«Nad kükitasid vee alla vajunud bussi katusel»

  • Praamilt maha tagurdanud väikebuss sõitis sadamast otsejoones surmale vastu.
  • Kaks pääsenut võlgnevad tänu eelmisel õhtul töövalmis pandud hõljukile.

FOTO: Silver Alt

«Ma nägin juba eemalt, et kaks inimest seisavad poolenisti vees. Kui kohale jõudsin, siis selgus, et nad kükitasid vee alla vajunud bussi katusel.»

Nii kirjeldas eile keskpäeval Pärnumaal Manija saare külje all merejääl juhtunud õnnetuse toimumispaika esimesena kohale jõudnud saare päästekomando liige Evo Pull talle avanenud vaatepilti.

Vaid mõni minut varem ei ennustanud väikeses Munalaiu sadamas miski, et sellest kohast saab märg haud neljale täies elujõus mehele. Mitu neist seejuures omavahel sugulased.

Õnnetuskoht Pärnumaa rannikul Munalaiu sadama ja Manija saare vahel, kus auto vajus läbi jää merepõhja. Kohale saabunud hõljuki abil suudeti päästa kaks inimest, 41-aastane mees ja 51-aastase naise. Eileõhtustel andmetel hukkusid ellujäänud naise vend koos oma pojaga ja poja kaks sõpra.

FOTO: Kaspar Pokk / Kanal 2

Õigupoolest oli keskpäev Munalaiu sadamas vaikne. Kuni ühel hetkel ilmus sadama territooriumile väikebuss Opel Vivaro, mis sõitis otsejoones sadamas seisnud parvlaeva Kihnu Virve autotekile.

«Nii ränkade tagajärgedega õnnetust jääl pole päästjate mäletamist mööda Eestis juhtunud,» rääkis päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Mikko Virkala.

Sõidukis olnud ja väidetavalt silmanähtavalt purjus seltskond soovis nimelt jõuda sadamast paistvale Manija saarele. Väidetavalt elavat seal kellegi sugulane, kellele seltskond külla minna soovinud.

Ja ehkki mõned bussis olnutest olid ümbruskonna – Tõstamaa ja Kihnu – inimesed, ei teadnud reisiseltskond kohalikest oludest ilmselt suurt midagi.

Väidetavalt saadi alles praami autotekil teada, et Kihnu Virve graafikujärgse väljumiseni jääb aega umbes kaks ja pool tundi ning laev ei lähegi Manijale, vaid Kihnu.

Seepeale tagurdas väikebuss laevalt maha. Munalaiu sadama turvasalvestistelt on näha, kuidas Opel mõne hetke sadamakail seisab ja seejärel sõitma hakkab. Vahetult enne sadama territooriumilt väljumist pööras see kalurite poolt jääleminekuks kasutatavast väravast sisse ja võttis suuna merejääle.

Üks kahest eile päevavalges merest välja toodud surnukehadest politseinike mootorsaani taha kinnitatud kelgul.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Jääleminekuks valiti kohalike hinnangul kõige halvem marsruut, sest jää laevatee naabruses on alati habras. «Nende jäälemineku kohas on vesine lomp ja mul on väga kahju, et nende buss sinna kinni ei jäänud,» ütles filmimees Mark Soosaar, Manija ilmselt kuulsaim elanik.

Kohalikud pakkusid, et mõnest muust kohast üritades võinuks seltskond ehk isegi kuiva jalaga Manijale pääseda. Vähemalt lubanuks seda praegused merejää olud. Kuid selleks olnuks vaja kohalikke olusid tunda.

Paraku sõitis väikebuss koos viinapudelist kuraasi saanud seltskonnaga otsejoones surmasuhu. Võimalik, et saatuslikeks eksitajateks osutusid nende ees merejääl näha olnud jäljed. Opeli juht võis neid pidada autojälgedeks, kuid tegelikult kuulusid need eelmisel õhtul seal sõitnud kohaliku päästekomando hõljukile.

Pärast mõnisada meetrit kestnud teekonda andiski vähem kui kümne sentimeetri paksune merejää Opeli raskuse all järele. Merevee sügavus seal on üle kolme meetri ja auto vajus sekunditega täielikult vee alla.

Bussi salongis olnud reisiseltskonnast pääsesid välja vaid kaks – 51-aastane naine ja 41-aastane mees. Kihnust pärit naisele oli see väidetavalt teine niisugune pääsemine – kunagi varem oli ta pääsenud uppumisest nii, et ronis merepõhja vajunud traktori katusele.

Veepinnale ujunute ainus lootus jääkülmast veest eluga pääseda oli kiirelt saabuv abi, sest üle kümmekonna minuti inimene talvises merevees vastu ei pea.

Ja siin naeratas kahele väljaujunule esimest korda õnn. Kui nii sobib üldse öelda. «Jah, tegelikult võinuks meil olla praegu mitte neli, vaid kuus hukkunut,» märkis Soosaar.

Manija elaniku Mark Soosaare andmetel tabas tragöödia Kihnust pärit suurperet, kes kaotas mitu meesliiget.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Ehkki õnnetust nähti sadamast pealt, oleks abi saabumine harilikes oludes aega võtnud ilmselt kümneid minuteid. Õnneks aga on kohaliku päästekomando kasutuses nõukogudeaegne hõljuk.

Õnnekombel putitati see alles eelmisel õhtul töökorda. Selline oli kohaliku uue võimu, Pärnu linnavalitsuse umbes kuu aja tagune otsus – hõljuk peab olema töökorras.

Nii hoitigi hõljuki mootorit elektrivõrku ühendatuna Manijal soojas, sest see lubab kohalikus komandos valves oleval inimesel sellega häda korral sisuliselt hetkegi kaotamata merele appi söösta.

Nii et kui hõljukijuht Evo Pull sai mõni minut pärast õnnetust sadamast hädakõne, kulus tal rannas ootava hõljukini jooksmiseks vaid umbes minut. Veel mõni minut ning ta oli hõljukiga juba külmast kangete merehädaliste juures, vinnates nad hõljuki pardale.

«Ega nad suurt midagi suust välja saanud, šokk oli nii suur,» ütles Pull. «Üks mainis vaid midagi sellist, et mehed jäid autosse sisse, naise vend vist sealhulgas.»

Rohkem ei tahtnud hõljukijuht juhtunust rääkida. «Mul on vaja hõljukit uuesti parandada,» põhjendas ta.

Sellest hetkest, kui Pull oli merehädalised kaldale transportinud, algas läbi ajaloo Eesti ühe ohvriterohkeima merejääõnnetuse päästeoperatsioon. Ehkki päästa polnud tegelikult enam kedagi ega midagi.

Sündmuskohale saabunud tuukritele tekitas raskusi vilets nähtavus merevees. Tagatipuks ei saadud merepõhjas seisva bussi uksi lahti. Nii tuli tuukril autoaken lõhkuda ja kahe autos olnud meesterahva surnukeha läbi selle veepinnale tuua.

Siis tuli tuukrit vahetada, sest jääkülm merevesi hakkas temalegi tekitama esimesi alajahtumise märke. Kolmas surnukeha saadi autost kätte alles õhtul kella poole kaheksa paiku.

«See on väga kurb päev. Õhuke jää kannab heal juhul kergemat inimest, kuid kindlasti mitte sõidukit,» ütles operatsiooni juhtinud Pärnu politseijaoskonna juht Andres Sinimeri. «Praegu on jääolud väga ebastabiilsed ja kuni ei ole ametlikke jääteid, on veekogul autoga sõita üliohtlik. Menetluse käigus selgitame välja kõik õnnetuse asjaolud.»

Päevase tuukrimeeskonna liikmetel oli raske kaubiku tagaosale ligi pääseda, kuna sõiduki uksed ei avanenud.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Mikko Virkala märkis, et nii ränkade tagajärgedega õnnetust jääl pole nende mäletamist mööda Eestis juhtunud.

«Päästeamet tuletab meelde, et veekogudel esineb alati piirkondi, kus jää on nõrgem. Näiteks seal, kus toimub talvine laevaliiklus ja lõhutakse jääd regulaarselt,» rääkis ta. «Selliselt hoitakse laevatee jäävaba, kuid sellega kaasnevad praod. Jalgsi võib jääle minna, kui jää on terve, ühtlane ja sile ja selle paksus on vähemalt kümme sentimeetrit.»

Maanteeamet kinnitas, et avamata jääteedel on keelatud liigelda, kuna see on eluohtlik. «Kindlasti ei tohi jääle sõita kohtades, mis pole selleks mõeldud. Paneme kõikidele liiklejatele südamele, et avamata jääteel või vales kohase jääle sõites pannakse nii enda kui kaassõitjate elu ohtu,» hoiatas maanteeameti Lääne regiooni hooldevaldkonna juht Hannes Vaidla.

Lääne prefektuuri pressiesindaja Andra Jundase teatel oli tuukril raske kaubiku tagaosale ligi pääseda, kuna sõiduki uksed olid lukus. Nõnda ei olnud lehe trükkimineku ajaks ühte surnukeha veel pinnale toodud.

Juhtunu asjaolude väljaselgitamiseks alustatakse kriminaalmenetlust.

Tagasi üles