8. jaanuari Postimehes oli juttu ehitisregistrist, mille kasutamine on nii keeruline, et nõuab tavakasutajatele eraldi koolituse tegemist või ametniku sekkumist (Heidit Kaio «Uue bürokraatia koidik – näide suhtlemisest robotinäolise Eestiga»). Ehitisregister pole ainus riigi infosüsteem, mis kasutajatel karvad turri ajab. Ma ei nõustu Heidit Kaioga, kelle sõnul töötavad inimnäota robotid meie vastu. Robot teeb seda, mida inimene õpetab, ja kui infosüsteem ei toimi, siis on süüdi samuti inimesed ehk tellijad ja protsessid, mille käigus kasutajasõbralike e-teenuste asemel sünnivad käpardlikud lahendused.
Uus infosüsteem tellitakse tavaliselt juhul, kui vana süsteemi peetakse iganenuks või on võimalus töövoogu digitaliseerida, parandades kliendi kasutajakogemust või protsessile kuluvat aega. Tööjõupuuduse ja väheneva rahvaarvu tingimustes on automatiseerimisel veel üks lisapõhjus – kui töötajaid pole kusagilt võtta, siis tuleb inimeste tööks jätta vaid need töölõigud, mis eeldavad loovat ülesandelahendamist. Kõik standardiseeritavad ja korduvad protsessid saab korda ajada robotite abil, aga see eeldab, et inimene annab masinale õigeid ülesandeid, ja seda ei peaks oskama mitte lõppkasutaja, vaid infosüsteemi tellija.
Riigihangete puhul on probleem selles, et kokkuhoid ja hinnapõhised ostuotsused teevad riigist halva tellija. Nii ka ehitisregistri uuendamise puhul, kus jäeti projekti kaasamata lõpptarbijad ja tegemata kasutajasõbralikkuse analüüs või parandused. Tellija on läinud lihtsama ja odavama vastupanu teed, kirjutades infosüsteemi tuimalt sisse kõik võimalused, mis inimesega suhtlemisel olemas olid, hindamata nende tegelikku vajadust.