Rakvere lahing – keskaja veriseim

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kus kroonikas nimetatud Kegole täpselt asus, pole teada, kuid sagedamini on seda samastatud Kunda jõega ja pakutud verise tapluse asupaigaks Viru-Nigula kanti. Sama hästi võis lahingupaik aga olla kusagil mujal, näiteks umbes sama kaugel Rakverest, aga mitte kirdes, vaid kagus – Assamallas. «Kalevipoja» Assamalla lahingut on kujutanud Kristjan Raud u 1935. aastal.

FOTO: Repro

Neil päevil möödub 750 aastat mitte ainult 13. sajandi, vaid tõenäoliselt kogu meie keskaja veriseimast lahingust, 1268. aasta Rakvere lahingust, mille järel tekkis Eesti – esialgu muidugi vaid oma põhirahvuse püsiva asualana, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Ega meil neid palju olegi olnud, neid Eesti pinnal peetud suuri keskaegseid välilahinguid, jättes kõrvale linnuste ja linnade kaitsmise ja piiramise. «Suur» on muidugi suhteline mõiste, pidagem praegu silmas selliseid taplusi, kus osavõtjate arv ulatus mõlemal poolel neljakohalise arvuni. Sellised olid enne 1268. aasta Rakvere lahingut Madisepäeva lahing 1217 ning eestlaste üllatusrünnak taanlaste ja vendide väeleerile Tallinna juures 1219, kuid mitte näiteks Jäälahing 1242, mis pealegi küll algas ja lõppes liivimaalaste jaoks Eesti pinnal, kuid maha peeti Lämmijärve idakaldal, Želtša jõe suudmes, ning milles ilmselt paari-kolme tuhande vastasega võitles vaid mõnisada liivimaalast.

Jäälahinguga lõppes üks etapp lääne ristisõdijate ja venelaste võitluses oma poliitilise võimuala pärast ning rooma- ja kreekakatoliku kiriku mõjuala piiri edasi-tagasi nihutamises, kuid mõneaastase pausi järel konfliktid jätkusid, eriti eesti-vadja segaasustusega aladel mõlemal pool Narva jõge. Rakvere lahingus koos selle eel- ja järellooga määratleti jõu- jm vahekorrad, mis panid need piirid paika enam kui 200 aastaks. Tänu sellele üldse tekkis Eesti, esialgu muidugi vaid oma põhirahvuse püsiva asualana. Veelgi selgemalt käib see Läti ja lätlaste kohta.

Tagasi üles