Romaani keskmes on kolm naist oma 20ndates eluaastates. Liisil mööduvad need 1990ndatel, tema vanaema Elfil 1920ndatel ja kolmanda peategelase, Elfi tädi ja Liisi vanavanatädi noorusest on fookuses peamiselt I maailmasõja eelsed aastad. Romaani tegevus on konkreetsete aastaarvude, sündmuste ja isikute kaudu ajaloolisse aega ankurdatud, millest peegeldub autori tänuväärselt põhjalik uurimistöö.
Nii näiteks toob aeg fotograafina töötava Adele kaamera ette ilmasõtta minevaid noormehi, kes endast perekonna tarbeks jäädvustada lasevad, nende hulgas tema enda vallaslapse isa ja õnnetult armastatu Julius. Mõni aasta hiljem saab Adele haiglas pildistada sõjast naasnud mehi enne ja pärast operatsiooni.
I maailmasõja mõju eesti inimestele on ajalookirjutuses Vabadussõja varju jäänud, eriti kuna Eesti pinnal maailmasõja lahinguid ei toimunud. Tsaaririigi vägede koosseisus saadeti aga rindele kümneid tuhandeid eesti noormehi, kellest täitmata jäänud kohad ülikoolis said üheks ajendiks lubada naisi kõrgemat haridust omandama.
Adele õetütar Elfi oli üks neist esimestest. Elfi keskkooliaegse sõbra Hendriku näol on Koff loonud kujutluse Johannes Aaviku jüngrist, nooreestilikust jõulise kultuuriuuendamise vaimust eufoorilisest noorintellektuaalist. Hendrik pageb Rootsi ja kuigi peab Elfiga kirjavahetust, jääb talle lõpuni tajumata Elfi romantiline kiindumus temasse. Ka Liis kaotab kontakti endast kümmekond aastat vanema kolleegi Sveniga, kui viimane Piirideta Arstide organisatsiooni saadikuna rindearstina teenima läheb.
Kuid välise elutegelikkuse erinevuse kõrval kerkib «Sinises mäes» palju mõjukamana esile kolme naise siseilma sarnasus, mille autor on välja joonistanud neid ühtmoodi läbiva võimatuse ja võimalikkuse labürindi kujundi abil. «Kusagil seal, olnud ja tulevaste aegade ja ruumide vahel see on: võimatu linn. See elu, mida me ei eile, aga elame siiski. Meie elamata elu, mis haarab meid kaasa, raputab läbi ja muudab meid. Teeb seda jõulisemaltki, põhjalikumaltki kui meie elatud elu iganes suudaks, nagu kirjutab psühhoanalüütik. /…/ Me kõnnime oma elamata elu labürintides, vaatame ja imestame, kui palju meile on antud.» (Lk 176–177.)