Kuido Saarpuu: näitasin sahamehele rusikat

Käib lumelükkamine. FOTO: Hilje Pakkanen

Ma näitasin sahamehele rusikat. Tõstsin ühel päeva kindas käe üles ja kohe nii näitasingi. Ei kartnud suure sahaga traktorit, masina pimestavaid töötulesid, kitsukest teeriba minu, traktori ja kraavi vahel.

Kujuta ette lumevaipa, valget puudrit, mis katab maa ja metsad. Kujutle, et just sina oled see, kes teeb sellesse puhtasse ja valgesse massi oma jalgrattaga esimesed triibud. On ju ülev tunne?

Või siiski mitte.

Iga selline lumesõit tähendab ekstrapingutamist, sõidumõnu kadumist, hambad ristis edasi pressimist, kusjuures peas vasardab mõte, et varem või hiljem on sõiduga kõik. Kett ja hammasrattad koguvad ühel hetkel seda valget putru oma hammaste ja lülide vahele sedavõrd palju, et kettülekanne enam ei toimi ja edasi sõita on ilma suurema puhastamiseta (mida kergliiklusteel külmaga ette ei võtagi) võimatu.

Olin just murdnud läbi lume Paidest Türi poole välja. Pea on muremõtteid täis, ma ju ei saa isegi aru, miks ma selline olen... Miks on mul vaja libeduse, külma ja lume kiuste talvel kergliiklusteele ronida? Miks ma võtan õiguse nõuda, et need teed peaksid alati olema sõitjate jaoks puhastatud? Sõitjate jaoks, keda on talviti umbes kaks (ja sel teisel ei ole arvutit ega internetti ega isiklikku arvamust, tal on jalgratas, pakiraam ja pudeleid täis kilekotid). Miks ei ole ma lasknud mõnel pädeval spetsialistil hinnata, mis mul viga on, mis sunnib mind sellisele teele ronima ja siis kurtma?

Nõnda ma sõitsin, pea küsimusi täis, kui enesele ootamatult jõudsin Kirnasse (küla Paide ja Türi vahel), ja mida ma näen: edasine tee on lahti lükatud! Sõidan edasi ja näen sahameest. Tulen Türilt tagasi ning sama sahamees nühib juba puhastatud Türi-Kirna lõiku vähemalt teist korda üle. Tõmban tee äärde, tahan lasta suurt masinat mööda. Ei saa, traktor on juba enne mind tee ääres ja laseb hoopis minu mööda.

Nüüd on see hetk. Tõstan kindas käe, rusikas käe, käe, kus vaid pöial tunnustavalt üleval. Kiivris pea teeb tänutundes nõksu. Aitah sulle, aitäh meie mõlema, kahe imeliku talvise sõitja eest.

See pole veel kõik. Taas ootas ees ju valge vaibaga kaetud Kirna-Paide lõik.

Mida ma näen? Teine mees, teine sahk ja traktor, töötuled samamoodi siramas, mulle Paide poolt vastu tulemas. Ma tõstan taas käe. Jalad tol õhtul eriti trenni ei saanudki, sõit äsja lahtilükatud teel oli sile kui suvel, vaid käsi jäi tänamisest-tervitamisest kangeks. Mis teha, eks ma olengi imelik.

Mõned tunnid hiljem hakkas sadama lausvihma ja hommikuks oli lumi suuremas osas läinud, ratturite nähtud vaev  kinnituisanud lõikudes tühine ja sahameeste töö mõttetu.

Käsi on järsust liigutusest õlast ikka hell, kuid tänutunne pole kuhugi kadunud. Aitäh teile, mehed suurtest masinatest, soojadest kabiinidest, lumelükkamissahkade tagant.

Kuido Saarpuu on ajalehe Järva Teataja reporter.

29.01.2018 31.01.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto