Nüüdisaja noored inimesed näivad elukogenuile sageli pehmed ja hellad.
Meeleoluhäired on tõepoolest levinud järjest suurema osa noorema põlvkonna seas.
Lumehelbekeste põlvkonda on nimetatud isegi nuhtluseks inimkonnale.
Nad reageerivad valuliselt seisukohtadele, mis nende omadega ei haaku.
FOTO: Artur Kuusi illustratsioon
Nüüdne noor põlvkond, kes äsja ellu astunud või parajasti sinna teel, on eelkäijailt pälvinud iseloomustava tiitli, millega nad ei taha kuidagi nõustuda. Millega on nad kriitilise sildi ära teeninud? Ja kas selle kasutamine on ikka õigustatud?
Tellijale
Imestasin isegi, milleni täpselt aasta tagasi Tartu Ülikoolis semestri avaloengus jõudsin. Juhan Peegli nimelises auditooriumis istus ligi 80 tudengit, mis puhtstatistiliselt tähendas, et vähemalt neli neist kannatab depressiooni käes. Aga eesootav kursus oli raske, pingeline, stressirohke. Niisiis ütlesin üliõpilastele: kui mõni tunneb, et hakkab murduma, tulgu ja rääkigu oma murest ning püüan neid rohkem toetada.
Mitte kunagi varem rohkem kui veerand sajandi jooksul õppejõuna polnud mul tulnud mõelda tudengite hingeelule. Tehke usinalt tööd, nähke vaeva ning saate alati hakkama, kõlas soovitus neile. Aga nüüd, kui järjest rohkem räägitakse lumehelbekeste põlvkonnast, kellele omistatakse suurenenud tundlikkust ja vähest vintskust eluraskuste ees, ei saa ilmselt loota, et paljude meeleolu ei löö kõikuma ja tunded ei saa haavata.
Uurimistulemused nii Eestis kui ka mujal viitavad, et nn meeleoluhäired on tõepoolest levinud järjest suurema osa seas nooremast põlvkonnast, nendib Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor Airi-Alina Allaste. «Seda võib seletada stressirohke keskkonnaga,» ütleb ta. «Noorem põlvkond on ebakindlamas seisundis ning konkurents ja sellega kaasnev pinge algavad juba koolipingis.»
See, et nüüdisaja noored inimesed näivad elukogenuile sageli pehmed ja hellad – alates kriitiliste märkuste sügavast hinge võtmisest ja kiirest solvumisest kuni vähese riskivalmiduseni –, ongi sildistanud paljud neist lumehelbekesteks. (Vt lumehelbekeste iseloomustust infokastis!) Iseasi, kas ka noored ise end sedasi, lumehelbekestena tunnevad.
Selle selgitamiseks korraldas Tartu Ülikooli sotsioloogiaprofessor Veronika Kalmus mullu sügisel umbes poolesaja tudengiga seminaris katse. Ta pakkus neile terve hulga põlvkondi iseloomustavaid nimetusi, nagu Y-, Rate’i, Facebooki või digitaalne põlvkond, ning küsis, kelle hulka üliõpilased enda arvates kuuluvad. Mitte ükski ei samastanud ennast lumehelbekestega.
Põhjus on lihtne, nagu täheldab Kalmuse kolleeg, meediasotsioloogia teadur Signe Opermann: talle on tudengitega vesteldes silma hakanud ja kõrva jäänud, et lumehelbekese mõiste riivab neid. Mis on ka mõistetav, sest peaaegu kõik neile omistatavad tunnused on negatiivsed (vt veel kord infokasti!). Mille peale toob Opermann näite hiljuti loetud artiklist: «Neid on kerge vihata.» Kalmus lisab: «Neid nimetati seal isegi nuhtluseks inimkonnale.»
Vähe pidu, vähe seksi
Ellu astuvat põlvkonda kaine pilguga vaadates tekib vähemasti teadlastel sügav kahtlus, kas lumehelbekeste põlvkond on ikka tegelikult olemas. Kas või seepärast, et professor Allaste hinnangul omistatakse selle esindajaile eklektiliselt erinevaid ja kohati ka üksteisele vastukäivaid omadusi, mis on tagatipuks lihtsustatud ja stereotüüpsed. Mitu omadust – nagu väide, et lumehelbekesed on igavad, sest nad pidutsevad vähe, seksivad vähe, on alalhoidlikud ega taha võtta riske – ei vasta tõele, teisi võib selgitada vähem kriitiliselt. Näiteks: «Kui ei saa kindel olla, et ka pärast hea hariduse omandamist on sul reaalsed karjäärivõimalused, soodustab see alalhoidlikuma mentaliteedi tekkimist,» lausub Allaste.
/nginx/o/2018/02/08/7557539t1h61d7.jpg)
