Jõhker muinasjutt armastusest

Guillermo del Toro filmides on alati teatav pinge teadusliku ja fantastilise, naturalistliku ja romantilise vahel. FOTO: Kaader filmist

Guillermo del Toro on alati teinud filme, mida võiks nimetada humanistlikeks muinasjuttudeks. Siin on teatav paradoks. Ühelt poolt sisaldavad kõik tema filmid alati midagi üleloomulikku ja maagilist, alluvad teatavale muinasjutuloogikale ning osutavad alati millelegi inimesest suuremale. See on maailm, kus lisaks meile elutsevad ka kõikvõimalikud üleloomulikud olendid, näiteks paanid, jumalad, vampiirid, tondid või hiiglaslikud robotid. Inimene ei ole siin kohe kindlasti looduse kroon.

Tellijale Tellijale

Samas kasutab del Toro neid koletisi ja teisi üleloomulikke elemente sageli selleks, et kujutada, rõhutada või välja tuua midagi inimestega seonduvat. Kõigil tema koletistel on alati mingi poliitiline või materiaalne mõõde, nad esindavad režissööril igas filmis lisaks mõistatuslikule tundmatusele ka midagi inimlikku.

Juhan Raud kirjutab Guillermo del Toro uuest žanritevahelisest filmist «Vee puudutus» järgnevat: «Ühel hetkel on tegemist hubase romantilise melodraamaga, teisel hetkel võtab lugu verise õuduka mõõtmed, siis muutub film jällegi millekski kolmandaks ja ülevaks – see ei tohiks töötada, aga teeb seda siiski.»

28.02.2018 02.03.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto