Postimees 1936. aastal: tänavune hülgeküttimine nurjumas

Hüljes. Foto on illustreeriv. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Hülgeküttimisega talveti tegutsevad meil mõnedki sajad rannakalurid. Nii toidavad ruhnolased endid just peamiselt hülgeküttimisest, samuti ka hulk Saaremaa mehi ning Soomelahe saarte elanikele on hülgepüük hädavajalikuks talviseks sissetuleku allikaks. Soome saartel, nagu Suursaarel, Suur-Tütarsaarel ja Lavansaarel, on seni igal talvel hülgeküttimisega saadud peamist sissetulekut, mille järele saarlased vastavalt oma väljaminekud on jaotanud.

Kui möödunud sügisel märgati varajast külma, siis loodeti eelseisvaks talveks küllaldast saaki ning selles lootuses veeti Eestist ka talveks saartele rohkem toidukraami tagavaraks, kui seda oleks võimaldanud saarlaste rahatagavarad. Nagu soomlased oma siinsetele sõpradele on teatanud, on neil nüüd igasugused lootused tänavuaastaseks hülgepüügiks kadunud ja eelolevale kevadele vaadatakse vastu õige musta pilguga.

Ei aitaks ka asjaolu, kui jää nüüd mõne aja pärast tekkiks. Hülgeküttimine jääks siis sedavõrd hiljaks ja lühiajaliseks, et sellest ei jõuaks keegi enam nimetamisväärset tulu hankida. Peab tähendama, et meie hülgenahkade turg saab oma suurema varustuse just Soome saartelt. Meie saareelanike hülgepüük on sellega võrreldes pea tähtsusetu ja lisaks sellele pole ka meie hüljeste nahad sedavõrd nõuetavad oma halvema kvaliteedi poolest. Parimad hülgenahad tuuakse Norrast. Nimelt on põhjapoolsetel hüljestel märksa pikem karv ja see ka tugevamini naha küljes kinni. 23.01.1936