T, 5.07.2022

Ester Põldma: tähenärija tähelepanekuid

Ester Põldma
Ester Põldma: tähenärija tähelepanekuid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 9
Ester Põldma
Ester Põldma Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Viimase poole aasta jooksul on justkui paisu tagant valla pääsenud avaliku elu tegelaste – eeskätt poliitikute – vabandamiste laviin. Vabandatakse enamasti taunitava käitumise, aga alatihti lausa solvangute või ebaõnnestunud sõnavõttude pärast.

Kõige värskemas avalikus vabandamisloos soovitab peaminister justiitsministril vabandada ja viimane vabandabki. Jah, just vabandab ehk annab andeks. Mina keeletundliku inimesena tõmbun alateadlikult kohe kaitsesse, mõeldes endamisi, milliseid «pahategusid» ministrid mulle ette heidavad, et siis kohe samas mulle andestada.

Kas seda, et olen naine (üks kanakarja esindaja); et mulle on ühtviisi talumatu nii naiste- kui meestevastane vägivald, või kaude hoopis seda, et olen valimiskasti juures teinud valesid valikuid? Mine võta kinni.

Olen jah irooniline. See viitavat inimese enda ebakindlusele. Kahju küll, aga tõepoolest aina vähem saan olla kindel selles, et eesti keel ja selle valdamine on eestlaste endi seas oluline. Poliitikutele ja teistele avalikele arvajatele on heidetud ette, et nad ei oska piisavalt inglise keelt, kuid mina olen pigem murelik selle pärast, et paljud neist ei oska piisaval tasemel hoopis oma emakeelt.

Kirjalikud pöördumised ja pressiteated on pahatihti kantseliiti ja toorlaene täis ning vahel on tõeline kunsttükk sellisest jutupuntrast üldse mingit mõtet tabada. Tavainimesele jääks ilma toimetajatööta silmi-kõrvu vaid see, kui palju prioriteete on laual, mis ideaalis tuleks päeva lõpuks läbi viia.

Kõnekeeli intervjuud andes on veidi vabam vorm loomulik, kuid avalikus kirjalikus tekstis peaks iga endast ja oma kultuurist lugu pidav inimene suutma õigesti ja arusaadavalt väljenduda. Uskuge, selle kõrval on veebinuppude kirjavead väike ja kergesti lahendatav mure.

Märkimisväärne on ka see, et meie riigi ja keele pärast muretsevad viimasel ajal rohkem siin elavad mitte-eestlased kui me ise (loetagu või Postimehe kolumniste Makarovit, Lotmani ja Kuzitškinit), seevastu on silma ja kõrva hakanud tendents, et noored edukad eestlased kõnelevad tähtsal ilmel ingliskeelsetest lemmikraamatutest ja teismelistel on üha raskem enda väljendamiseks leida sobivat eestikeelset sõna ingliskeelse asemele.

Võime sõlmida igasugu koostöölepinguid ja anda autasusid, öelda pidupäevil õõnsalt kõlavaid ilusaid sõnu, aga kui inimesed, kes kõige kõrgemal tasemel peaksid seisma eesti keele hea käekäigu eest, ei tee seda, siis palun muutkem põhiseadust ja ärgem rääkigem sellest, et üks Eesti riigi tuumülesannetest on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade.

Tagasi üles