Rein Veidemann: Tema Majesteet Tammsaare*

Suurvaimu seisusse oli Tammsaare jõudnud oma 50. eluaastaks. Kaks aastat varem, 1926. aasta jõuluks ilmunud „Tõe ja õiguse“ esimese köite võrdlemisi tagasihoidlik vastuvõtt kriitikas oli asendunud Tammsaare geeniuse plahvatusliku äratundmisega. Rahvas oli saanud oma Teose, „Tõe ja õiguse“, õieti sellele järgneva epopöa paljutõotava alguse. Alles lapsekingades, kümnendale eluaastale lähenev Eesti Vabariik otsustas tähistada kirjaniku juubelit aktusega Estonia kontserdisaalis 29. jaanuaril 1928. Mis iganes võis olla põhjuseks, aga juubilar ise kohale ei ilmunud. Tammsaare jalutas sel päeval Pirita männikus, käis kinos, kohvikus, lõunatas Torupilli kõrtsis ja n-ö tegi aega parajaks, külastades kunagist ülikoolikaaslast. Öö hakul Toom-Kuninga tänava koju jõudnud, kuhu Hansenid olid kolinud alles paar nädalat varem, küsinud juubilar abikaasa Käthelt naerulsui „Kas õhk on puhas?“.