Juhtkiri: soomlaste selge valik

Olgu esmalt öeldud, et peale kõige muu tundub 69-aastase Sauli Niinistö isiklik stiil – tõsine, väljapeetud, kogu aeg justkui natuke mures – soomlaste hingekeeli puudutavat ja sellise inimesega on soomlasel lihtne end samastada. Härrasmees, ent mitte eputaja. Otsesõnaline, ent seda soomlase maitse jaoks just parasjagu. Inimene, kes oskab öelda nii, et iga soomlane saab mõttest aru, kuigi kõrvaltvaatajale võib asi segaseks jääda.

Sauli Niinistö on kindlasti tervet talupojamõistust au sees pidav president. Tähelepanuväärne on seegi, milline ülekaal oli parempoolsusel tervikuna – tööväe ja porvariston (e.k kodanluse) küsimus on justkui täielikult minema pühitud.

Kuna Eestis on loomulik kiusatus võtta Soome (presidendi)valimistest rääkides esimesena jutuks NATO, siis tehkem seda meiegi. Niinistö presidendiks oleku ajal on Soome faktiliselt liikunud edasi kaitsekoostöös läänega. On vastuvõtjamaa leping, on kinnitatud kahepoolsed koostöösuhted Ameerika Ühendriikidega ja on edenev kaitsekoostöö Rootsiga. Võib kõlada ülemäära pidulikult, ent ometi pole Soome kunagi varem olnud nii lähedane osaline NATO koosolekutel ja ühisharjutustes, kui ta on praegu.

Kuni eelmise aastani ei kõlanud eestlastele just maailma ahvatlevaimana jutt Euroopa Liidu kaitsekoostööst – on peljatud sisutühjade paralleelstruktuuride loomist NATO kõrvale. Kui tahame aga näiteks süvitsi mõista, mis ajendas soomlasi 1995. aastal liituma ELiga, ei saa kaitset kõrvale jätta. Nii ütles president Niinistö eelmisel kevadel Postimehele: «Mina olen juba vanast ajast olnud kindel Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika ajaja. /…/ Sest turvatunne on kõige muu lähtekoht. Läänepoolsetes liikmesmaades võib turvalisuse puudus end rohkem tunda anda terrorismiohuna, vast ka pagulaste ja immigrantide sissevoolu ohuna. Ida pool on see Venemaa-oht. Euroopa Liit peaks suutma anda eurooplastele, kodanikele kindlustunde.» («Meie saame kõige paremini hakkama avatud maailmas», PM 7.03.2017)

Kokkuvõttes on eksitav käsitleda seekordseid valimisi «ei või jah»-vastusena NATOga liitumise küsimuses. Soomlased ise ütlevad, et neil puuduvat välispoliitika üle avaliku vaidlemise traditsioon. Sauli Niinistö on seda muutmas näiteks Kultaranta aruteludega.

Siiski on meil eestlastelgi põhjust oma keelesugulaste välispoliitika mõistmiseks kuulatada tähelepanelikult, arvestada omamoodi vaikuse traditsiooni ja mitte langeda pealkirjade lõksu, mis pahatihti ongi kiuslikult mõeldud just sugulaste ja sõprade omavahel tülli ajamiseks.