Vikerkaar loeb. Kaotaja teeb tagasi

Välispoliitika tegelikud teostajad tema Putini-sümpaatiat eriti ei jaga. Ka ei soovita Venemaale järeleandmistega luua muljet, nagu tasuks Trump tänuvõlga kunagiste pisiteenete eest. Juurdlus on puhunud Ameerikas üles hoopis uue Vene-vastase hüsteeria, mis on seekord kolinud poliitspektri paremtiivalt vasemale, demokraatliku partei pooldajate leeri.

Seevastu vabariiklaste valijad on leidnud endas uue armastuse Putini vastu. Üles on kaevatud külma sõja aegsed fraasid, isegi soliidsed meediaväljaanded kasutavad Venemaast rääkides anakronistlikku epiteeti «Nõukogude» (nt Snowden kui «Nõukogude spioon»!).

2016. aasta presidendivalimiste asjus käib vähemalt kolm juurdlust ja neid ümbritsevas meediakäras on mõistagi palju puhtpoliitilist näitemängu ning demokraatide mõistetavat soovi teha vabariiklastele tagasi mitmesuguste Obama-aegsete, eriti Hillary Clintoni vastu üles keerutatud pseudoskandaalide eest. Kuid uurimine on toonud vähemalt päevavalgele, kui aktiivselt Vene jõud sotsiaalmeedias äärmusjõude mahitavad ja kuidas Trumpi meeskond on püüdnud uurimist takistada.

Võib-olla tulevad kunagi ka ilmsiks Trumpi võlad Vene finantsasutustele. Kõik see aga tähendab, et hirmu ja/või lootusega oodatud pööre suhetes Venemaaga jääb ära. Samas võib ennustada USA mõjujõu jätkuvat vähenemist – Ameerika esikohale seadmise poliitika ja rahvusvahelistest lepetest välja astumine viib hoopis Ameerika mõjujõu taandumisele.

Inglise ajakirjanik Peter Conradi esitab oma raamatus väga hästi organiseeritud, enamasti ajakirjanduslikel allikatel põhineva, kuid värvikate inimlike detailidega vürtsitatud ning igati tasakaalustatud loo Venemaa ja lääne (esmajoones USA) suhetest alates 1980ndate lõpust kuni päris viimase ajani. Jutt värskest algusest, uuest leheküljest, reset’ist ning sellega seostuvad hirmud eriti Ida-Euroopas korduvad selles loos refräänina.

Conradilt on varem eesti keeles ilmunud sarimõrvar Tšikatilo elulugu (2009) ning populaarsele filmile aluseks saanud raamat George VIst «Kuninga kõne» (2011). Paistab, et raamatu «Kes kaotas Venemaa?» eesti tõlge põhineb mingil vanemal või kärbitud variandil originaalist (tiitlipöördelt selgust ei saa). Selles puudub sündmuste kronoloogia ja 24. peatükk «Trumpi presidentuur», millest küll osa on paigutatud «Epiloogi».

Üldiselt aktsepteeritavas tõlkes jäi originaaliga võrdlemata silma tosinkond eksitavat pisiviga. Näiteks lk 308 on «states» tõlgitud «riikideks» «osariikide» asemel. Mõnel korral on mõte pea peale keeratud: lk 327 «Et ta [Trump] ei lükanud ümber süüdistusi ...» – originaalis vastupidi: «He did not fully endorse the allegations ...» (st «Ta ei andnud oma täit toetust süüdistustele ...»).

Pealkiri on variatsioon külma sõja aegsele küsimusele «Kes kaotas Hiina?», mis viitas Hiina kommunistide ootamatule võidule natsionalistide üle 1949. Venemaale kohaldatuna on küsimuse eelduseks see, nagu valitsenuks mingil hetkel võimalus Venemaa taltsutada ning allutada kas üldkehtivatele või läänelikele normidele, kuid see võimalus lasti käest.

Kes tegi vea, kes on süüdi? Venemaad on ärritanud Jugoslaavia pommitamine, Kosovo tunnustamine, NATO laienemine, Iraagi sõda, värviliste revolutsioonide toetamine Gruusias ja Ukrainas, katsed kukutada Vene-sõbralikke diktaatoreid Gaddafit ja Assadit, samal ajal kui sallitakse USA-sõbralikke diktaatoreid Egiptuses ja Saudi Araabias.

Venemaa seevastu on keeranud kinni riigisisesed kruvid, väänanud valimis- ja kohtusüsteemi, tapnud tšetšeene juba enne rahvusvahelise islamiterrorismi tõusu, tunginud Gruusiasse ja Ukrainasse, annekteerinud Krimmi, pommitanud Süürias tsiviilelanikke, tapnud välisriikides oma kodanikke, spioneerinud, tulistanud alla Hollandi reisilennuki, kõike seda salanud ning korraldanud küberrünnakuid ja leidlikke valede kampaaniaid.

Läänes on olnud küllaltki mõjukas klišee, nagu käinuks Venemaa 1990ndatel «õiget teed» demokraatia, inimõiguste ja vaba turumajanduse poole, millelt Putin, eriti 2012. aastal uuesti presidendiks saanuna, mingite atavistlike kirgede mõjul kõrvale astus. Teisel pool nähakse asja enamasti teisiti: 1990ndad olid segaduste ja häbistuse aeg, nüüd aga peetakse Venemaast maailmas jälle lugu.

Kohati võib jääda mulje, justkui oleksid 1990ndate Venemaa ja praegune USA vahetanud koha, mõlemal juhul on eesotsas üks piinlikuvõitu kaootiline figuur, ühel juhul joodik, teisel nartsissistlik kloun. See analoogia on siiski pealispindne, sest riikide põhiinstitutsioonid on arvatavasti tähtsamad kui nende eesotsas seisev tegelane.

Tegelikult Conradi ei arva, nagu oleks ajaloos olnudki niisugust hetke, mil Venemaa ja lääne suhted oleksid saanud astuda «õigele teele». Eestiski pole seda võimalust vist kunagi tõsiselt võetud. 1990ndatel uskusid nii mõnedki poliitikud – nt suursaadik Mart Helme ja ERSP välisministrikandidaat Jaanus Raidal – hoopis seda, et Venemaa laguneb peagi väikesteks etnilisteks territooriumideks ning et Eesti saaks sellele protsessile kaasa aidata.

Mõnikord Eesti riik käituski vastavalt. Kas suudab keegi tänapäeval enam kujutledagi jultumust, millega Laari valitsus müüs rahareformiga käibelt kõrvaldatud rublad 1993. aastal tšetšeeni mässulistele, paisates sisuliselt nõnda Vene turule poolteist miljardit rubla valeraha? Venemaa pidi toona olema tõesti väga nõrk, kui need trikid alla neelas.

Venemaa lagunemise võimalusest Conradi juttu ei tee. Küll aga tõstatab ta nn Weimari Venemaa teema ehk küsimuse, kuidas kohelda kaotajat. Meenutagem, et täpselt sada aastat tagasi hakkas Saksamaal sõjas jälle hästi minema, kevadel asuti pealetungile, võeti ära Baltimaad, jõuti kahuritule kaugusele Pariisist.

Suvel õnn pöördus, kodus läks kord käest ja ähvardas nälg. 9. novembril tegid sotsialistid keisririigist nn Weimari vabariigi ja kuigi võõrväed Saksa territooriumile ei tunginudki, pidi Saksamaa kirjutama 1919. aasta juunis alla Versailles’ lepingu karmidele allaandmistingimustele. Sellest tekkis hüperinflatsioon, poliitiline äärmuslus ja neljateistkümne aasta pärast tuli võimule Hitler ...

Seda analoogiat kasutati sageli 1990ndatel, kui sündis fraas «Weimari Venemaa». Sellega hoiatati, et Venemaa võib langeda kaosesse, millest sünnib uus autoritaarsus. Kuna Venemaa (NSVL) polnud ju otseses mõttes ühelegi välisvastasele füüsiliselt alla jäänud, siis levisid seal nagu Weimari vabariigiski teooriad noahoobist selga – jutud alatust sisevaenlasest, kes teinud veel elujõulisele üliriigile salakavala lõpu.

Ühtlasi anti fraasiga mõista, justkui oleks lääs käitunud 1990ndatel «triumfalistlikult», Venemaad alandavalt – nii nagu liitlased Saksamaaga Versailles’s. Conradi raamat näitab selgesti, kui liialdatud on säärane vaateviis. Väidetav alandus on pigem olnud Vene võimuringkondade taktikaline väljapressimisvahend, mida võib-olla on pikapeale ka ise uskuma jäädud. Venemaa probleemid olid lõppkokkuvõttes isetekkelised, mitte mingisuguse lääne vandenõuga väljast peale surutud. Ka omakasupüüdmatum finantsabi poleks suutnud Venemaad «õigele teele» suunata.

Kuid lääs ei püüdnudki väga innukalt Venemaad oma süsteemi hõlmata, isegi kui teisel poolel oleks selleks soovi olnud. Üks Weimari Venemaa kontseptsiooni juhtmotiive on küsimus, milliseid lubadusi anti Gorbatšovile NATO laienemise kohta Saksamaa taasühinemise aegu. Pärast Conradi raamatu ilmumist avaldas USA Rahvusliku Julgeoleku Arhiiv mullu detsembris pataka dokumente, mis näitavad selgesti, et lääne juhid lubasid talle tõesti, et NATO itta ei laiene. Neid lubadusi korrati ka hiljem.

Niisiis, Venemaad veeti alt. Iseasi aga, kui tähtsaks seda tõsiasja pidada ja kas keegi saab üldse selliseid siduvaid lubadusi anda. Natuke küünilisemalt võiks öelda, et tollal lubasid kõik kõikidele kõike. Näiteks Eesti poliitikud lubasid venekeelset kooliharidust ja kultuuriautonoomiat. Kindlasti uskusid mõned oma lubadusi siiralt, teised mitte.

Putini küüniline vaimulaad on aga niisugustest nopetest toitu saanud: lääs – nii USA kui ka Euroopa – on tema vaateviisi järgi valelik, ei pea oma lubadusi, moraliseerib silmakirjalikult üldinimlike väärtuste üle, kuid teeb endale alati mugavaid erandeid. Ja USA pole sellise eelarvamuse toitmises kitsi olnud.

Samas on Putin osanud keerata kõik lääne «uuendused» rahvusvahelises õiguses lääne enda vastu: Kosovo enesemääramise tunnustamine on andnud ettekäände Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Krimmi kahmamiseks. Režiimivahetus Iraagis ÜRO Julgeolekunõukogu loata on esialgu jäänud veel pretsedendiks, mille ärakasutamist Putin võib-olla millegi jaoks alles varus hoiab.

Venemaad on niisiis kannustanud rahuldamata tunnustusvajadus, olgu see põhjendatud või mitte. Kuidas seda saakski rahuldada? Meie juhtiv Putini-mõistja Rein Müllerson pooldab 19. sajandi laadis riikide kontserdi loomist, mis paneks paika mõjusfäärid Ukrainas, Taga-Kaukaasias ja mujal maailmas. Millegi selliseni jõudmiseks peaks aga lääs veel küll väga palju nõrgenema ja Venemaa väga palju tugevnema.

 Kuid nii nagu venelastel pole põhjust süüdistada läänt oma riigisisestes hädades, on läänel – eriti USA-l – sama vähe põhjust süüdistada Venemaad oma hädades: paremäärmusluse tõusus, väärinfo levikus ning valitsevate institutsioonide ja heade tavade murenemises.

Trump võis Venemaaga kokku mängida, aga see ei otsustanud valimistulemust. Vene trollid ei olnud Brexiti kaalukeeleks. Venemaa on küll rahvusvahelise liberaaldemokraatia kriisi ära kasutanud, pakkumata vastu midagi paremat kui hirmujutud geide ja pedofiilide salavõrkudest. Kui kunagi peaks kirjutatama raamat «Kes kaotas lääne?», siis tõenäoliselt moodustaks Venemaa sellest ainult ühe väikese peatüki.