuse mõistmisele lähedale ning saavutab absoluudilähedase elutunnetuse, hoopis absurditunnet ning viivad nirvaana asemel depressiooni või koguni enesetapuni. Sest nagu näib, ei suuda inimene seda infot ei intellektuaalses ega emotsionaalses plaanis menetleda...
Teisalt võib viia hävinguni ka vastupidine olukord: elutunnetuse puudumine. Gustave Flaubert näitab seda oma «Madame Bovarys». Selle romaani nimitegelasel puudub adekvaatne kontakt reaalsusega. Ja see viib ta hävinguni. Bergman räägib sageli samast asjast. Tema teostes on palju selliseid naiskaraktereid, kes ühel hetkel avastavad, et teatud mõttes pole neid üldse olemas. Nad avastavad oma isiksusliku tuuma asemel mingisuguse tühjuse. Mingisuguse ettekujutuse endast kui naisest, mille on loonud ja talle ette kirjutanud enamasti mehed.
Ja Bergmani teostes on need sageli kristliku tarkvaraga mehed...
Jah, just. Ning siis järgneb sellele pikk ja piinarikas eneseotsing, mis on teisisõnu kontakti saavutamine reaalsusega. Aga täielik kontakt reaalsusega pole inimesele mitte üksnes raskesti saavutatav ning seega harv, vaid ka peaaegu täiesti talumatu. Ning inimene, kes peaks selleni küündima, hakkab seda ilmselt kiiresti mingi oma kujutlusega uuesti katma.
Sinult ilmus hiljuti õpik «Kirjandus ja ühiskond». Mis raamat see selline on?
See on osa suuremast protsessist. Mu arusaam on, et vähemalt gümnaasiumitasemel tuleks hakata liikuma ainetekesksuselt ainetevahelisuse poole. Õppeainete omavahelist seostamist tehakse meil õnneks juba üsna palju, kuid kahjuks pole see protsess süsteemne.
Praegusaja kõige olulisemad ja põnevamad avastused tehakse minu meelest bioloogias, füüsikas ja matemaatikas, kusjuures näiteks kaoseteooriat saaks väga hästi seletada kunstiõpetuse kaudu – Lorenzi atraktori või Mandelbroti fraktaali kujutised näevad ilusad välja! Laiem küsimus on, kuidas teha nii, et üha spetsiifilisemad ja komplekssemad teadmised ei jääks nn lihtsate inimeste jaoks täiesti haaramatuks. See on suur väljakutse. Tunnen, et siin on peidus suur potentsiaal.
Kui kirjutasin mõne aasta eest gümnaasiumi jaoks 20. sajandi ja uuema aja kirjanduse õpikut, sain ühtäkki aru, et selles materjalis on peidus temaatilisuse ja kronoloogilisuse vastaspinge. Näiteks olen püüdnud välja tuua mitte üksnes seda, kuidas ühiskond mõjutab kirjanikku, vaid ka seda, kuidas kirjandus mõjutab ühiskonda. Samuti seda, kuidas me kasutame kirjanduslikke vorme ja kirjanduslikkust omavahelises suhtluses.
Aastaarvude ja voolude kõrval huvitab mind väga palju see, mida mingi teos ütleb minu või meie elu kohta, kuidas ta meid kõnetab, mis on seal see oluline sõnum, mis – ütleme lihtsalt välja – võiks aidata meil elada.
***
Täna, 13. jaanuaril kell 13 avatakse Tallinna Kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumis kirjanik Jan Kausi ja illustraator Lumimari ühine näitus «Raamatu aknad», mis sisaldab peamiselt Lumimari illustratsioone Jan Kausi romaanile «Kompass». Neid illustratsioone ühendab akna motiiv: kunstnik on kasutanud oma joonistustes kas vaateid akendest või vaateid akendesse. Lisaks «Kompassis» ilmunud illustratsioonidele võib näitusel näha viit värsket joonistust, mille juurde kirjutas Kaus motod veel ilmumata lugudele. Näitus jääb avatuks selle aasta 2. veebruarini.
***
Jan Kaus
kirjanik, tõlkija ja toimetaja
22.01.1971
Romaanid:
«Maailm ja mõni» (2001)
«Tema» (2006)
«Hetk» (2009)
«Koju» (2012)
«Ma olen elus» (2014)
«Kompass» (2017)
Novelli- ja miniatuurikogud:
«Üle ja ümber» (2000)
«Õndsate tund» (2003)
«Miniatuurid» (2009)
«Tallinna kaart» (2014)
«Kaart ja teekond» (2014)
«Tõrv» (2015)
«Läheduste raamat» (2016)
Luulekogud:
«Öösel näeb halvemini kui päeval» (1994, pseudonüümi Kalle Kilokalor all)
«Õigem Valem» (2000, koos Juku-Kalle Raidi, Kalju Kruusa ja Fagira D. Mortiga)
«Enam Vähem» (2003, koos Juku-Kalle Raidi, Kalju Kruusa ja Fagira D. Mortiga)
«Aeg on vaha» (2005)
«Asjaõigusest» (2012, koos Indrek Koffi ja Raido Mürgiga)
«Vasaraheitja» (2013)
Esseistika:
«Läbi Minotauruse» (2003)
«Elu ja kirjandus» (2012)
Õpikud:
«20. sajandi kirjandus» (2015)
«Uuem kirjandus» (2015)
«Kirjandus ja ühiskond» (2017)
