-Mis andis julguse astuda selline samm, mis terve elu pea peale pööras?
Oli selge tunne – kas nüüd või mitte kunagi! Tõsine otsus. Mitte miski mu elus ei jäänud samaks, kõik muutus kardinaalselt. Kultuur oli teine, keel oli teine, intensiivsus ja iseseisvus hoopis teine. Sa ei saa olla enam sama inimene, kes olid, sa pead hakkama saama! Sa ei saa ju naljagi veel teha võõras keeles. Usun, et seal tuli minus esile see isiksus, kes ma olen nüüd.
-Mis on saanud sinu kiiruisuakadeemia kaaslastest?
Praegu saab neid, kes endiselt uisutavad, ühe käe sõrmedel kokku lugeda, ehkki nelja aasta jooksul treenis seal umbes 50 sportlast. Viskasime omavahel nalja, et see karm kool ja mänedžer tappis kõigi armastuse uisutamise vastu.
Mina olin seal kõige noorem, mu kõrval treenis ka neid, kes olid juba olümpial käinud ja medaleidki võitnud. Tase oli kõrge ja koormus suur, ainult kõige tugevamad jäid ellu. Aga ma ei kahetse küll päevagi, et seda tegin! Tunnen, et minu pusletükk sobib maailmas liikudes paremini pilti kui ainult Eesti piires püsides. Tunnen end uisutajate seltsis inglise keeles suheldes veel rohkem iseendana.
-Sinu praegune treener on ka sinu esimene treener, kuidas asjad nii kujunesid?
Ma ise võtsin temaga kontakti, mulle sobib treenimiseks Inzelli jäähall. Tristan Loyga treenisin esimesel aastal akadeemias, siis ta lahkus, ja viimased kaks aastat oleme teinud taas koostööd. Ta pole treener, kes karjuks su peale, vaid on hästi rahulik ja keskendunud. Mind pole vaja tagant sundida, pigem tuletab treener meelde, et pean puhkama, sest kipun ülearugi pingutama.
Olen ise treenerikoolituse läbinud ja tean, millised treeningud kokku sobivad. Tihti ongi treeneri töö asjad läbi arutada ja öelda: väga hea, jätka samas vaimus. Tausta poolest on Tristan rulluisutaja, kellele kuulus ühe tunni maailmarekord.
Arvan, et sul peab olema treener, keda saad usaldada, aga ennekõike tuleb endast ise aru saada ja oma sisetunnet usaldada. Keegi teine ei tunne inimese võimeid paremini kui ta ise.
-Tippsport pole teadagi mingi mõnus trenn, vaid tõeline valu.
Päevas on kaks trenni, vähemalt kolm tundi korraga. Jääl treenin kaks 45minutilist tsüklit, sama palju soojendust, lõdvestusharjutused. Pärastlõunal arendan rattal kolm tundi baasvastupidavust, teen jõudu või hüppeid. Mu aastane kilometraaž tuleb umbes 10 000 km. Võiks isegi rattavõistlustel osaleda, arvan, et saaksin normaalselt hakkama.
-On sul erimenüü? Vabandust, aga osa lugejaid vihastaks, kui ma jätaks küsimata, mida sa sööd, et nii heas vormis püsid.
(Naerab.) See on alati kõige populaarsem küsimus! Aga see pole mingi raketiteadus, ja mõttetegevus, mis keerleks ainult toidu ümber, oleks õudne! Ma olen veendunud, et keha annab ise väga hästi märku, millest tal puudus on, kui oskad seda kuulata. Ma pole elu sees ühtegi kalorit lugenud, vaatan vaid, et toit oleks mitmekülgne ja suurte koormuste puhul saaksin kulutatud energia tagasi. Liigse tähelepanu pööramine toidule on mingi tänapäeva hullus. Milleks mulle veel üks koorem, mida iga päev kaasas kanda?