Sisukord
AK
Postimees
20.01.2018
Eesti Jaeketid on valmis Rakvere streigi ajal lihatooteid asendama (1) Kaks jõuameti juhti paigas, kapo juhti kaalutakse Tosin päeva kodumaal Aasta loomad alati kohal Eesti e-jutlustaja kuulub Ukraina mõjukamate naiste hulka (2) Majandus Jaeketid on valmis Rakvere streigi ajal lihatooteid asendama (1) Välismaa Juhiseid sõja puhuks hakkab jagama ka Eesti Meie slaavi karu (1) Trumpi kaitsestrateegia hindab Venemaad terrorismist tõsisemaks ohuks (2) Arvamus Juhtkiri: kanakarja kambakas (64) Urmas Reinsalu alasti mõtted (4) Eesti oma Streisandid Meie slaavi karu (1) Poleeritud Kontaveit Postimees 1993. aastal: Tartu vorsti tehakse ameerika lihast EKI keelekool: keel kui mänguasi Tiina Laansalu: kohanimed – rohkem kui lihtsalt sõnad (2) Aleksander Sarapik: piiskop Platon oli Eesti riikluse kujundamise üks sammastest Ene Pajula: mammil on hea meel, kui üks nõukaaegne komme kaob (54) Peeter Langovitsi tagasivaade: Soome valis presidenti uutmoodi Kultuur Kasvatusteaduslik mõte eri põlvkondade mälus Ene Pajula: mammil on hea meel, kui üks nõukaaegne komme kaob (54) EKI keelekool: keel kui mänguasi Etnomood ärkab ellu Sport Bø näitas olümpia eel taas Fourcade'ile kandu: mul on üha rohkem energiat! Sada kilomeetrit kannatusi talveöises metsas (1) Mart Soidro kolumn: Eesti tennise traditsioonidest Kontaveit astus Ostapenko alistamisega taas ajaloo lävele Tänak tõi Toyotasse uued tuuled Tarbija Välismaal mobiil-ID kasutades tuleb olla valvas Postimehe test: kas turukaubast on brändihuulepulgale vastast? AK Elukevad saare peal Kasvatusteaduslik mõte eri põlvkondade mälus Vikerkaar loeb. Bukowski fenomen Kosmilist õõva talveöödesse Tiina Laansalu: kohanimed – rohkem kui lihtsalt sõnad (2) Aleksander Sarapik: piiskop Platon oli Eesti riikluse kujundamise üks sammastest Ülo Tuulik: «Я подумаю» ehk Saja aasta eest jaanuaris Tarmo Soomere ja Erki Tammiksaar: Eesti teaduse märkamatud tugisambad tuleb varjusurmast välja tuua Peeter Langovitsi tagasivaade: Soome valis presidenti uutmoodi Arter Ghanas kuld ei sära Filmiarvustus «Pilvede all. Neljas õde»: hüpnootiline Eesti värk Taevaste avaruste narkomaan Sada kilomeetrit kannatusi talveöises metsas (1) Konnad ja maod surevad põrguköögis Maailma parim Eesti salaami tuleb Kadrina vallast Tehnikafriikide laulupidu Las Vegases Etnomood ärkab ellu Arteri suur intervjuu! Kristel Kruustük: sul peab olema kihk maailmas midagi paremaks teha Justin Petrone: jah, mina ka #MeToo Sõiduproov. Ford EcoSport: Visa hing Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Ülo Tuulik: «Я подумаю» ehk Saja aasta eest jaanuaris

9 min lugemist
Kirjanik Ülo Tuulik FOTO: Toomas Huik/Postimees

Kirjanik Ülo Tuulik meenutab, kuidas 2004. aastal ristusid Neevalinnas oleviku ja mineviku rajad.

Tellijale

Novembrikuu viimase nädala reedel 2004 sõitsime oma mikrobussiga varases õhtuses pimenemises üle Sankt-Peterburgi linnapiiride tähistuse.

