Genka ehk Henry Kõrvits: mida popim oled, seda rohkem on sul vaenlasi!

  • Värskes komöödias «Klassikokkutulek 2: pulmad ja matused» on Genkal keskne roll.
  • Kuidas sünniva filmide seksikad stseenid?
  • Räägime tema salakirgedest, rikastes räpparitest, naistest ja isarollist.
  • Kas Genkat ähvardab sarnaselt tema filmi-minaga pehmoks muutumine?

Henry Kõrvits seilab selgelt tõusulainel ja mürgeldab mis kole. Alles nägime teda Eesti muusikaauhindade gala kõige bravuurikamas etteastes, kus tema «Mixtape 1» pani taskusse aasta hiphopi albumi auhinna. Nüüd naerutab ta publikut tuliuue komöödiafilmi «Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused» keskses rollis. Mees ise ütleb rahulolevalt habemesse muiates, et elu pole kunagi olnud parem kui nüüd, neljakümnendates.

Räägime Genkaga tema salakirgedest, rikastes räpparitest, naistest, isarollist ja meelelahutusmaailma ohtudest. Loomulikult ka sellest, kui palju saab nalja komöödiafilmi köögipoolel ja mismoodi sünnivad seksikad stseenid.

Naiste teemal on Genka alati sõnakas olnud – kes ei mäletaks tema lugusid paberkottidest või inetute naiste võrdlemist kõige koledama koeravõistluse võitnud koeraga. Ning hiljutine etteaste supertrimmis bikiinitüdrukute saatel astub täpselt samale varbale. Kuid lähemale suumides tabab ka kõige jultunumate tekstide tagant peent irooniat. Genka pole kaugeltki mõni šovinist, vaid – üllatus-üllatus! – hoopis romantik. On tal filmi-minaga muudki ühist ja kas tedagi ähvardab abielumeeste saatus, pehmoks muutumine?

-Tundud laval teistest räpparitest pikem ja tähtsam, kui pikk sa õigupoolest oled?

Sotsiaalmeedias lämisemine on sama nagu seltskonnas, kus on palju purjus inimesi – igaüks ajab oma õigust ja lõpuks kisub kakluseks.

Lühem kui Reket! Tema on ju 2.10, mina ainult 1.98. Nii et pole ma nii pikk midagi.

-Sinu etteaste Eesti muusikaauhindade galal tekitas kõige rohkem kõneainet. Kust sul tuli idee lasta end imperaatorlikult lavale veeretada – kõrgel poodiumil, poolpaljaste bikiinitüdrukute saatel?

Muusikaauhindade produktsioonitiim andis meile, räpparitele vabad käed. Helistasin siis Lõustale, Reketile ja Eston Kohvrile 5MIINUSEST. Meie võimalus oli mõelda limitless, meile ei pandud ühtegi piiri ette! Aga eks osa algsetest ideedest olid nii lennukad, et neid ei saanud teostada. Nii tuli mõte kutsuda lavale inimesed, kes kannavad oma keha eest hoolt ilmselt viis korda rohkem, kui vaja oleks.

Neid naisi on absoluutselt väga tore vaadata, selleks nad ju ongi! On väga inspireeriv jälgida, kuidas nad on kogu aeg trennis, suudavad alati tervislikult toituda. Ma olen kahe käega selle poolt.

Genka ehk Henry Kõrvits FOTO: Erlend Štaub

-Milline on sinu enda suhe trenniga? «Klassikokkutuleku» teises osas öeldakse trenni kohta üsna julmalt – et kas mõnda lihtsamat suremise meetodit ei ole!?

Mina suhtun trenni väga positiivselt, teen seda vahelduva eduga. Tahtmise-Genka on mul paraku kümme aastat noorem kui keha, ja nii tuleb ka vigastusi ette. Liiga suure hasardiga pingutasin üle – rebestasin õlakõõlust ja meniskeid. Aga need pole ületamatud asjad, peagi võib taas treenima hakata. Korvpalliga sa võid rohkem vigastusi saada kui näiteks MMAd harrastades. Olen palju tegelenud poksiga ja sealt pole ühtegi vigastust saanud!

-Kas see liiga suure hasardiga tegutsemine laieneb kogu sinu elule? Võtad kõike kirega?

Olen jah selline inimene, et kui mingist asjast vaimustun, tekib täielik hasart! Pole mingit vahet, kas see on kultuuriline nähtus või sport või ükspuha mis väljakutse. Näiteks kui reisin teise kultuuriruumi, siis abikaasa alati ütleb, et ma lähen kohe teemasse sisse. See oskus on mul eluaeg olnud, et ma oskan hästi ruttu eri seltskondades, eri inimestega ja eri olukordades adapteeruda. Lähen teemasse süvitsi sisse, uurin, õpin ja elan seda. Muidugi, vahel ka pettun, kuid enamasti tunnen teatud meelega ära, mis mind kõnetab.

-Paljasta mõni kirg, mida inimesed sinu kohta ei tea. Mis huvitab Genkat sama palju kui hiphop?

Tunnen väga sügavat huvi maailma eri religioonide vastu. Mind kütkestab väga religiooni filosoofia – see on suur asi, mis on nii mitmeti tõlgendatav ja ka valesti mõistetav. Samas niivõrd suur jõud meie planeedil, mis paneb tegutsema miljardid inimesed. See on mu salahobi, mida paljud minust ei ootaks.

-Kuidas sa ennast religioossel teljel määratleksid?

See teema mind küll väga huvitab, kuid laskuda dialoogi usust ja religioonist tekitab valestimõistmise võimaluste tõttu palju paksu pahandust. Nii olen otsustanud, et pean religiooniteemadel dialoogi ainult nendega, kes on sel alal eksperdid. Teistega ei ole mõtet rääkida!

-Mida arvad eestlaste suhtest usuga?

Religioon on väga isiklik asi. Tuli küll välja, et oleme kõige usuleigem rahvas, aga mina seda ei arva. Me oleme ju kõvad tšuudi arbujad, kelle juures käidi abi saamas Venemaalt ja kaugemaltki, austasime oma metssea-tootemeid. Ja see on meie eripära, mitte mingi häbiasi! Eestlases on täiesti olemas religioosne pool, kuid see lihtsalt ei vasta maailma standarditele. Uuring näitab ainult seda, et asju võrreldakse ja mõõdetakse valedel alustel.

-Samas on sinu avalik kuvand täiesti vastandlik sellele, mida religioonihuviliselt isikult ootaks. Oled loonud endast pigem mässaja, laiutaja ja paugutaja pildi.

Ma ise tunnen, et ei ole enam nii väga mässaja. Hiphop-kultuur on ju aegade algusest saati sotsiaalne liikumine. Alguses oli küll lihtsalt selline peovärk ja lood sellest peamiselt rääkisidki. Kuid 70ndate lõpust on räppar lavalt teinud ühiskonna valupunktid kuuldavaks, lugudel on sõnum.

Aga praegu on minu arvates räppar kaotanud selle muusikalise majaka rolli ühiskonnas. Sa võid ju iga kell istuda Facebooki, teha sinna südantlõhestava postituse ja see kõnetab inimesi. Ja see on kihvt! Aga vanasti tegi seda räppar. Ja kuna seda rolli enam ei ole, on teemad taas tagasi peokirjelduste juures. Ring oleks nagu täis saanud.

Olud on täielikult muutunud. Omal ajal tulid räpparid kõik vaesusest. Tänapäeval on hiphopparid enim teenivad inimesed maailma meelelahutusäris! Võtame näiteks Dr. Dre, kes kahekümne aasta eest oli lihtsalt üks suvaline päss kusagil Comptonis, aga nüüd enim teeniv artist. Või 50 Cent, Kendrick Lamar, Jay-Z … Nad pole lihtsalt räpparid, nad on mogulid, kõige rikkamad tegelased.

Genka etteaste Eesti muusikaauhindade galal - tõeline räpikuningas saatjakaunitaridega. FOTO: Konstantin Sednev/PM / Scanpix Baltics

-Ehk siis selleks, et muusikuna rikkaks saada, on vaja räppida. Kas Eestis on võimalik olla rikas räppar?

(Genka naerab terve jutuajamise kõige pikema naeru.)

Sõltub, millise elustandardi sa endale eesmärgiks sead. Kui tahad olla mees, kes sõidab vaid Ferrari ja Hummeriga ning joob iga päev ainult Taittingeri või Dom Perginoni šampanjat, siis sa pead ka väga palju teenima.

-Ja eestikeelse räpiga nii palju sisse ei tule?

Võib-olla tuleb, kui midagi lisaks teed. Ka Eestis on räpparite positsioon selgelt muutunud! Kui me vaatame kas või neid tüüpe, kes Eesti muusikaauhindade galal laval käisid – nende peale tuleb kõige rohkem rahvast kohale –, siis see on üliarvestatav jõud Eesti muusikas! Hiphop on meil praegu läbi aegade kõige kõvemas positsioonis! Ja ma ei räägi endast, ma räägin kogu räpi kogukonnast.

-Hoolimata sellest, et hiphopi žanris on värsket verd ja häid tegijaid rohkem kui kunagi varem, noppis hiljutisel EMA galal parima hiphopialbumi preemia ikkagi sinu «Mixtape 1».

Tegelikult see polegi nagu album, ongi mixtape. Paul Ojaga kahe nädalaga salvestasime ja miksisime. Meil on seal hästi palju teistelt bändidelt laenatud muusikat. Leppisin kohe kõigiga kokku, et ma võin neid ideid kasutada, arranžeerida, sain kõigilt load. Ütlesin, et ausõna, ma ei teeni selle albumiga raha, ma ei müü seda, vaid jagan inimestele tasuta. Ja seda ma ka tegin! Kes pole veel leidnud, mingu legendaarne.ee lehele ja saab endale tasuta alla tõmmata.

-Oled paras rebel. Sinu lugudest on rahva hulka imbunud hulk kahemõttelisi väljendeid. Roppuste ümbernimetamise eest intelligentsel moel oled kindlasti keeleuuendaja preemia ära teeninud.

Olen võtnud pähe, et mikrofon on minu käes, minu hääl on kõige valjem ja mul on vabadus laval öelda, mis tahan! Tavaliselt ma kirjutan oma lugusid väga kaua – ühe loo sõnu olen isegi pool aastat teinud. Räpparitel on alati riimivihikud, võtad teema ja proovid riimid selle raamides tööle panna. See on nagu pusle kokkupanemine.

-«Mixtape» on ehk kraadikese rahulikum, seal on vähem bravuurikat sõnadega tulistamist.

Minu meelest on paljud varasemad tekstid mitmekihilisemad ja diibimad. Mulle endale tundub viimase albumi puhul, et mõtted on palju kergema kaaluga ja seosed lihtsamad. «Mixtape 1» on meie endi silmis nagu kvaliteetne fast food – selline hea Ameerika buger, kiirelt tehtud, aga kvaliteetne.

Mulle meeldib sealt väga lugu «Nagu Jörpa Estrit», mille aluseks on Põhja Konna lugu originaalnimega «Selle ilma igav kainus». Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin, tekitas see üle tüki aja minus reaalselt külmavärinaid! Valter Soosalu polnud siis veel kuulus, otsisin tema kontaktid, võtsin ühendust. Ja tuli välja, et Valter on kasvanud üles Toe Tagi kuulates! Me käisime temaga koos Mihkel Raua saates, kus tal olid meie lugudest isegi mingid sõnad peas, see oli nii äge. Ta ütles: «Ma olen sinu fänn!» Ja mina vastasin: «Ma olen sinu fänn ka!» Seal me siis avaldasime teineteisele armastust. Sain kohe aru, et ta on väga andekas inimene. Näosaates tuli välja, et tegelikult on ta veel andekam.

Genka - eluaegne meelelahutaja. FOTO: Erlend Štaub

-Näosaate formaat, ilma irooniata, on alustavatele muusikutele ja näitlejatele ju suurepärane hüppelaud, mis nad kohe avaliku tuntuse orbiidile lennutab.

Osale on ja osale mitte. Ärme sellest parem räägi, aga osa inimeste etteasteid on olnud piinlik vaadata – ikka tõeliselt häiriv sitt, mida ei ole vaja näha! Kellel on palju annet ja vähem tuntust, talle on see saade hea, näiteks Valterile.

-Samas kuulud sinagi haruldasse liiki nimetusega «näitlev muusik». Neid, kelles mõlemad pooled olemas, pole kuigi palju. On nad sinulgi juba kosjas käinud?

Ei ole! Kunagi tegime koos Grete Kleiniga näosaatele järelsaadet, kus pilasime ja õiendasime osalejate kallal. Eriti hea saade see vist ei olnud, kuid selle käigus andsin Kaupo Karelsonile mõista, et ma ise ei tule iial näosaatesse. Aga no never say never. See formaat sobib näitlejale, kes oskab laulda. Aga ma ei ole kindel, kas ka lauljale, kes oskab natuke näidelda.

-Selle väitega paned selgelt paika, et näitlemine on raskem kui laulmine!

Muidugi on näitlemine raskem! Ma ei oska öelda tegelikult ... laulmine on ka väga raske. Ma ei oska ju tegelikult laulda ka! Vaata või seda Elina Nechayevat «Eesti laulu» finaalis, väga raske on järele teha. Ma ei oska midagi nii täpselt teha, lihtsalt teen neid asju, mida mulle meeldib, ja kui inimestele ka meeldib, on väga tore.

-Kas sul polnud hirmu filmis osaleda, kui sul pole paksu teatrikooli põhja all ning sa ise end näitlejaks ei pea?

Rene Vilbre kutsus mind casting'ule, lasi ette lugeda. Kuulas, kogu aeg parandas ja ütles lõpuks, et mul on nii sitt diktsioon! Mis mul tõesti on, sest räpparid tavaliselt ei viitsi eriti sõnu välja öelda ega suud liigutada. Mõtlesin, et nojah – oli tore, ega mul ei ole siin midagi teha. Aga siis ta võttis ühendust: davai, let’s do it! Ju tema siis midagi nägi, mida mina ei oska vaadata. Aga kas ma kartsin või? No ei karda! Kui proovis öeldakse, et sa sobid sellesse ossa, ja sul avaneb võimalus teha filmi koos nii kõvade meestega nagu Malmsten ja Anderson, siis muidugi lähed ja teed!

Mind kutsuti, usaldati, öeldi: ma arvan, et sina võid teha. Kui teised sinusse usuvad, siis ma lähen ja teen, seal ei ole enam midagi karta!

Ma ei tea, kuidas õnnestus. Kui ma ise asja sees olen, ei oska endaga seonduvaid kultuurilisi nähtusi kõrvalt hinnata. See käib nii filmi kui ka muusika tegemise kohta.

-Nii muusika- kui filmimaailmas loevad päris palju geenid. Kas  nded on päritavad?

Ma arvan, et see tõesti tuleb väga tihti vanemate poolt, mida sa elus tegema hakkad. Vaata kas või seda, kuidas praegu olümpial Andrus Veerpalu lapsed suusatavad. Minu puhul kehtib see kindlasti ka. Aga ma ei tahaks, et minu lastest saaksid meelelahutusinimesed.

-Kohe nii konkreetselt? Ei meelelahutusele?

Jah! Seda on mu enese elus võib-olla liiga palju olnud. Kogu mu isapoolne suguvõsa on muusikud, mõlemad vanemad on nukuteatri näitlejad, ma olen sama hästi kui teatris üles kasvanud, istusin iga etendus sirmi taga ja vaatasin, mis seal toimub. Nägin, kuidas näitlejad oma igapäevast elu elasid, ja see ei olnud alati tore! Maailmas on miljon palju toredamat asja, mida teha. Oleks äge, kui mu laps oleks näiteks südamekirurg. Lavaelu on kihvt, aga seal on ka omad ohud.

-Sind ajendab siis peamiselt soov oma lapsi kaitsta? Tead liigagi hästi, mis pahupool meelelahutusmaailma särava fassaadi taga peidus on?

Meelelahutusmaailm ongi üks suur ohtude meri, kus seigelda! Meil on ju miljoneid lugusid sellest, kuidas üks või teine artist ei ole oma tuntusega toime tulnud. Üks asi on see, mida inimesed laval näevad, palju rohkem jääb kaadri taha! Väga ohtlik on suure hurraaga peale lennata – sul on suur kiire kaater ja kihutad elumerele. Aga karid on seal alati, isegi kui sa neid ei näe. Peab oskama navigeerida, ja see tuleb ainult kogemusega.

-Ise oled artistina küllalt osavasti tormidega toime tulnud ja rahulikumatesse vetesse seilanud. Või on siiski ka omajagu karisid ette jäänud?

Muidugi! Kogu see avalik tähelepanu on asi, millega on raske toime tulla. Alati võib saabuda hetk, kui sa ei tule enam lahmiva, õela, mõttetu kriitikaga toime. Pahatahtlikkust on su ümber alati täpselt sama palju kui fänne. Mida popim sa oled, seda rohkem on ka vaenlasi, kes lihtsalt teevad tööd selle nimel, et sul halvasti läheks.

Kui sa oled avalikus ruumis, peab sulle varem või hiljem tekkima paks nahk, et teiste arvamus ei läheks enam korda. Muidu ellu ei jää. Mulle tundub, et tänapäeva noored on sotsiaalmeedia tõttu pideva avalikkuse ees olemisega harjunud ning kasvatavad kaitsekihi kiiremini peale.

-Samas noorte seas sagenevad psüühikahäired seda paraku ei kinnita. Väljakujunemata isiksus satub liiga vara avaliku tähelepanu survega silmitsi ja paljudele on see liig.

Seda ma usun ka. Kui sa lähed suure hurraaga peale ja sul ei ole mitte mingit ettevalmistust, võib šokk olla suur. Näed, et tegelikult on see maailm üks õudne koht, kus on hästi palju pahatahtlikke inimesi, kes soovivad sulle täiesti põhjendamatult halba. Kadedusest. Kui sul läheb nende arvates liiga hästi ja saad kiiresti kuulsaks.

Mina ütlen alati, et seal kehtib kirjutamata valem: kui kümme inimest ütleb, et see on super asi, siis leidub ikka viis, kes teevad sind maha. Lihtsalt vaatavad, et kurat, mees saab liiga palju tunnustust, nüüd on minu kord midagi halvasti öelda. Sellest ei tohi lasta ennast häirida.

-Võtad ise seda rahulikult? Vaevalt sa muidu kogu elu meelelahutuses oleksid vastu pidanud.

Ma arvan küll. Olen õppinud ka nende inimeste hingeelu mõistma, kes sind ei salli. Ma olen ise ka selline inimene, kes plahvatab, vahel käib mõni asi närvidele ja üldse ei meeldi! Kuigi ma pole isegi mõelnud, et miks ta mulle ei meeldi. Muidugi ma ei lähe seda kuskile kuulutama.

Miks mulle ei meeldi ka intervjuusid anda – alati leiab keegi sealt mõne lause, mille peale põlema minna! Sealt tekib juba uus arutelu, inimesed hakkavad vastastikku vaidlema ja lõpuks lähevad kõik riidu. Sotsiaalmeedias lämisemine on sama nagu seltskonnas, kus on palju purjus inimesi – igaüks ajab oma õigust ja lõpuks kisub kakluseks. Ainult keegi ei mäleta enam, mille pärast.

-Kui aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja sa ise oled? Olgem ausad, meelelahutuses on see ju arvestatav reklaamikanal.

Kasutangi neid rohkem promo eesmärkideks. Jälgijate arvu kasvatamiseks ma mingeid võimlemisharjutusi ei tee. Kui sind parajasti laval ei ole, siis sotsaalmeedia on sinu jaoks lava. Ja paljudel, ka muusikutel, ongi ainult see – lugusid ei tule, aga pildid on kõvad ja laigid on kõvad. On isegi eraldi nähtused, nagu Instagrami artist ja juutuuber, kes astuvadki üles ainult seal. Sa ei laula ega näitle, aga räägid, mida sa poest ostsid, ja inimesed viitsivad vaadata. See on uus meelelahutuse suund, siin ei ole midagi taunida.

-Kui sa peaks panema oma elu kõik rollid ritta, mis oleks esimene?

No esimene on kindlasti isaroll! Mul on kaks last, Karl Villem Kõrvits on alles aasta ja kahe kuune ja tütar seitsmene, läks kooli äsja. Ja siis abikaasa roll, see osa elust on kõige olulisem.

Ma olen hiphop-artist. Kõik muu sinna juurde on boonus. Sa lihtsalt ei viitsi kogu aeg ainult ühte ja sama asja teha! Kõik need näitlejatööd, telesaated ja muud projektid on lihtsalt hea vaheldus. See ei tähenda, et sa peaksid oma põhiasja ära lõpetama.

-Oled kogu elu meelelahutuses tegutsenud – milline on Eesti meelelahutusmaailm seestpoolt?

Mulle jääb mulje, et enamik on siin sellepärast, et neile meeldib seda teha. Minu vaist ütleb, et neid, kes on lihtsalt lavale lükatud projekti korras, osana tööstusest, väga ei olegi. Kunagi 90ndatel oli jah nii, et produtsent pani kokku mõne poistebändi või tüdrukutebändi, nii nagu turg nõudis, aga praegu on see tendents muutunud.

-Sina ise pole kunagi olnud lükata-tõmmata artist, kellele produtsent ütleb: davai, Genka, mine räpi!

Muidugi mitte, absoluutselt. Olen alati kõike ise otsustanud.

-Vaatame kitsamalt – Eesti räpi ringkond, milles oled selge juhtfiguur. Eesti hiphopi Linna Iff ja president, nagu oled bravuurikalt väitnud. Kuidas teie omavahel läbi saate?

See on tore skene – ma arvan vähemalt, et saan kõigiga hästi läbi. Mul on plaadifirma Legendaarne Records ja teeme koostööd hulga räpparitega. Oleme teinud väga kõvade meestega koostööd. Uutest tegijates on äge mees Sip€lga14 ja Katapulta – ülikõva ja värske venekeelne asi. Pluss ma korraldan igal aastal hiphopi festivali, suhtlen tõesti kõigi inimestega.

Räppartist on kõrge egoga ja sirge väljaütlemisega. Eks kõrge egoga suurte isiksuste vahel tuleb ikka hõõrumisi ette, neid on alati olnud ja see on loomulik osa. Iseasi, kui tõsiselt sa neid asju võtad.

-Oled ise ka sama suhtumisega mees – kui juba öelda, siis sirgelt!

Võib-olla tõesti, ma ise ei oska seda hinnata. Mis mulle ilgelt pinda käib, on see, kui inimene ei lähe probleemi lahendama otse teise inimese juurde, vaid kuulutab seda kõigile, jaurab kuskil sotsiaalmeedias. Saa temaga kokku ja lahenda parem asi nelja silma all ära. Varasematel aegadel lahendati asju niimoodi.

-Seljataga kaagutamine pole aus mäng ka. Silmast silma on teisel võimalus oma argumendid esitada, eraldi sudides esitad ainult oma versiooni tõest.

Tänapäeval annab sotsiaalmeedia platvorm kõigile võimaluse kaugelt õiendada. Aga ei mõelda, et seal levib kõik ja ma kuulen ja näen, kui keegi minu kohta midagi ütleb. Come on, mees, kui sul on midagi öelda, siis tõstad telefoni, kirjutad mulle, tuled mulle ukse taha, mitte ei hakka otsima kaasvõitlejaid ja kaasakiitjaid. Kui saad nelja silma all kokku, tõmmatakse kohe tagasi, et misasja, ma tegin ainult nalja! Minu arvates on see niivõrd argpükslik ja sitt suhtumine!

Ja milleks postitada mõttetusi stiilis: ma ei saa aru, mis asi see selline on? Kes see veel on? Nõme on kuulutada, kui rumal sa ise oled. Mida sa lämised niisama! Guugelda, tee endale asi selgeks ja siis avalda arvamust, kui sul midagi öelda on.

-Praegu on käimas «Eesti laul», mille kohta igaüks armastab sõna võtta. Teises poolfinaalis üles astujatest on Metsakutsu ja Evestus otsapidi sinu liiga mehed. Kas hiphop-muusika sobib Eurovisoonile?

Hip-hop sobib igale poole! Meie globaalne kultuuriruum on hiphopist nii läbi imbunud, see on kõige laiema joaga tõlgendatav muusikastiil. Iseasi muidugi, kuidas see teostus on, see on teine asi.

Räpparid on ka Euroopas kõige kõvemad artistid, come on, millest me räägime?

-Võtame konkreetselt hiphop-kultuuri esindajad «Eesti laulul», kui kõvad lood need on?

Mina isiklikult ei pea neid väga kõvadeks lugudeks. See ei ole kindlasti kõige parem näide Eesti hiphopist. Kuid kuna žürii valis nad poolfinaali, siis järelikult midagi paremat hetkel ei olnud!

-Muusikuna «Eesti laulul» osalemist pole kaalunud?

Ei. Mul ei ole järelikult nii häid lugusid. (Naerab väga rahulolevalt.) Tunnen, et minu geneetikaga see formaat kuidagi ei resoneeru. Lugude võistlus – see on nii subjektiivne. See on tore kõik, mis seal tehakse, aga see ei ole minu lahing!

-«Eesti laulust» kaugel sa siiski pole, kohe esimesel korral kutsuti sind saatejuhiks.

Jah, ma olen kaks korda seda saadet juhtinud. Kui see «Eesti laul» tuli, siis see oli suur samm ja tohutu vabanemine. Heidy Purga ja Mart Normet arvasid, et meie venna Robertiga sobiks seda uuendust ellu viima. Meie ülesanne oli igal minutil öelda, et «Eesti laul» on täiesti uus asi, pidime distantseeruma Eurovisioonist. Usun, et sellepärast ma tahtsingi seda teha, et see oli täiesti uudne asi. Davai, teeme – mõnus! Hiljem olen saadet juhtinud ka abikaasa Marisega. Mulle tegelikult ei meeldi eriti õhtu- või saatejuhi roll, seal on alati limiidid peal, sa ei saa end seal täiesti vabalt tunda.

-Kus sa ennast siis täiesti vabalt tunned?

Kodus, voodis! Mida rohkem erinevaid asju teed, seda vabamalt end tunned. Laval tunnen ennast ka väga vabalt. Aga ikkagi proovid seal kuidagi ägedamaid liigutusi teha, rahvale paremat sõud pakkuda, hüppad ja liigud rohkem kui tavaelus. Kui on palju väikesi lapsi publikus, siis päris kõike võib-olla välja ei ütle ka.

-Kui palju sa üldse oma tekste tehes mõtled, et neid kuulevad ka lapsed? Kas praegu, ise lapsevanem olles, on suhtumine muutunud ka?

