Ma ei usu, et ühelgi klaveril saab olla paremat saatust: mind armastatakse siin, Slovjanskis, nii väga! Kõik lapsed ja õpetajad kiidavad, et minuga on nii kerge mängida, muusika kohe iseenesest hakkab kõlama. Nad ei jõua ära kiita Aivar Mäed, Estonia teatrit ja kõiki minu ostmiseks raha annetanud häid Eesti inimesi. Minu jaoks on see alati väga liigutav, kui ma oma lugu meenutan.
Ma olen Slovjanski kunstikooli aktusesaalis seisnud juba üle kolme aasta ning peaaegu iga nädal antakse minu peal kontserte. Ja mitte ainult Slovjanski rahvas, vaid ka kaugemalt sõidavad muusikakoolid õpilased ja isegi juba professionaalsed pianistid siia, et minu peal mängida. Räägitakse, et lähema sadakonna kilomeetri kaugusel teist nii head klaverit polegi. Slovjansk on minu üle ikka väga uhke.
