Sisukord
Juhtkiri
Postimees

Juhtkiri: jutt veereb, aga käru jääb seisma

2 min lugemist
Vanur ratastoolis. Pilt on illustratiivne. FOTO: SCANPIX

Kas uus ministeeriumihoone on ligipääsetav liikumis-, kuulmis- või nägemispuudega inimestele? Tänase lehe lugu pole ühest majast, vaid õigupoolest hoopis kehvast ja venivast õigusloomest, mille tõttu kannatab lõpuks inimväärikus.

Oleme harjunud kuulma kõlavaid sõnu kaasamisest, puuetega inimestele tööturul ning üldse elus võimaluste loomisest ja paljust muust. Just selle ilusa jutuvada taustal ongi eriti üllatav, kui tuleb välja, et juba kaks ja pool aastat ei ole Eestis olnud kehtivaid reegleid, mis kas või riigi enda ehitiste kohta vähegi täpsemalt ütleks, mil moel tuleb arvestada puudega inimeste erivajadusi – vastav 2002. aastast pärit määrus kaotas kehtivuse 2015. aasta suvel.

Märkame sageli poliitikute ja ametnike tungi tükkida reegleid kehtestama niisugustes asjades, kus inimesed ja ettevõtted saaksid väga kenasti hakkama õigusakti raiutud keeldude ja käskudeta. Seda kummastavam on, et nii pikaks ajaks on reegliteta jäetud avaliku võimu enda tegevus ja seda veel valdkonnas, mis kujundab kõigi meie keskkonda.

Just nimelt kõigi! Esiteks võib empaatiaharjutusena mõelda, et me ei tea ette, mis meie endaga juhtuda võib ning kui väga vajaksime siis ise, et avalikku ruumi kujundades oleks säärastele asjadele juba ette mõeldud. Teiseks on ka nii, et puuetega inimeste erivajadustega arvestamine nii hoonetes kui ka ühissõidukites teeb mõnusamaks ka täiesti tervete inimeste elu. Alates sellest, et kui kusagile pääseb ratastooliga, siis pääseb sinna ka lapsekäruga kuni paljude muude asjadeni välja.

Loomulikult võib öelda, et seaduses on kirjas üldnõue arvestada puuetega inimeste erivajadusi ja praegu kooskõlastusringil olev määrus saab (venimise tõttu?) hirmus hea – mida ministeeriumiametnikul praeguses olukorras ikka öelda on. Tegeliku ehitamisega ja valminud ehitistega kokku puutuvad inimesed ütlevad aga samas loos, et täpseid nõudeid on vaja.

Igaüks oskab ette kujutada, et ehituseelarved on pingelised ja kõikvõimalikes etappides toimuvad vähempakkumised. Kui täpseid nõudeid pole, siis on projekti juhtivatel inimestel loomulik kiusatus jätta ühe või teise aspektiga tegelemata või siis teha seda rohkem moepärast, aga mitte nii, et sellest lõpuks päriselt olemasolevatele ja neid hooneid kasutavatele inimestele sisuliselt kasu oleks.

Asi pole formaalsustes, vaid selles, milliseid valikuid ehitades tegelikult tehakse ja millised hooned meil lõpuks avalikus kasutuses on. «Selle kolme aastaga on valminud hulk projekte ja kahjuks ka valminud hooneid, mis on antud kasutusse kui nõuetele vastavad. Tegelikult need nüüdisnõuetele ei vasta,» ütles Postimehele Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht.

Seotud lood
03.02.2018 06.02.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto