P, 26.06.2022

Söö skorpionit ja sularasva koorikuga. Elamused Hiinast.

Kristina Herodes
, Arteri ajakirjanik
Söö skorpionit ja sularasva koorikuga. Elamused Hiinast.
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tere, skorpion! Kristina vaatas sitikaga pikalt tõtt, kuid suu ei tahtnud siiski tüübi nahkapanekuks avaneda.
Tere, skorpion! Kristina vaatas sitikaga pikalt tõtt, kuid suu ei tahtnud siiski tüübi nahkapanekuks avaneda. Foto: Marko Külaots

Mis juhtub pika blondi inimesega, kes satub elus esimest korda Hiinamaale? Kohalikud piidlevad teda, silmad pulkas, nagu valget kaelkirjakut, ja tahavad koos pilti teha. Mitte seetõttu, et sa oleksid ilus või oma. Ei – sest sa oled veider ja võõras! Ebamugavusest tingitud stressi leevendab kõige paremini toit. Niisiis otsustan end Hiinaga vähemasti sõbraks süüa!

Millest alustada, kui tahaks Pekingiga kõhu kaudu käivad soojad suhted sisse seada? Pekingi pardist loomulikult! Maailmakuulus krõbe praad lihtsalt peab oma sünnipaigas maailma parim maitsema. Varasematel reisidel on meile küll ja küll ka vintskeid ketsimaitselisi pardikesi serveeritud. Või siis nahkjaid fitness-parte, kelle raske elu on nad õige sooniliseks muutnud ja viimsegi rasva kontidelt pühkinud. Aitab eksirännakutest! Guanjude Houhai kuulsas pardirestoranis saab kindlasti midagi paremat. Väike kahtlus küll on, kas me hiigellinnas õige koha üles leiame, sest nina kaardis me väga ringi lonkida ei viitsi.

Pelmeenid ja pirukalised on imemaitsvad. See ei loe, et nende sisu on alati üllatus ja vahel jääb see saladuseks ka peale nahkapanekut.
Pelmeenid ja pirukalised on imemaitsvad. See ei loe, et nende sisu on alati üllatus ja vahel jääb see saladuseks ka peale nahkapanekut. Foto: Marko Külaots

Toidutsirkuse artistid

Soojenduseks teeme põike ühele kuulsatest toidutänavatest Wangfujingis. Hiinlased on leidlikud ja aplad – mille kätte saavad, selle ära fritivad ja nahka panevad. Ole sa rott, tõuk või skorpion, söök on söök. Rahvast on murdu ja palukesi pillutakse jooksu pealt suhu, püstijalu keset siginat-saginat. Olen kohalike osavusest võlutud – žongleerivad kastmete ja minu silmis hiigelsuurte suupistetega nagu nalja! See pole kaugeltki kraam, mida oleks lihtne möödaminnes manustada. Pigem rikkalikud supikausid või kõrged salatikuhilad. Mul oleks nende viisaka sisselaadimisega tegu isegi rahulikult maas istudes ja nuga-kahvlit kasutades. Aga ma pole ka nii käbe nagu hiinlane. Mu kamraad läheb kohe äärmuste peale – vardake skorpione, sabad püsti, jalad all ja silmad peas. Tundub delikatess! «Mm, päris hea – nagu suvaline arusaamatu krõps,» teatab ta reipalt, võdisev sabaots veel huulte vahelt paistmas. Mina vahin putukaga pikalt tõtt ja kuidagi ei avane mu suu teda sööma.

Küll aga maitseme igal moel küpsetatud krevette ja kuulsaid Hiina pelmeene. Mis seal sees, tuleb meile alati üllatusena, sest hieroglüüfe kumbki ei tunne ja kaupmeeste jutust aru ei saa. Küll aga saavad alati asjast aru nemad. Klassikaliselt toimub see umbes nii: küsime maitsmiseks üht munas küpsenud mereelukat, aga saame viis. Tellime ühe dumpling’u, aga saame vaagnakese, millel kuhi peal. Ja nii edasi. No pole hullu, kõik on särisev, ehe ja väga maitsev.

Pardi lõikamine on peen kunst
Pardi lõikamine on peen kunst Foto: Marko Külaots

Sularasv koorikuga

Märksõnad
Tagasi üles