Hiigellinna kattis kuni tema pärissüdameni jõudmiseni – aga selleks kulus veel kaks täistundi – hõlmamatus ulatuses soe kuma kõikvõimalike soojus- ja valgusallikate koostoimel, sealhulgas pideva jõena vastu voolavatest autotuledest, ja kui eesti keeles saab pruukida sõna «umin», siis just ja nimelt selles ühtlases, püsivas, monotoonses, suurlinna tehaste ja transpordi tekitatud, aga ometigi mõistatusliku algupäraga vaiksesse huugamisse, sümfoonialikku hõlmamatusse hingas hiigellinn õhtuses ülestunnistuses oma rajatust ja võimsust.

Nii olin ma varem öisel avamerel laeva illuminaatorist kuulatanud Atlandi ookeani ühetoonilist võimast häält, tema müha ja uminat, mis sünnitas hinge ärevust oma üüratu suuruse ja mõõtmatu jõuga.

Siin õhtuses pimeduses läks mõte praegu ometigi tagasi nagu igas ajaloolises paigas: mõttes miilas ja küdes endisesti Vene revolutsiooni tulekahi, tukid ikka veel päris kustumata, veel vingutudes sooja sumu linna kohal.

Äärelinn bussiakende taga näis kuumana oma punastes värvitoonides, nii et me klaaside taga olime turvatud eraldatuses ja jaheduses.

Istusime kõrvu kahel eesistmel: Enn Vetemaa, ladusat eesti keelt rääkiv vene intellektuaal Boris Tuch, Andrus Kivirähk ja mina.

Sõitsime kultuuriüritusele Eesti Vabariigi konsulaati. Mingil alusetul põhjusel, kõige tõenäolisemalt noore mehena ulgumerel heeringalaevadel korraliku vene keele kooli saanuna, ütlen Kivirähkile: «Homme räägin sulle Vene revolutsioonist ja näitan Aurorat.»

Ennekõike oli selles mingit viisakas-kohmakat patroneerimist – et olen vanem ja pikaaegsesti vene oludes seesolemist informeeritum.

(Järgmisel päeval selgub, et Andrusel ei jää vajaka ei vene kirjanduse ega kogu vene värgi tundmisest.)

Virtuoosne meister kõikvõimalike ootamatute süžeede väljamõtlejana, nagu Andrus Kivirähk on, õrritan teda valjusti mõtlemisega, kuidas Nevski prospektil jäid teineteist 1825. aastal uudistavalt vahtima koduõpetajana Peterburis leiba teeniv lauluisa Kreutzwald ning Mihhailovskojes asumiselt salamisi korraks pealinna lipsanud Aleksander Sergejevitš Puškin.

Lumigi on punane sääl bussiakende taga otsekui pikas loojangus. Lumi ei ole oma pärisvärvi, nagu ta aastasada tagasi oli revolutsioonijärgses korrastamatuses ja käegalöömises, veel troskade aegu, kutsarite rämehäälse nõõtamise kõrvujäämisel, kui Gustav Suits ja Hans Kruus 23. jaanuaril 1918 pika ootamise pealegi ei saanud Smolnõis Rahvakomissaride Nõukogus kellegi jutule. See juhtus alles järgmisel päeval, mille kohta kas lugesin Hans Kruusi mälestusist või siis rääkis ta sellest ise oma kodus Tallinnas Pärnu maanteel, kuhu olin jutule saanud Jaan Eilarti soovitusel.

Raamatus on see kirjas niimoodi: «Mul tuli oodata umbes kolm tundi, enne kui sain Rahvakomissaride Nõukogu asjadevalitseja Bontš-Brujevitši jutule ja alles tema vahendamisel võisin pääseda rahvusasjade komissari Stalini juurde. Kuid sellekski tuli veel paar tundi oodata. Enne keskpäeva olin kohale saabunud, kuid juba tuled põlesid Smolnõi hämarates koridorides ja tubades, kui viimaks Stalini juurde pääsesin. Erilist rahuldust selle «audientsi» võimalus mulle küll ei pakkunud. Stalin tundus tol ajal veel liiga «väikese» mehena, kelle suhtes ei saanud eeldada suuremat mõjukust Rahvakomissaride Nõukogus. Teine asi oleks olnud Trotski, kes enda käes hoidis ka välispoliitika niite. Tema aga oli Bresti rahuläbirääkimistel.»

Hans Kruus orienteerub õigesti toonases ajaloolises konkreetsuses.

Ei keegi muu kui Jossif Stalin ise kirjutab Pravdas 6. novembril 1918: «Kogu töö ülestõusu praktilisel organiseerimisel toimus Petrogradi Nõukogu esimehe Trotski juhtimisel. Võib kindlalt öelda, et garnisoni kiire ületuleku eest Nõukogude poolele ja sõjalis-revolutsioonilise komitee oskusliku toimimise eest võlgneb partei ennekõike ja peamiselt sm. Trotskile.»

Kuus aastat hiljem ajaloolist tõde korrigeeritakse. Kõnes ühel parteifoorumil 19. novembril 1924 teavitab Stalin kommunistlikke funktsionääre: «... vähimatki erilist rolli ei parteis ega oktoobriülestõusus ei mänginud ega võinud mängida Trotski, suhteliselt uus inimene meie parteis Oktoobri ajal.»

Üle kolme aastakümne hiljem, kui Hans Kruus istub eeluurimisvangistuses Leningradis, Stalin aga kättesaamatus jumalikus kõrguses suure sõja võitjana ning kommunistliku ulme üleilmse peakuulutajana, kui Lev Trotski on kümme aastat tagasi Mehhikos alpikirvega  Stalini lähetatud mõrvari poolt vagaseks tehtud, siis küll ei tunnista Hans Kruus Leningradis ühelgi öisel ülekuulamisel oma 1918. aastal ilmutatud nii endastmõistetavust Trotski eelistamisel Stalinile.

Hans Kruusi ülekuulamisprotokollid eeluurimisvangistuses on tänaseni kadunud või kättesaamatud, aga vähimgi kaudne sümpaatiaavaldus Vene 1917. aasta revolutsiooni peakorraldajale olnuks aastal 1950 kui priitahtlik iseenda nakatamine tüüfuse või koolera, st trotskismi bakteritega, kui ta oli arreteeritud ja vanglaseintega eraldatud sama kurja ja nakatamisohtliku infektsiooniga, mis Eesti NSVs nõudis sundravi kohaldamist kui viiruslik kodanlik natsionalism.

1970ndate algupoolel oma kodus Tallinnas Pärnu maanteel otsib Kruus üht mind huvitavat dokumenti, luup silmanägemist aitamas. Ta leiab tarvis mineva paberi, paneb selle lugemiseks prillid ette, luubi aga lauale, kuidagi eriliselt ja hoolikalt: «Nikolai Karotamme pärandus minule.»

EKP Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm päästab kurja käest Paul Kerese 1944. aasta sügisel ning 1945. aasta kevadel, kui malegeeniust Pagari tänaval korduvasti üle kuulatakse, aga Karotammele endale ei anta enam kellegi eest kosta 1950. aasta märtsilõpu VIII pleenumil, mil Vene revolutsiooni jätkuvat jõhkrust ja halastamatust nimetatakse kodanliku natsionalismi väljajuurimiseks.

Ta ise sürjatakse – ilmsesti kellegi juhuslikust näpuveast – üllatuslik-leebel kombel kõigest-kõike sundkolimisega Moskvasse, aga Hendrik Allik, Arnold Veimer, Nigol Andresen, muusikud, teatraalid ja kirjanikud pannakse nakkusohtlikena vanglarežiimile. (Nikolai Karotamme paturegistrisse parteilise nõudlikkuse valju silma all jääb ka marksistile-leninlasele-stalinlasele sobimatu lohakus – riputada oma töökabineti seinale kõrvu Jossif Stalini ja Lydia Koidula portreed.) Hans Kruus tuuakse eeluurimiseks türmi Leningradi.

Me sõidame praegu oma mikrobussiga samasse tulekahjukumalisse, kord revolutsiooni hälliks nimetatud suurlinna, Leningradist ümber ristitud Sankt-Peterburgi, hotelli Sankt-Peterburg.

Majade lõppematu rivi oma ahistuslikus kõnekuses millestki ääretust, lõppematu autotulede voogamine meile vastu, pika päeva roidumus väsitavad meid vaikimisele ja tukastamisele, omaetteolemise magusale unisusele.

19.01.2018 22.01.2018
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto