Vikerkaar loeb. Ihade loova potentsiaali mõttetu kammitsemine?

Eks ta ole, Deleuze ja Guattari kirjeldavat ihade ja kapitali voolu läbi hingava, soojendava, sööva, sittuva, keppiva masinametafoori, nad viitavad Marxile, Freudile, Bataille’le ja veel paarile filosoofile, naljatavad «solaarse päraku» teemadel ja valmistuvad ühtaegu psühhoanalüüsi ja marksistliku ühiskonnaanalüüsi ümberlükkamiseks (või kokkukeevitamiseks, sõltub, mis nurga alt vaadata). Ja see on alles esimene lehekülg.

Vähem kui silmipimestavast esmakogemusest kiputakse rääkima sellele tavaliselt järgnevast rämedast rühkimisest. Nagu teinekord võib ikka juhtuda, siis kui esimesed vapustavad kirehood mööduvad, selgub, et needsamad omadused, mis uue kallima nii vastupandamatuks, kütkestavaks, kogu tähelepanu hõlmavaks, pidevat stimulatsiooni pakkuvaks muutsid, muudavad ta igapäevases kontekstis suhteliselt talumatuks või vähemalt ränka eneseületust nõudvaks.

Esiteks on «Anti-Oidipus» ligi 700 lehekülge pikk. Teiseks naudivad D&G oma poeetilis-voolavat, paari lause jooksul kaheksale erinevale teoreetikule viitavat täiesti omanäolist süsteemi nii väga, et kõikide ideede, neologismide ja arutluskäikudega järje pidamiseks on vaja Exceli tabelit ja märkmikku (mis on ilmselt kaks kõige ebaseksikamat töövahendit üldse).

Võrdluseks: ülistimuleeriv intellektuaalne mänglevus iseloomustab nii Nietzschet, Freudi kui ka Marxi. Ausalt, lugege näiteks «Moraali genealoogiat» või «Kommunistliku partei manifesti» ja, sõltumata sellest, kas nende ideedega nõustuda, tulge mulle ütlema, et need tekstid ei kõdita üsna otseselt alakõhtu. Nagu ka D&G tekstides, on neis pauerit ja muusikat. See esteetiline-lihalik kogemus on aspekt, millest viisakate filosoofide seltskonnas on parem mitte kõneleda, aga ilma milleta neid tekste mõista pole võimalik.

Ent kuigi Nietzsche jt eesmärk polnud midagi vähemat kui kogu lääne metafüüsika pea peale pööramine ja pilbasteks lammutamine, tegid nad seda imetlusväärse elegantsi ja esmapilgul üsna tavaliste ja kergelt hoomatavate keeleliste vahenditega. Nende tööriistad on pigem nõtked sirbid ja vasarad kui hiiglaslikud robotmonstrumid.

Marx võib küll «võõrandumise» all mõelda väga spetsiifilisi protsesse, aga kui tema neljapunktine eritlus läbi töötada, siis tundub see üsna intuitiivsena, üsna lähedasena sellele, mida tähelepanelik lugeja seda sõna nähes aimata võiks. Ega Nietzsche «ressentimentki» midagi üliveidrat ja hoomamatut pole. Freudi puhul tuleb ilmselt «sublimatsiooni» ja muu taolisega natuke rohkem tööd teha, aga siingi on kasutatud kontseptid pärast lahti seletamist küllaltki intuitiivsed.

D&G alustavad kohe esimestel lehekülgedel «organiteta keha», «ihatootmise», «dekodeerimise», «deterritorialiseerimise» ja muu taolisega, millele lisanduvad hiljem «skisoanalüüs», «paralogismid» jne. Neist kontseptidest ükskõik millise lahti seletamine võtaks enda alla terve selle arvustuse pinna ja paneks sellest hoolimata pointist mööda. D&G puhul pole oluline üheselt mõistetava, korrastatud süsteemi haaramine, vaid nende kriitikaga kaasa mõtlemine, teades, et teekonna lõpp-punkti polegi võimalik üheselt määrata. Kõik on protsess.

Sellest hoolimata tekib korduvalt küsimus, kas nende hiiglaslike kontseptuaalsete masinate ehitamine tasub vaeva. Kui katsuda lühidalt kokku võtta, mis asja D&G ajavad (see katse on muidugi juba eos läbikukkumisele määratud), siis nad võitlevad ühelt poolt marksismi (ja laiemalt kapitalismi mõistmist) kammitseva majanduskesksuse ja psühooanalüüsi (ja laiemalt inimpsüühika mõistmist) kammitseva indiviidi- ja heteroseksuaalsuskesksuse vastu.

Contra Marx, kelle jaoks kapitalistlikud tootmissuhted võõrandavad inimest oma tõelisest olemusest, loovad võltsihasid ja suruvad töölisi ühetaolisesse tehaserutiini, kellast kellani üdini ebaspontaanseid asju tegema, ütlevad D&G: kas te ei näe, kuidas kapitalism kiirendab, ehitab, paneb voolama, tarbima (ja seekaudu nautima) – mis selles ei ole ihalikku?

Contra Freud, kelle jaoks kõik neuroosid, sealhulgas ühiskondlikes suhetes väljenduv ekspluateerimine on lõpuks taandatav «armastan-oma-ema-tapan-oma-isa»-probleemile, küsivad D&G: kas ei ole see ihade loova potentsiaali mõttetu kammitsemine? Kas ei ole ihade tekkimine-ringlus-rahuldamine samasugune arenev, innoveeriv ja tootlik protsess nagu kapitalistlik tööstus? Ilmselt oleks seda kõike võimalik kirjeldada veidi lühemalt ja veidi vähem nõudlikele neologismidele toetudes, kui D&G seda teevad.

Ent see oleks mõõtmatult vaesestav. See jätaks kõrvale D&G peadpööritava lennu läbi Freudi, erinevate skisofreeniliste patsientide haiguslugude, kirjandusanalüüsi, maailmaajalooteemaliste kommentaaride, majanduslike protsesside dekonstruktsiooni, teatri- ja kunstikommentaaride ja muude diversioonide, kõikjal saatjaks naer ja teatav hullumeelsuse-lähedane seisund.

Pole ime, et põlvkonna jagu õpetlasi on «Anti-Oidipusest» leidnud materjali edasi mõtlemiseks ja polemiseerimiseks, et kuskil ülikoolide sügavuses loetakse ajakirja Deleuze Studies ja terve hulk ennast liiga tõsiselt võtvaid torisejaid on üritanud tõestada, et D&G on musternäidis kõigest, mis maailmas pärast 1968. aasta maid valesti läks. Ah et filosoofiat võib siis ka niiviisi kirjutada?!