Ma ei mõtle sellele, sest ma ei tee muusikat lastele. Teen seda esmajoones enda jaoks. Mu väike seitsmeaastane tütar kuulab ju ikka Katy Perryt.

-Kas hiphop ei ole lastele soovitatav? Samas neile see kohutavalt meeldib – keelatud sõnad, kõrge energia ja kaasahaarav rütm…

Mõnede asjadega kaasneb vanemlik assisteerimine. Paljudest asjadest minu lugudes ilmselgelt laps aru ei saa. Kunagi oli meil lugu «Bakkhusan» (Genka vaimuka, jultunud ja võrdlemisi ropu tekstiga hitt – K. H.) ja sealt jäid talle miskipärast kõrvu sõnad: «Ega ma sinuga siis lapsi ei taha…» Siis ta küll kohe küsis nõudlikult: «Issi, mis see tähendab, et sa ei taha lapsi? Mina olen ju sinu laps, kuidas sa ei taha mind?!» Lapsevanemana pean ebavajalikuks, et laps selliseid lugusid kuulab. Olen normaalse eetilise tasemega inimene ja saan väga hästi aru, mida seitsmeaastane laps peaks kuulama ja mida mitte. Meie peres ei ole selles osas mingeid eristandardeid.

-Aga kuidas sa last isoleerida saad? Teil on kodus reeglid, et laps ise internetis ei kola ja kogemata issi muusika peale ei satu?

Kolab ikka! Kõik tänapäeva lapsed ju oskavad juutuubist need asjad üles leida. Ja tänu sellele on nad üsna targad. Nad teadvad küll, mida teatud väljendid tähendavad, aga see ei tähenda veel, et nad neid kasutavad. Tuleb lihtsalt lapsele selgeks teha, mis on eakohane ja mis ei ole. Supernäide on uus teleseriaal «Litsid», mida reklaamitakse igal pool. Minu tütar esmalt küsis: «Issi, mis see tähendab?» Seletasin ära, et see on solvav väljend naisterahvaste kohta, kes ei ole kõige toredamad, ja seda ei ole ilus kasutada. Nüüd paneb ta iga kord kõrvad kinni, kui see reklaam tuleb.

-«Klassikokkutulek» ei ole ju samuti lastefilm?

Ei ole, muidugi ei ole! See ei ole normaalne, kui sa istud oma lapsega ja vaatad seda filmi. Võib-olla mõni oskab paremini seletada, mina ei ole selleks valmis! Võib-olla näitab see, et ma olen normaalne, võib-olla, et liiga konservatiivne.

-Lastepsühholoogid on üldiselt arvamusel, et liiga varane kokkupuude seksiga seonduvate teemadega võib mõjuda lapsele traumaatiliselt. Targem oleks teda säästa.

Lapsel polegi sellist asja vaja! Come on – laseme lastel olla ikkagi lapsed! Ta ei pea täiskasvanute asjadega oma pead liiga vara koormama. Muidugi nad tulevad uurima, kui sa ise midagi vaatad. Siis seletangi – see on hirmufilm, lüüakse pead maha! Siis ta ei taha seda vaadata.

Klassikokkutulek 2: lastefilm see kindlasti pole. FOTO: Liisabet Valdoja

«Klassikokkutuleku» juurde kuuluvad ka jultunult seksikad stseenid, teises osas on neid isegi rohkem. Kuidas neid filmida oli?

See on ikkagi töö, sa näitled! Proovid jätta muljet, et see kõik on võimalikult tõetruu, ennast seal päriselt unustada või teistmoodi mõelda on ikka väga raske. Tegelikult sa ei ole ju intiimses olukorras nagu partneriga kahekesi – filmis on sul ümber kümme-viisteist inimest. Kui mõni stseen sinu jaoks piinlik on, siis ütled juba käsikirja lugedes, et ma ei taha seda teha.

-Kas sina oled öelnud mõne stseeni puhul: ei, mina seda ei tee!

Isegi kui on, siis on sul kaks meest kõrval, kes võtavad asja huumoriga. Pole mingi mure, muidugi teeme, näitame tagumikku. Ja kui sina siis ei tee, on ju ka nõme! Tiimi eest peab ikka väljas olemas ju!

«Klassikokkutulek» on kõige lihtsama žanri komöödiafilm, mida on väga raske teha. Ma saan täiesti aru, et kõik ei ole selle žanri inimesed. Aga mis teha – aegade algusest peale on allapoole vööd asjad inimesele naljakad. Me naerame ka järgmised miljon generatsiooni nendesamade asjade peale!

FOTO: AFP / Scanpix

Sinu laulutekstides on samuti palju allapoole vööd huumorit, aga ka muud. Kas Eesti meestedefitsiidis on iga mees Zoolander, nagu sa laulad?

No nii ma olen aru saanud jah. Suht statistiliselt saan ju aru, et naisi on rohkem ja kõik normaalsed mehed on kas geid või juba võetud. Ongi väga palju tüdrukuid, kes ei leia õiget meest. Eesti meest, oleme nagu oleme, tahetakse ikka.

-Artistid varjavad sageli oma peret, et hoida üleval fännitaride aktiivsust. Miks sina nii ei tee?

Kes see nii teeb siis? Võib-olla kui sinu asi laval ongi ainult see, et naised nutavad sinu peale, siis oleks asjal mõtet. Aga mina ajan teist rida, mul pole kunagi põhjust olnud oma peret varjata. Ja ma pole oma orientatsiooni ka kunagi varjanud. (Naerab mürinal.)

Genka ja Maris Uusna abiellusid FOTO: Instagram.com/@paksbasilio

-Milline üldse on 40-aastase artistist pereisa argipäev?

Õnneks on mul fantastiline ja tubli abikaasa, kes võimaldab mul oma asja edasi ajada. Ma võiks ju elada esmaspäevast pühapäevani ainult starboy lifestyle'i, aga see oleks nõme! Kui sul on pere, pead selle jaoks arvestama ajalise ressursi. Ma olen lapsevanem, muidugi ma tegelen oma lastega, tahangi tegeleda – see on iseenesestmõistetav!

Lapsed panevad sind pingutama, ei tohi veel tugitooli vajuda. Pead jõudma mürada, õues kelgutada, joosta. Mulle meeldib. Lähed poodi ja ostad mähkmeid. See on ju äge! Teised  minuealised hakkavad võib-olla vaikselt juba vanaisaks saama. Vanemas eas isaks saamise pluss on see, et laps paneb sulle ka nagu uue käigu sisse, teeb sind jälle nooremaks!

-Kas see pole üldse tänastele neljakümnestele omane, et keegi ei viitsi vana olla?

Minu elu on küll täpselt selline – elan edasi nagu kahekümnesed elavad. Action käib, gaas on põhjas. Energiatase ju ei muutu. Muutuvad ainult teadmised ressursside mõistlikust kasutamisest. Sa ei pillu enam nii palju tuulde, võtad aega mingite asjade tegemiseks ja mingitest asjadest taastumiseks.

-Kas midagi läheb aastatega paremaks ka?

Neljakümneselt oled sa elukogenum, sa ei tee kõiki neid asju, mida nooremana teed. Siis sa ei anna ju üldse aru, mida üks või teine asi tähendab! Ja selge see, et raha on rohkem – kui tuleb pähe, sõidad naisega Pariisi, sööd seal õhtust ja sõidad tagasi.

Vabadust on rohkem. Väga vähe on noori, kellel on vabadust ja sõltumatust teha just seda, mida nad ise tahavad. Ikka oled kellestki või millestki sõltuv. Eneseusku on rohkem.

Neljakümnendad on äge iga – ma saan rääkida nii kahekümnese kui ka kaheksakümnese tüübiga nagu võrdsega, mul on nende kõigiga millestki rääkida!

Nagu isa, nii poeg – mõlemad julged otseütlejad ja sündinud koomikud, oma geenide ja saatuse eest ära ei jookse! FOTO: Erlend Štaub

Isa Harry Kõrvits: Henry kartis hirmulugusid!

Henry on maast madalast koomik olnud, küllap see on meil juba geenides. See on perekonnaviga – lõõp käib iga asja juurde. Huumor on kõige parem laste kasvatusvahend, ja kui saab nalja, on päev kohe selgem ja mõte teravam.

«Klassikokkutuleku» filmi teine osa on esimesest tükk maad naljakam. Kohati langes ära, aga ega ei saagi tundide viisi naerda – vahepeal tuleb hinge tõmmata ka. Näitlejatest Ago ja Mait olid muidugi super, aga Henryt ma vaatan kriitiliselt – teatud kohtades jäi kõhnaks ja vahel mängis üle ka. Ta pole ju õppinud näitleja, aga filmides paljud mängivad iseennast. Mõned kohad olid ikka väga Henry.

Võib-olla siseringi Leopoldi nalju oli minu jaoks tiba palju! (Harry on ise legendaarne Leopoldi osatäitja – K. H.) Kostüüm oli autentne, muuseumist võetud – no taas mõnitati Leopoldi! Komöödiažanris ma annaks sellele filmile viis punkti viiest.

Mina naersin sellistes kohtades, kus teised ei naera. Näiteks kui Henry hakkas laulma, siis ma purtsatasin naerma. Mulle ei meeldi, kuidas ta laulab – laulmisest on ju asi kaugel. Olen talle alati öelnud: räpi, aga ära laula. Me oleme muusikud küll, aga Kõrvitsate hulgas lauljaid ei ole.

Väiksena oli Henry looduselaps, veetsime kõik suved maal, kus oli väikesi Kõrvitsaid terve kari. Ta nautis vabadust teha metsas, mis tahtis. Lapsed magasid kõik teisel korrusel ühes toas. Tänapäeval tuntud helilooja Tõnu Kõrvits rääkis õudusjutte ja Henry jooksis alla, et tema ei saa magada, Tõnu räägib hirmulugusid. Eks ta oli aktiivne laps, aga lapsed peavadki energilised olema ja lollusi ka tegema – muidu sul ei ole tulevikus midagi meenutada.

Ma olen range isa, panin ikka tutaka ära, kui midagi oli. Henry on öelnud, et isa oli range, aga õiglane. Ning looming oli meie majas alati tähtsal kohal – nad juba väga vara lindistasid seal oma muusikat. Ja ta käis meiega aastaid teatris kaasas. Õnneks tal tekkisid teised huvid ka, korvpall ja räpp. Mõtlesime küll, et millal tal see üle läheb, aga näe – ongi elukutseline räppar!

Henry on väga otsekohene. Poliitkorrektsus käib mulle kohutavalt närvidele, kui tehakse tark nägu ette ja räägitakse ümmargust jutt. Ütle julgelt välja või ole parem vait! Ma olen ise otseütleja nagu Henry.

Aja jooksul on Henry palju rahulikumaks jäänud. Filmis öeldakse tema tegelaskujule, et oled pehmoks jäänud, see näide on muide väga eluline!

Klassikokkutuleku kandev jõud. Vasakult: Ago Anderson, Henry Kõrvits, Mait Malmsten. Taga Harry Kõrvits, kes Leopoldina samuti filmi sattumisest ei pääse. FOTO: Erlend Štaub

Hauas oli nii mõnus, et ei raatsinud välja ronidagi!

«Klassikokkutuleku» teise osa peategelasteks on kolm suurepärast koomikut, Henry Kõrvits, Ago Andeson ja Mait Malmsten. Jagame muljeid vahetult pärast maailma esilinastust Saaremaal.

-Eesti rahva jaoks jääte tänu filmile nüüd pikaks ajaks kolmeks sõbraks. Kuidas tegelikult läbi saate?

Mait: Ega rahvas ei eksi. Meil tõesti oli seda filmi väga lõbus teha. Peab ütlema, et see Saaremaa periood oli lihtsalt väga mõnus. Tore oli kodust ära saada – väike seiklus! Usun, et sama elamuse saab kätte, kui sõpradega kinno minna, sest komöödiad ei ole üksinda kodus vaatamiseks.

Henry: No täpselt! Naer on nakkav ja koos naerda on kõvasti parem. Võtteperioodil me rollist välja ei tulnudki. Ja naersime ise nii palju, et umbes iga kolmas stseen tuli uuesti võtta.

Ago: Jaa, me saime omavahel väga hästi läbi küll. Kogu aeg oli naljakas.

Mait: Usaldus oli. Kordagi polnud sellist tunnet, et nüüd keegi tuleb ja tõmbab vaiba alt ära.

-Kuidas te enda rolli ja filmiga ise rahule jäite?

Mait: Mulle meeldis! Kui teema erutab inimesi ja rahvas saalis naerab, on see filmis omal kohal. (Maidu kanda on filmi kõige julgemad stseenid – K. H.)

Ago: Mulle meeldisid filmis kõik teised, esiteks peaosatäitjad, siis muud tegelased ja lõpuks mina ka. Natuke.

Henry: Tundus, et rahvale ka meeldis. (Saaremaa esilinastusel seisis publik viis minutit püsti ja plaksutas – K. H.)

-Kas on olemas asju, mille üle nalja teha ei tohiks?

Henry: Ei ole. Kui seda hea maitsega ja stiilselt teha, siis võib kõige üle naerda. Ja osa teemasid ju erutab inimesi, sest need on nii piiri peal, et igaüks seda ei teeks. Samas ongi see põnev.

Ago: Siin filmis ainult sellised naljad ongi, mida mõne arvates teha ei tohiks. Näiteks see laibakoht. Surm on ju osa elust, kuidas siis selle üle naerda ei tohi?!

Henry: See laibakoht on hea, kuigi osa inimeste jaoks vist too much…

Mait: Aga see erutab inimesi! Elu ongi kõige naljakam kuskil piiri peal. Me tunneme sellist musta huumorit Briti huumori nime all. Ma usun, et samade teemade peale naeravad inimesed igal pool, see pole mingi Põhjamaade veidrus.

-Mis on filmi parim koht?

Ago: Oo, surnuaed meeldis! Vahepeal tulime hauast välja, sest surnuaia veerde oli väike catering tehtud, siis ronisime jälle tagasi. Väga mõnus ja soe oli seal – poleks raatsinud hauast enam välja ronidagi!

Mait: Selles stseenis oli omamoodi erutust ja adrenaliin. Me käitusime väga lugupidavalt kohalike elanike suhtes.

Henry: Jaa, rääkisime vaikse häälega, kõndisime seal, kus vaja. Vastuolu austuse ja musta huumori vahel tekitaski sellise mõnusa atmosfääri.

CV

Henry Kõrvits

Eesti räppar, räpi edendaja, meelelahutaja, näitleja

Sündinud 30.12.1974

Tuntud ka nimede all Genka, G-Enka ja Oleg Kosjugin

Bändid: Toe Tag, A-Rühm, Genka ja Paul Oja

Albumid: «Mixtape 1» (2017), «Xibalba Spa» (2017, projektibänd 12 EEK Monkey koos Põhjamaade Hirmuga), «20 aastat obstsöönseid riime» (2017), «2kõik» (eri räppartistid, 2016), «Genka & Paul Oja» (2014), «Oleg Kosjugini Lugu» EP (2011, aasta hiphopi album), «Leegion» (2006), «Legendaarne» (2004), «The Real Kuhnja Homophobes» (1997)

Hitte: «Riho», «Kulechill», «Jeesus Presley», «Bakkushan», «Tali pruut tantsima», «Palmisaar», «Pankrot», «Deja Vu» jpt.

Plaadifirma: Legendaarne Records. Levitab mitmete hiphop-artistide loomingut, sh Arop, 5Miinust, Reket, Winny Puhh, Beebilõust, Kuuluud, Põhjamaade Hirm, Sip€lga14, s’Poom.

Eesti hphopi festivali peakorraldaja.

Töötanud Tallinnfilmi juhi ja Raadio 2 peatoimetajana.

Juhtinud telesaateid «See pole lastesaade», näosaate erisaade, «Eesti laul» jt.

Abikaasa Maris Kõrvits, lapsed Tuule Teele (7), Karl Villem (aasta ja kaks kuud) ning kasupoeg Oscar Robin.

FOTOD: ERLEND ŠTAUB, FILMIFOTOD: LIISABET VALDOJA

16.02.2018 19.02.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto