Sisukord
Uudised
Postimees
24.01.2018
Eesti VEB fondi raud aeti tuliseks, Kallase nimi peal (22) Kas uus natsionaliseerimine? Agar ametnik kippus elanikelt maad ära võtma (1) Sarapuude bussifirma tangib kütust Lätis (13) Majandus SUUR VÕRDLUS: Riia lennujaam teeb Tallinnale pika puuga ära (5) Välismaa Malta, Küpros ja Venemaa otsivad tapetud ajakirjaniku allikat Malta opositsioonisaadik: kodakondsusprogramm polnud mõeldud passimüügiks «Unistajad» seiskasid Ühendriikide valitsusasutuste töö Arvamus Jarmo Mäkelä: kes on putinistide lemmik Soome presidendivalimistel? Mart Raudsaar: äkki lõpetaks arvamusfestivali sotsiaalmeedias ja mujal ning peaks hoopis Eesti pidu (19) Ott Järvela: Korea farss (1) Postimees 1946. aastal: agitauto sõitis valdadesse Juhtkiri: riigimehelik suhe Eesti Vabariiki (9) Vladimir Juškin: «Go»-mäng ja Kremli tuumastrateegia (2) Kultuur Haapsalus puhkes häda kunsti pärast (10) Uus laulu- ja tantsupidu sünnib eri elementide koostoimes Sport Söakas Swansea keeras Liverpooli vormelil rattad alt Võiduiha ja tihe kalender murravad tennisetippe Venemaa medalivõimalused kahanevad kiiresti ja hulgakaupa (2) FC Flora palkab ka teise peatreeneri Postimees Monte Carlos: Ogier või Loeb - kellele jääb Sebastienide duellis viimane sõna? Tallinn Kas uus natsionaliseerimine? Agar ametnik kippus elanikelt maad ära võtma (1) Kodu Kinnisvaraarendajad võtavad sihikule väikelinnad Londonis vahetas maja omanikku rekordiliselt kõrge hinnaga Tartu Ilus raamat kubiseb vigadest Koolinoored koguvad beebide heaks raha Mait Klaassen: eestikeelne õpe on, jääb ja peab olema Esimesi sõnu leiavad poisid ja tüdrukud ühtviisi tublilt Indrek Hirv: pöörane tehaseplaan (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Esimesi sõnu leiavad poisid ja tüdrukud ühtviisi tublilt

5 min lugemist
  • Millised on eestlase esimesed sada sõna? Leiaks lapse ja kirjutaks need üles!
  • Teadlane Astra Schults on mudilasi uurinud, esimesed sõnad on «emme» ja «täh»!
Aares Rebane ja tema sada sõna. Loomulikult ei häälda ta puhast r-i. Kõik põrrid ja lörrid on tal kähiseva kurguhäälikuga öeldud. FOTO: Aime Jõgi / Graafika Artur Kuus

Tartu ülikooli psühholoogiainstituudi koolipsühholoogia lektor Astra Schults kaitses juba poolteist aastat tagasi põneva doktoritöö, mis analüüsis Eesti laste esimesi sõnu. Tänavu särab ka Tartu ülikooli talveülikooli tunniplaanis teema «Eesti lapse sada sõna». Kas poleks põnev kõik need sõnad teada saada?!

TÜ psühholoogiainstituudi koolipsühholoogia lektor Astra Schults. FOTO: Sille Annuk

Astra Schultsi enda lapsed on juba teismeliseeas, aga emana mäletab ta hästi, et üks esimesi väljendeid oli neil, nagu eesti lastel traditsiooniliselt, «täh». Ehk «aitäh»!

Eesti emadel ja lastel on ju ikka olnud niisugune mäng, et kui mina annan sulle midagi, siis ütlen aitäh, ja kui sina annad mulle midagi, siis ütlen mina ka aitäh. Niisugust mängu harjutatakse palju ning alati suure rõõmu ja soojusega. Kui laps selle ära õpib, on see seotud tema kavatsusega midagi head saada.

Just sotsiaalsed signaalid ongi beebidele kõige magusamad ja just need korjavad nad esimesena üles. Laste sotsiaalsed oskused käivad Astra Schultsi sõnul kõne arenguga alati käsikäes ning õigupoolest ongi veel selguseta, kas sõnavara ergutab laste sotsiaalseid oskusi või sotsiaalne pool aitab kaasa uute sõnade tulekule.

Poisid ja tüdrukud

Üks, mida Astra Schultsi doktoritöö kinnitas, oli, et nii poisid kui tüdrukud lausuvad oma esimesed sõnad umbes kümnekuuselt ning poiste ja tüdrukute sõnavara suuruses mingeid erinevusi ei ole. Vähemalt nii noores eas mitte.

Sõnad, mida lapsed ütlema hakkavad, ei pea Astra Schultsi sõnul olema täiskasvanupärase hääldusega ega kirjakeelse kujuga. Oluline on, et lapse kindla mõttega käiks koos üks kindel häälikukombinatsioon.

Küsimusele, kas päris esimeste sõnade järgi võiks ennustada sedagi, mis juhtub lapsega kümne aasta pärast, vastas Astra Schults, et ilmselt mitte. 

Küll on aga uurimused kinnitanud, et mida sõnaosavam on kaheaastane laps ehk mida pikemad on ta laused ja mida õigemat grammatikat ta neis kasutab, seda suurema tõenäosusega läheb sel lapsel kooli minnes hästi. Õpetatakse ja õpitakse ju eelkõige sõnade ja lausetega.

Väikelapsega tuleb muudkui rääkida, sest üksi olles tal sõnavara ei arene. Astra Schultsi meelest on väga tähtis püüda kinni kõik need hetked, mil aasta või kahene mudilane millegi vastu huvi ilmutab. Kui ta näitab näpuga mõnd asja või elukat või osutab sündmusele, siis tuleb sellest temaga rääkida.

Peidus pool

Lapsed saavad aru mitu korda rohkematest sõnadest, kui nad ise öelda oskavad. Laste passiivne sõnavara võib olla isegi viis-kuus korda suurem nende oma kasutatavatest sõnadest.

Laste maailmast arusaamist toetab alati ka kontekst. 

Päris pisikesele lapsele ei ole mõtet rääkida asjadest, mida ta parajasti ei näe. Aga kui tegevus leiab aset pargis, kus tuvid maast purukesi nokivad, võib pikalt jutustada, et vaata, see on tuvi, ja vaata, milline pugu tal on ja kui ilusad tiivad ja kuidas ta terakesi nokib, ning vaata, seal on veel mitu tuvi ja nad kõik teevad kulu-kulu-kulu. 

Astra Schultsi sõnul on olemas mingid üldised põhimõtted, mis lapse sõnavara toetavad. Et kui laps osutab käega millelegi ning kui talle selle kohta öelda «tuvi» või «koer» või «auto», siis saab ta aru, et jutt ei käi tuvi nokast ega koera sabast ega auto värvist, vaid ikka tuvist, koerast ja autost tervikuna.

Astra Schults kasutas eesti laste sõnavara uurides üht rahvusvahelise suhtlemise arengu testi, MacArthur-Batesi testi, õigemini selle eestikeelset kohandust. Testi täitsid 1070 lapse vanemad. 

Ta uuris 8–16 kuu vanuseid lapsi ja nii, et poisse ja tüdrukuid oli igas vanusekuus võrdselt. «Me andsime lastevanemaile sõnade nimekirjad ette ja nad pidid linnukesi tegema nende sõnade juurde, mida nende lapsed öelda oskasid, ja siis nende juurde, mille puhul vanemad uskusid, et lapsed neist aru saavad,» selgitas Astra Schults. «Keegi ei eeldanud, et laps samal kujul nagu kirjas neid sõnu alati välja ütles. Kui ühes peres räägiti «aua» ja teises peres «kutsu», siis linnuke läks kirja «koera» juurde.»

Nimisõnad ja tegusõnad

Astra Schultsi sõnul on üsna pikka aega psühholoogide hulgas levinud teadmine, et lastel tulevad nimisõnad enne ning alles siis omadussõnad ja tegusõnad. Aga uuema aja leid on, et nimisõnad ei haaragi laste esimestest sõnadest lõviosa.

Isegi sõna «emme» pole tavaline nimisõna, kuna laps kasutab seda sõna ainult oma ema, mitte kõikide emmede kohta. Ja järgmine ilmuvate sõnade ports on hoopis korduva ja olulise tegevusega seotud sõnad, nagu «aitäh», «aidaa», «nämm-nämm», «anna». 

Aga mõnel juhul võib pidev parandamine lapse suhtlemissoovi vähendada. Ta ei taha eksida ega proovigi rohkem. Kui ta ei proovi, siis ta ka ei harjuta.

«Just sotsiaalsest suhtlusest tulenev sõnavara võtab neist esimestest sõnadest enda alla kõige suurema osa,» märkis Astra Schults. «Ehk nagu Aristoteles väitis inimese kohta, nii on ka laps sotsiaalne elukas.»

Kas midagi annab veel teha, et mudilane end paremini väljendaks?

Astra Schults kordab, et väga tähtis on lähtuda lapse suhtlemissoovist ning seda soovi tuleb igati toetada. Vahetevahel ei häälda laps mõnda sõna õigesti. Enamasti annavad täiskasvanud siis märku, et nad saavad lapsest aru küll ning kordavad sõna siis õigel viisil üle. 

«Mõnikord aga juhtub, et täiskasvanu kipub hirmsasti õpetama. Et ei ole «kanaema», on «v-vanaema»! Et ei ole «amp», on «l-lamp». Heal juhul ei juhtu midagi – laps on rõõmus ja suhtleb edasi,» kommenteeris Astra Schults. «Aga mõnel juhul võib see pidev parandamine ta suhtlemissoovi vähendada. Laps ei taha eksida ega proovigi rohkem. Aga kui ta ei proovi, siis ta ka ei harjuta.»

Lõpuks on Astra Schults päri sellega, et igas kodus on käibel armsaid väljendeid, mida terve pere lapsekeeles räägib, ning see ei tee kellelegi halba.

Kes on Kama ja millal peab Kama laulma

Minu pooleteiseaastase tütrepoja Aares Rebase sõna­vara areneb tormiliselt. 

Ühel laupäeval ja pühapäeval korjasin talt üles 83 sõna. Uue nädala algul lisandus ports järgmisi: kinnas, aita, akk (tähendab akent), akett (tähendab raketti, mis ühel õhtul aknast tuppa paistis) ning naan (tähendab banaani). 

Muide, kop-kop kuulub Aarese sõnavarra juba päris tükk aega, aga see ei tähenda sugugi seda, mis paistab. 

Kop-kop tähendab: «Hakka laulma laulu «Põdral maja metsa sees», kuna mulle meeldib sealt rida: «Kop-kop, lahti tee!».» 

Aares oskab mõnikord öelda isegi neli sõna järjest: «Emme, mis-s-see on!», aga tema «Kop-kop!» on sisuliselt pikim lause, kuna tähendab palju rohkem kui «Emme-mis-s-see-on!».

Nädala keskel oli selge, et sada sõna ei ole Aarese puhul mingi piir. Ka märkasin tema arengus epohhiloovat sündmust. 

Kui seni olid kõik Aarese lähedased inimesed, kes iga päev temaga kokku puutuvad, emmed – olenemata sellest, mis soost me oleme või missugusesse põlvkonda kuulume, siis nüüd on ta peres: Emme, Jann ja Kama. Jann on Jaan ja Kama olen mina, sõnast kanaema. 

Ühel õhtul arvutiekraanil enda fotot nähes hüüdis poiss: Aares! Ta teab, missugune ta välja näeb ja mis ta nimi on! 

Ma ei jõua seda kõike ära imestada.

Kui nüüd jaanuaris ilmus maha lumi, teadis Aares hommikul aknast välja vaadates kohe, et see on lumi, kuigi ükski pere liige ei mäletanud, et ta oleks lapsega lumest rääkinud. 

Kolm päeva tagasi rääkis Aares südamelt ära suure mure ühtegi sõna kasutamata. Lihtsalt tuli, nägu pikk, peos plastkonn, mille üks jalg oli murdunud. Võttis Jannil pöidlast kinni, tiris ta toolilt püsti ja vedas kööki sahtli juurde, kus asuvad majapidamise kõige hädavajalikumad tööriistad. Ehk et Aares rääkis: «Mulle üldse ei meeldi, et sellel konnal on üks jalg teistest lühem. Jann, tee see terveks, su tööriistad on siin!» Aime Jõgi

Seotud lood
23.01.2018 25.01.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto