Saskia Alusalu: Spordis ei maksa välimus, vaid tulemus!

-Sinu hiljutise saavutuse – neljas koht kiiruisutamise ühisstardist olümpial – üle on palju arutletud. Mida sa õieti tegid ja kuidas?

Sel teemal on sõna võtnud ka need, kel pole asjast täit ülevaadet, aga arusaadav ju – see huvitab inimesi! Otsustasin finaalsõidul ootamatult rünnata, nii rebisingi ette ja võitsin kõik vahefinišid. Grupis tekkis segadus, see oli kõigile nii ootamatu. Pärast ütles pronksiomanik: «Ma olin kindel, et sa ründad, aga keegi ei arvanud, et sa nii vara ründad.»

Miks just selline strateegiavalik? Tundsin ennast tugevana, vorm oli hea ja ma polnud mures selle pärast, kas pean vastu. Kui sa juhid, aga sind viimaks ringiga kätte saadakse, on ju kogu töö olnud asjatu ja kaotad kõik punktid! Selle strateegia peale minnes pead olema kindel, et jaksad vastu pidada.

Olen kuulnud, et korjasin ära kõik selle, mida keegi teine ei tahtnud, aga see pole tõsi! Sellise oletuse taga saab olla küll ainult kadedus, tegelikkusega pole sel palju pistmist. Igaüks tahaks tulla olümpial maailma kaheksa parima sekka, selles pole mingit kahtlust!

On öeldud, et medal oli kaugel, kuid ka see pole tõsi – grupis on palju kergem, saab teiste tuules sõita ega pea üksi tööd tegema, sprinterid said jõudu säästa lõpupingutuseks.

Ma võtsin finaalsõidul vastu julge strateegiaotsuse ja jäin tulemusega rahule. Olen palju sõitnud eri taktikaga, oskan olukorda realistlikult hinnata.

-Teeks siinkohal puust ette ja punaseks, mis vahe ikkagi on grupis liikumisel ja võistluse vedamisel.

Proovi sõita autoga reka taga – kohe näed, kui palju sa niimoodi bensiini kokku hoiad. Igaüks saab seda ise mõõta. Või paralleel jalgrattaspordiga, kus on eelis neil, kes saavad sõita kellegi tuules. Täpselt sama on ka jääl ja uisutamisega. See ei tundu kergem, vaid ongi kergem, pole midagi seletada.

Pärast võistlust tulid teiste koondiste treenerid mulle õnne soovima ja ütlesid, et julge saavutus, väga enesekindel otsus! Nemad said aru, mida see tulemus tegelikult sportlaselt nõudis. Nende inimeste tunnustus, kes ala väga lähedalt tunnevad, tähendab mulle veel kõige rohkem. See oli hea tunne.

-Olgem ausad, sportlase elu on päris karm. Ei teata, kui suur töö ühe või teise tulemuse taga on, aga medaleid ootavad kõik. Et miks siis kiiremini ei saa?

Mulle meeldis, kuidas üks treener olümpial just samal teemal vesteldes pakkus – küll oleks tore, kui igal alal võiks osaleda ka üks tugitoolisportlane. Või harrastaja. Siis tuleks see tohutu kontrast tasemete vahel selgelt esile! Mis viga rääkida, hoopis teine asi on teha!

Ehkki mulle endalegi meeldib pärast võistlusi analüüsida, kus oleks veel ruumi edasi minna, midagi teisiti teha. Ideaalversioonist jäi sel korral puudu see, et minuga oleks võinud kaasas olla ka paar teist sportlast, kellega koostööd teha. Sellisel juhul olnuks reaalne, et suur grupp lõpus meid kätte ei saagi. Olen hiljutise olümpiastardi peale mõelnud – selle sõiduga ei teeks ma ise midagi teistmoodi.

-Olümpia pole ju vaid võistlused, vaid suur rahvusvaheline spordipidu. Mida põnevat seal veel toimus, millest kõrvalseisjad ei tea?

Eesti tiimiga saime hästi läbi, mina ja Marten Liiv olime jääalade külas, aga teised 45 minuti kaugusel teises külas. Lõpupoole käisid nad meil tihemini külas, sest nende omas McDonaldsit polnud.

Osa sportlasi on küll suured pidutsejad, eriti kui on võistlused tehtud. Näiteks sõin lõunat päev enne võistlust ja istusin kanadalaste lauas – neile oli see päeva esimene eine. Kell kolm päeval! Mis ei välista samas üldse, et need inimesed teevad sporti väga tõsiselt! Üks lauas istujatest oli kuldmedalist – saad autasu kätte, lased lõdvaks. Kiiruisutajad kipuvad olemad väga tõsised, sest ala on nii raske. Ma ise ei jõudnud ühelegi peole, ei tundnud sellist vajadust ja polnud aega – minu võistlus oli eelviimasel päeval. Puhanud tunne pärast normaalset ööd oma voodis on parim.

Vahel harva hea pidu, kus sa tantsid ja on hea seltskond – see on ülitore! Aga tore just sellepärast, et seda juhtub harva. Niisama kuskil istuda ja ennast purju juua on minu jaoks mõttetu.

Oskus ennast vahepeal lõdvaks lasta on ka väga oluline! Aga ma ei kujuta ette, et mu elu sisu olekski see, et elad nädalavahetusest nädalavahetuseni, et saaks juba mõne peo teha! Vahel imestan, kui keegi postitab, et esmaspäev on õudne päev – mina ei tea, mis see on! Mina nädalapäevadel vahet ei tee, kulgen oma rütmis.

-Suhtlemist on olümpial kindlasti meeletult, kuidas sinuga lood olid?

See on nii ja naa, osa on täiesti oma tsoonis, kuidas kellelegi sobib. Ma pole kusagil maailmas näinud jäähallis nii tõsist keskendumist, nagu oli Koreas! Valitses hauavaikus, keegi ei rääkinud ühtegi sõna. Aga seda kuulsin küll, et Tinder töötab seal väga suurtel pööretel! Ise ma seda ei kasuta. Mul ei käi jõud isegi oma sotsiaalmeedia postkastidest üle, need on ikka väga umbes.

-Samas pole ju võimalik, et sinuga kontakti ei otsita?

Jaa, kindlasti otsitakse. Sain igasuguseid ettepanekuid. (Pahvatab spontaanselt naerma.) No ikka kõike! Igasugu teemasid ringles minu kohta – üks laskesuusataja tuli külla ja rääkis, siis sain natuke naerda. Olen ise end mürarikkast meediaruumist välja lõiganud. Palju olen saanud ka südamlikke sõnumeid, inimesed võivad väga armsad ja toetavad olla. Samuti olen alati väga tänulik igasuguse reaalse toetuse eest, mis Eestist tuleb – mõni aitab kontaktiga või muul viisil ilma mingit vastutasu ootamata – ma oskan seda väga hinnata. Südame teeb soojaks.

-Nii et oled nagu jääkuninganna? Nii flirdijaheduse kui ka hiljutiste saavutuste poolest?

Mul on palju tahke. Kõigeks on oma aeg ja koht. Spordis on selliseid hetki, kus sa pead läbi seinte minema ja ennast hästi kõvaks tegema. Aga terve elu ei saa sa igast asjast niimoodi läbi marssida! Inimeses peab olema ka kergus, südamlikkus ja armastus. Soe pool on minus kindlasti olemas. Kui tegeleda mediteerimisega, siis saab selgeks, et mitte millegi vastand on kõik.

Aga see, kui mind printsessiks nimetatakse, mulle tõesti ei meeldi! Kõlab täpselt nii, nagu ma ise poleks midagi teinud, vaid kõik oleks ette toodud – väga ebaõiglane! Olen pidanud tohutult võitlema ja vaeva nägema. Parim projekt, mille kallal tööd teha, oled sa ise!

Mul on vaja olla üksi oma mõtetega. Ma ei kuule muidu oma sisetunnet, aga minu meelest on see ülioluline, et üldse teada, mida sa tahad ja kes oled!

-See oli sinu esimene olümpia. Kuidas sa oma hetkeseisu hindad, kus arenguruumi näed, et Pekingis 2022 veel kõvemini lammutada?

Mul on varu absoluutselt kõiges! Ma usun, et see ongi üks edasiviiv jõud – mõistan väga hästi, mida, kus ja kuidas saaks veel paremini teha. Saan arendada iseenda jõudu, tehnilisi oskusi, vastupidavust, vaimset tugevust. Kiiruisutamises loeb tunnetus väga palju, sest iga sportlase keha proportsioonid on erinevad, kas või see, kuidas sa leiad endale parima asendi – see on ääretult tehniline ala. Pyeongchangi tulemus mingit järgmist ust automaatselt ei ava, olümpiale kvalifitseerutakse sama aasta maailmakarika etappide põhjal. Ja kiiruisutamine on üks maailma raskemaid alasid, kus endale olümpiakohta sõita. Meid pääseb olümpiale nii meeletult vähe, minu alal kokku ainult 24 naist, see sõel on ikka väga tihe!

Samuti näen selgelt, et võistlustel, kus ma ei pea ise kõige eest seisma, jääb rohkem energiat jääle ja võistlusele suunamiseks – vaja on ka tiimi suurendada.

-Kui suur sinu tiim praegu on? Suusatajate puhul teame määrdemehi ja muid tähtsaid tegelasi, aga kes kuuluvad kiiruisutaja taustajõududesse?

Tiimi kui sellist mul polegi, ainult mina ja treener. Asja hea pool on see, et olen oma otsustes suhteliselt vaba – võtan kaks kohvrit ja rattakohvri ehk kõik, mis mul on, ja sõidan võistlema, kuhu tahan.

Väga palju on hetki, kui kõike tuleb ise teha. Ma ju olengi tegelikult üksi – teritan ise oma uiske ja jälgin, et kõik sujuks. Aga ma saan üksi hakkama. Ma ei tunne, et sein oleks ees ainult sellepärast, et mulle pole midagi kandikul ette toodud, ma olengi harjunud ise tegema ja toime tulema.

Vahel ajab küll marru, et pean võistlema konkurendiga, kelle ümber on neli-viis inimest – uisutehnik, füsioterapeut, treener, spordipsühholoog… Ja mina teen üksi oma tulemust. Loomulikult ma annan endast kõik, aga alati ei õnnestu kõik nii, nagu tahaks! Siis tundub küll, et miks me võrdleme võrreldamatut. Tingimustes on tohutu erinevus.

-Kõrvalseisjad ei suuda ilmselt ettegi kujutada, kuidas sa ise kõigega toime tuled. Mismoodi sa seda teed?

Olümpial samamoodi mingi hetk käidki ringi ja otsid kedagi, kes saaks sulle teha, mida vaja. Samas ei tohi teiste riikide hooldemehed sind aidata. Otsid kedagi, kes saaks su uisud üle vaadata, sind ennast üle vaadata. Viimaks sain ühe Ungari füsioga kokkuleppele, Sloveenia hokimeestelt laenasin laua… Ise jooksin seal, et kõigega hakkama saada.

Ma näen selgelt, et mu parimad võistlused on seal, kus olen suutnud endale head tingimused luua, siis jääb ju rohkem energiat, mida võistlusse panna. Eesmärk on oma tiimi täiendada, selleks pole seni lihtsalt vahendeid jätkunud.

Mul on siiski olnud väga head toetajad, kellele olen tohutult tänulik – nendeta ei oleks ma seal, kus praegu olen. Tippspordis on rahaline toetus möödapääsmatu, pole olemas ühtegi tipptasemel kiiruisutajat, kes selle koormuse kõrvalt suudaks teha ka midagi muud.

-Sinu olümpiatulemus oli eestlastele nagu kauaoodatud kingitus vabariigi 100. sünnipäeva puhul.

Jaa, pingeid kogunes palju! Just võistluse kokkulangemine Eesti Vabariigi aastapäevaga. Suurem osa olümpiast oli möödas. Tead, et kõik eestlased on teleka eest ja vaatavad, kui hästi sul välja tuleb – tajusin, et kõik ootused on nüüd minu peale lükatud. See tõstis sisepinge ikka väga kõrgele!

Mind ei üllatanud, et ma suudan seda füüsiliselt teha, aga vaimne pool oli veel raskem. Mul on väga hea meel, et sain sellega hakkama!

-Lipukandjana olid juba olümpia avatseremoonial tähelepanu keskmes. See on ju au, mis enamasti medalilootustele osaks saab. Eestis lihtsalt ei julgetud üldse väga midagi loota.

Tundsin ise ka täpselt nii – ma pean õigustama seda, et lipu kandmine mulle usaldati! Sel hetkel jõudis mulle ka kohale, mida tähendab tähelepanu. Iga lipukandja juures oli lõputseremoonial üks vabatahtlik, korraga tuli terve hulk vabatahtlikke minult küsima: «Kas sa tead, et oled praegu kolmas kõige enam guugeldatud inimene terves Lõuna-Koreas?» Nad olid nii vaimustuses. Mõtlesin veel, et miks ometi – valge inimene Koreas pole küll nii sage, aga olümpial on meid ju palju!

-Olid Pyeongchangis algusest peale täht?

Kiiruisutamine on ala, millest Eestis väga palju ei teata, kuid Koreas on see rahvusspordiala. Seal oli tõesti nii, et käid korra tänaval või kohvikus ja kohe on sinu juurde tohutu tung.

Mujal maailmas pole üldse nii, saan väga rahulikult ringi liikuda. Eestis viimasel ajal küll tuntakse ära ja mõni pöörab ruttu pea kõrvale, ei taha tülitada. Kuid on ka positiivseid üllatusi – just Arteri fotosessiooni ajal Tallinnas lasi üks mees autoakna alla ja soovis südamlikult õnne. Meediahuvi läks ka plahvatuslikult üles, aga kõigele ma vastata ei jõua.

-Nii publik kui ka meedia ei saa kuidagi mööda sinu ilust. Millised kogemused sul selle teemaga on?

See on mind väga palju häirinud! Kui nähakse ainult sinu välimust, ja ongi kõik. Ma pole lapstepõlvest peale ennast ise ilusaks pidanud, pigem ollen alles nüüd endaga leppinud. Olen hoopis muid väärtusi inimeste juures oluliseks pidanud. Mingi aeg treener just küsis minu käest: «Saskia, miks sa oma välimust kunagi ära ei kasuta?» Olin täielikus hämmingus – minu arvates oleks tobe seda teha ja ilus olemine pole mulle ka mingi prioriteet.

Arvatakse, et naisel, kes näeb hea välja, ei saa olla ühtegi probleemi, ta elu on kohe kerge. See on väga ebaõiglane arusaam. Öeldakse, no mis Saskial viga, ta on ju ilus, tal ei ole raske sponsoreid leida. Pole mõtet midagi eeldada, spordis loeb tulemus, mitte välimus. Mida rohkem maailmas liigud, seda rohkem saad aru, kui subjektiivne ja kui väga vaataja enda silmades see ilu tegelikult on. Koreas näiteks on ilutööstus väga kõrgel tasemel ja välimust väärtustatakse hoopis teistmoodi kui meil. Muidugi ma hoolitsen enda eest, aga see on vaid väike osa sellest, kes ma olen! Aga see, nagu oleks sul tänu välimusele lihtsam midagi saavutada, pole aus järeldus.

-Mis oleks aus järeldus?

Võtta inimesi ilma eelarvamusteta! Kuigi see on võimatu... Ükskõik millisesse treeningrühma ma lähen, igal pool ollakse üllatunud, kui meeletu töötahe mul on, kui palju ma treenin. Huvitav, miks? Kas ilusatelt siis seda justkui ei ootaks?

Komplimentidest hoopis rohkem hindan ma seda, kui tunnustatakse minu karakterit või tegusid. Ma tean, igaühele hakkab välimus silma enne, kui inimese endaga tuttavaks saab. Aga mulle on palju väärtuslikum, kui märgatakse midagi, mis on veidi sügavamal kui see, mis pealtpoolt paistab. Ma pole kindlasti seda tüüpi inimene nagu «Väikese printsi» roos – ilus, aga tühi.

-Millel sinu sisemine rahu ja enesekindlus püsib?

Tead, viimasel ajal olen märganud, et suhtumises on midagi muutunud. Varem taheti minust hirmsasti midagi teha, suund oli kellegi peas juba ette valmis. Nüüd enam ette ei kirjutata – öeldakse, et lihtsalt ole! Mul lastakse olla mina ise, see, kes ma päriselt olen. Võtan seda kui komplimenti.

Olen päris palju tegelenud enese otsimise ja arendamisega. Ja jõudnud mõistmiseni, et see on normaalne, et asjad muutuvad. Kümne aasta pärast ma ei räägiks kindlasti sama juttu, mida praegu räägin.

-Sõnaosavuselt teed silmad ette paljudele sportlastele. Kuidas sa õppisid vastamise kunsti?

Elu on õpetanud. Mul lihtsalt pole valikut olnud, olen pidanud alati enda eest seisma. Ma ise ei pea ennast üldse heaks esinejaks, arenguruumi oleks siin kõvasti, aga mul pole seni olnud sellega tegelemiseks aega ega ressurssi.

Asi on lihtsam, kui arvatakse: aus olla on lihtne, keerutada keeruline. Kui räägid asju, millest midagi tead, ja ütled otse välja, nagu on, siis nii ongi.

-Spordis on tõtt-öelda ju palju halle alasid, küll keelatud ained, küll liiga suured suusahüppekostüümid… Kas kiiruisutamises on ka kohti, kust lõigata saaks?

Absoluutselt. Tohutult on varustuse nüansse, erisugused terad, painded, kaared. Eks ikka kogu aeg mõeldakse midagi uut ka. Aga kõik sõltub sinust endast – see on väga põhjalik töö nii pea kui ka lihastega. Kiiruisutamine on maailma kiireim mittemehaaniline spordiala. Siin ei kasutata ka näiteks mäest laskumise kiirendust. Minu kolme kilomeetri aeg on näiteks 4:07. Rulluisutamise kiirus on väiksem, seal on takistus suurem.

-Miks just kiiruisutamine, millega see ala sind ära võlus?

See ala on füüsiliselt väga raske – vaja on nii staatilist jõudu kui ka plahvatuslikkust ja vastupidavust.

Ettevalmistusperiood enne seda, kui üldse jääle minna saad, on hästi pikk. Lisaks veel tehniline baas – see on nii tehniline ala! Sa võid olla oma elu parimas vormis, aga kui jäätunnetuses on mõni viga või tehnika ei toimi, ei jõua sa kuskile. Ka vaimselt nõuab see tugevust, eneseusk peab olema kõigutamatu. Ning grupisõidul on võimalus, et sa suure hoo pealt kellelegi vastu lähed või viga saad, suhteliselt suur, uisu paksus on vaid 1,1 mm.

-Kõik see, mida nimetasid, kõlaks enamikule meist nagu takistuste rodu. Aga sind see just tõmbab?

Seal on väga palju nüansse, mida sa pead kontrollima ning mille kaudu saad oma tulemust parandada. Mikrodetailid määravad. Nagu ujudes – ega see, kes rohkem sahmib, kiiremini ei liigu. Üks uisutehnik Kanada jäähallis ütles, et kiiruisutajatest on lausa näha, kuidas nad ennast mõtlemisega hulluks ajavad. Mul käib ka pidev videoanalüüs.

Kiiruisutamine meeldib mulle iga aastaga järjest enam. Tunnen, et suudan mõne uue nüansi enda jaoks paika panna, selline selge edasimineku tunne – pidevalt mingid ahhaa-hetked.

-Kuidas sa üldse ala valisid? Juhuslikult?

Jah. Mulle alguses lihtsalt meeldis sport. Kiiruisutamine tuli juhtuste kokkulangevuse teel. Mati Alaver kutsus mind suusatrenni ka, ma olen suhteliselt sportlik. Võib-olla kui ma oleksin sündinud Otepääl, oleksingi suusataja.

Hakkasin uisutama kahe vanema õega, võistlesime küll, aga see polnud alguses midagi tõsist. Sealt jõudsin Väino Treimani korraldatud võistlustele, kuhu kord sattus Tallinnast üks poiss kiiruiskudega, kes oli kõigist kiirem. Meie sõitsime iluuiskudega. Siis tekkis küll vau-efekt ja lõi hasardi sisse. Tahtsin ise kõige kiirem olla! Nii see läks, aga teadmisi ju suuremat polnud, lihtsalt liikumisvõimalus lastele.

-Milline oli elu Saksamaa uisukadeemias?

Praegu olen küll mõelnud, et kuidas vanemad mind üldse lasid minna! Esimesed aastad olid tohutult rasked. Pidin kõigega hakkama saama – töötahe ei lubanud midagi vahele jätta, aga ei mu keha ega vaim ei olnud nii suureks koormuseks valmis. Enne treenisin paar korda nädalas, nüüd paar korda päevas. Samal ajal õppisin iseseisvalt keskkoolis – ema tegi klassikaaslaste vihikutest koopiaid, nuputasin ise, kuidas midagi lahendada tuleks. Mäletan, kuidas mõtlesin, et appi, kui lihtne oli ikka koolis käia! Sulle seletatakse, õpetajalt saab küsida, puhas luksus on niimoodi õppida. Aga lõpetasin hõbemedaliga. Ise ma küll presidendi juurde minna ei saanud. Enamasti olen vastuvõttude ajal  ära kuskil võistlustel või laagris. Aga vanemad võtsid autasu vastu ja mul oli selle üle väga hea meel.

Praegu on Inzelli kool legendiks muudetud, aga tegelikkus oli teine. Õppisin seal väga palju, kuid midagi minu jaoks valmis ei olnud. Uisuakadeemia alles alustas, mu treener töötas treenerina alles esimest aastat… Polnud nii, et lähen kooli ja kõik aetakse korda. Ise pidin vahendid leidma ja kõik otsused langetama. See akadeemia enam ei tegutse.

-Mis andis julguse astuda selline samm, mis terve elu pea peale pööras?

Oli selge tunne – kas nüüd või mitte kunagi! Tõsine otsus. Mitte miski mu elus ei jäänud samaks, kõik muutus kardinaalselt. Kultuur oli teine, keel oli teine, intensiivsus ja iseseisvus hoopis teine. Sa ei saa olla enam sama inimene, kes olid, sa pead hakkama saama! Sa ei saa ju naljagi veel teha võõras keeles. Usun, et seal tuli minus esile see isiksus, kes ma olen nüüd.

-Mis on saanud sinu kiiruisuakadeemia kaaslastest?

Praegu saab neid, kes endiselt uisutavad, ühe käe sõrmedel kokku lugeda, ehkki nelja aasta jooksul treenis seal umbes 50 sportlast. Viskasime omavahel nalja, et see karm kool ja mänedžer tappis kõigi armastuse uisutamise vastu.

Mina olin seal kõige noorem, mu kõrval treenis ka neid, kes olid juba olümpial käinud ja medaleidki võitnud. Tase oli kõrge ja koormus suur, ainult kõige tugevamad jäid ellu. Aga ma ei kahetse küll päevagi, et seda tegin! Tunnen, et minu pusletükk sobib maailmas liikudes paremini pilti kui ainult Eesti piires püsides. Tunnen end uisutajate seltsis inglise keeles suheldes veel rohkem iseendana.

-Sinu praegune treener on ka sinu esimene treener, kuidas asjad nii kujunesid?

Ma ise võtsin temaga kontakti, mulle sobib treenimiseks Inzelli jäähall. Tristan Loyga treenisin esimesel aastal akadeemias, siis ta lahkus, ja viimased kaks aastat oleme teinud taas koostööd. Ta pole treener, kes karjuks su peale, vaid on hästi rahulik ja keskendunud. Mind pole vaja tagant sundida, pigem tuletab treener meelde, et pean puhkama, sest kipun ülearugi pingutama.

Olen ise treenerikoolituse läbinud ja tean, millised treeningud kokku sobivad. Tihti ongi treeneri töö asjad läbi arutada ja öelda: väga hea, jätka samas vaimus. Tausta poolest on Tristan rulluisutaja, kellele kuulus ühe tunni maailmarekord.

Arvan, et sul peab olema treener, keda saad usaldada, aga ennekõike tuleb endast ise aru saada ja oma sisetunnet usaldada. Keegi teine ei tunne inimese võimeid paremini kui ta ise.

-Tippsport pole teadagi mingi mõnus trenn, vaid tõeline valu.

Päevas on kaks trenni, vähemalt kolm tundi korraga. Jääl treenin kaks 45minutilist tsüklit, sama palju soojendust, lõdvestusharjutused. Pärastlõunal arendan rattal kolm tundi baasvastupidavust, teen jõudu või hüppeid. Mu aastane kilometraaž tuleb umbes 10 000 km. Võiks isegi rattavõistlustel osaleda, arvan, et saaksin normaalselt hakkama.

-On sul erimenüü? Vabandust, aga osa lugejaid vihastaks, kui ma jätaks küsimata, mida sa sööd, et nii heas vormis püsid.

(Naerab.) See on alati kõige populaarsem küsimus! Aga see pole mingi raketiteadus, ja mõttetegevus, mis keerleks ainult toidu ümber, oleks õudne! Ma olen veendunud, et keha annab ise väga hästi märku, millest tal puudus on, kui oskad seda kuulata. Ma pole elu sees ühtegi kalorit lugenud, vaatan vaid, et toit oleks mitmekülgne ja suurte koormuste puhul saaksin kulutatud energia tagasi. Liigse tähelepanu pööramine toidule on mingi tänapäeva hullus. Milleks mulle veel üks koorem, mida iga päev kaasas kanda?

-Millal sind Eestis kohata võib?

Olen Eestis tõepoolest päris vähe. Septembrist tänaseni olin siin kokku kuus päeva, aga olen ära olnud teatud aastatel ka juunist märtsini. Kevad ongi ainus aeg, kui ma kodus käia saan. Kes tahab mind Eestis näha, siis sel laupäeval (10. märtsil) toimub Adaveres saja ringi sõit ja hooaja lõpetamine – seal ma olen kohal!

-Millised on su tulevikuplaanid?

Kiiruisutamine ei ole lühikese karjääri ala, praegu olen ma noor ja aeg veel peale ei pressi. Aga tänu sellele, et olen kogu aeg pidanud ise kõike korraldama, olen ilmselt paremas seisus kui mõni teine sportlane. Võib-olla on mugav, kui lähed oma kotiga sinna, kuhu öeldakse, ja teed, mis kästakse, aga nii mõnigi ei oska pärast sportlasekarjääri lõppu sel juhul oma eluga midagi peale hakata.

Minul seda hirmu absoluutselt pole! Mulle pole sportlaseelu ainult sport, vaid olen alati pidanud kõike ise ka manageerima ja korraldama. Ma tean, et tulen toime, ja ideid mul jätkub. Aga teen plaanid konkreetseks siis, kui paras aeg järgmiseks missiooniks käes on. Kindlasti tahan ka edasi õppima minna.

Ma tean, et tippspordi kasuks otsustamine tähendab suure riski võtmist. Sa ei tea, kas suudad ühegi investeeringu tagasi sõita. Sul on null garantiid – anna endast kõik, teadmata, kas saad kunagi midagi tagasi! Minu seljataguseks ja garantiiks on alati olnud mu pere – mul on alati keegi, kellele loota ja kelle juurde minna. Aga sellegipoolest peab olema julgust minna ja see risk võtta!

CV

Saskia Alusalu

Eesti kiiruisutaja ja rulluisustaja.

Sündinud 14. aprillil 1994.

Uisutab kaheaastasest peale, tema nimel on 80 Eesti rekordit kiiruisutamises.

2006. aastast treenis kiiruisutamist Väino Treimani käe all.

2010 pälvis noore sportlase preemia.

2011 alates õppis neli aastat Saksamaal Inzelli kiiruisuakadeemias (nüüdseks tegevuse lõpetanud).

2011 juunioride MM 25. koht 3000 meetris.

2012 juunioride MM 19. koht 3000 meetris.

2013 lõpetas hõbemedaliga Põltsamaa ühisgümnaasiumi.

2015 maailmameistrivõistlustel 10. koht ühisstardiga sõidus.

2017 Euroopa meistrivõistlustel 11. koht ühisstardiga sõidus ja 12. 3000 meetris.

Tänavu 24. veebruaril saavutas Pyeongchangi taliolümpiamängudel naiste kiiruisutamise ühissõidustardi finaalis 4. koha, mis on Eesti viimase aasta parim olümpiatulemus. Ta oli avatseremoonia lipukandja. Saskia Alusalu on 176 cm pikk ja kaalub 64 kg, rahvusvahelise meedia hinnangul üks ilusamaid sportlasi taliolümpial.

Kiiruisutamise alal on Eestis uuest maailmatasemel tippsportlasest põhjust rääkida pärast 50aastast pausi Ants Antsoni järel.

Peale kiiruisutamise ka andekas rulluisutaja ja rattasõitja; samuti oskab viiulit mängida.

Isa viis nüüdse olümpiasangari uisujääle juba põnnieas

TEKST: EILI ARULA

Kiiruisutaja Saskia Alusalu isa Hannes Alusalu vaatas 24. veebruaril tütre olümpiadebüüti abikaasa Sirje, tütarde Sandra ja Sirli ning kahe lapselapsega kodus Adaveres. «Ärevus oli hinges. Võistlust vaadates ma väga ei lärmanud, aga raske oli rahulikult paigal püsida, nihelesin Saskia sõitude ajal toas ringi,» meenutab mees.

Värskest olümpiasangarist seitse aastat vanem õde Sandra Alusalu seevastu teadis täpselt, millise taktika oli Saskia Pyeongchangis olümpiafinaalis valinud. «Sama tegi ta ka Calgary MK etapil. Siis ma ehmatasin ära, et Saskia, mida sa nüüd teed, aga olümpial juba teadsin, millega tegu.»

Adaveres põllumajandusettevõtet juhtiv Hannes Alusalu on kõik oma kolm tütart pisikesest peale uisujääle viinud: «Laps peab õppima tasakaalu hoidma, pealegi tahavad lapsed ju palju väljas olla ja mida muud siin talvel teha, kui uisutada.» Kordagi ei tekkinud temal ega ka perearstina töötaval abikaasal mõtet, et lapsed peavad kindlasti uisuspordiga tegelema hakkama.

Võistlushimu tekkis õdedel Alusaludel koolis käies. «Väga palju aitas kaasa see, et lapsed ise hakkasid omavahel võistlema. Koolis käies oli neil igal aastal traditsiooniline uisuvõistlus «Kuldne 1500», mida alati oodati,» rääkis isa.

Enne kui Saskia Alusalu suurde sporti jõudis, oli Eesti parim naiskiiruisutaja tema õde Sandra, kes püstitas 2007. aastal neli kiiruisutamise rekordit: 500, 1000, 1500 ja 3000 m distantsil.

Praegu on Sandra tippspordist taandunud ja töötab Põltsamaa ühisgümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana. Endise kiiruisutajana hoiab ta seda ala ka õpetajaametis au sees ja püüab paaril korral nädalas oma õpilastega Adaveres uisutamas käia. Ta pole siiski ka ise uiske päriselt varna riputanud, näiteks võitis päev pärast õe olümpiatriumfi Peipsi järve jääl Kalevipoja uisumaratoni.

Sandra Alusalu ei kahtle hetkekski oma noorema õe võimetes. «Saskia tahab kindlasti kõrgemale ja kaugemale jõuda ja ma loodab, et see tal ka õnnestub.»