Juhtkiri: toetada tuleb noori peresid

Panda FOTO: ChinaFotoPress/Li Wei/UPPA/Photoshot

Eesti rahvaarv eelmisel aastal kasvas, ütlevad statistikaameti esialgsed andmed. Eestis on toimumas rändepööre – väljarännumaast hakkab saama sisserännumaa. Rahvastiku loomulik iive – sündide ja surmade vahe – oli negatiivne.

Kas (Eesti) rahvaarv on tähtis? Sõltub sellest, mida me üheskoos teha tahame ja mida oluliseks peame. Kas oluline on see, et meie surmale eelneval kuul maksaks riik võimalikult suurt pensioni? Kas oluline on see, et see maa oleks hästi hoitud? Kas oluline on see, et kestaks eesti keel ja meel ja kõrgkultuur ning seda maailmavõrdluses vähemalt sellisel imelisel tasemel, nagu praegu on?  

Vastus on ilmselt kokteil sellest, mida meist igaühe «süda» ütleb. Lahendusteed võiksid aga olla võimalust mööda mõistuspärased. Vähemalt sellised, millega väldime iseendale valetamist.

Kindlasti on ekslik arvata, et rahvastikuprotsesse pole üldsegi võimalik poliitiliste valikutega ega ka üksikute meetmetega mõjutada. Võrdluseks võib tuua küsimuse, kas inimene saab looduse vastu. Väga suures plaanis ei saa (näiteks päikest ära kustutada või peatada maakoore kerkimist Väikese väina all), ent loodust mõjutame siiski kogu aeg alates iseenda organismist ja memme peenramaast kuni kaugmõjuga hiigelobjektideni või atmosfääri keemilise koostise muutmiseni välja. Vastus küsimusele pole seega «ei/jah», vaid sõltub mastaabist ja/või muudest «peenemat sorti» teguritest.

Räägime esmalt loomulikust iibest. Rahvaarvu mõjutab nii see, kui palju isadele ja emadele lapsi sünnib, kui ka see, kui vanalt lapsi saadakse. Põlvkonnavaates jääb sündimus Eestis taastetasemele alla suhteliselt vähe (võib-olla naljakas, aga jutt on ca 1/5 ehk poolest kuni ¼ ehk veerandist lapsest perekonna kohta). Kas tõepoolest pole võimalik poliitikatega kaasa aidata, et perekonnad, kes tahavad meile uusi toredaid kaaslasi ja iseendale järeltulijaid, saaksid selleks suurema majandusliku kindluse? Muidugi on! Ja kui ei oleks, siis ei saaks ka seletada suurt osa sündimuse erinevustest Euroopa riikide vahel.

Eesti loomuliku iibe kahanemist, üllatus-üllatus, mõjutab lastesaamise edasilükkamine rohkem kui lõplik laste arv perekonnas. Ühiskonnad on harjunud muretsema vaesuse ja muude sotsiaalsete hädade pärast, mis on kaasnenud liiga varase lastesaamisega. Enne tuleb käia koolis jne. Selles on tõtt rohkem kui euro eest, ent rahvastikust rääkides tuleb arvestada seda, et keskmise lastesaamisea tõusul on tohutu mõju rahvaarvule. Järelikult tuleb praegu poliitilisi valikuid kaaluda nii, et need ei võimendaks lastesaamise edasilükkamist – tuleb toetada noori peresid (niipalju kui sellest mõistest me õiguses veel järele on jäetud).

16.01.2018 18.01.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto