Sisukord
Kirjandus
Tänane leht
10.03.2018
Eesti Piiga jäigi puhkama Kallas valis varjudemängu (14) Välismaa Vägivald naasis Sri Lankale (2) AJA PEEGEL. Ungarlaste enesemõistmisest, ajalooline perspektiiv (1) Orbán tüürib Ungarit mittevabade riikide sekka (8) Arvamus Ferdinand Johann Wiedemann - kümnete keeltega hakkama saav polüglott, kes ei öelnud ära klaasist heast veinist Evelyn Kaldoja: koht, kus eelistan viha hirmule (9) Jelena Skulskaja: elu läheb kunstiks üle alati punase tulega (1) Postimees 1994. aastal: Tallinn oli leinarüüs Nädala nägu: antipoliitiku kehastus (2) EKI keelekool: miks ei tohiks suruda tuletist «ümbertöötus» «ümbertöötluse» asemele? (10) Sport Saskia Alusalu: Spordis ei maksa välimus, vaid tulemus! (6) Spordi lühiuudised Koolitulistamises õpilase kaotanud eestlanna ei saa ka kolm nädalat hiljem magada Rallieksootika muutub igapäevasemaks Kas põhiturniiri võidab Saaremaa või Pärnu? Joosep Susi: tähtis või tähtsusetu? Tervis VIDEO: Kes talvel metsas magab, on napakas? (1) Tarbija Aega alustada aiandusega aknalaual AK Märtsipommitamise varju jäänud nüansid: ajaloolane Kalmar Ulm näitab kultushooneid, mida tänapäeva Tallinnast enam ei leia (2) Vikerkaar loeb. Ihade loova potentsiaali mõttetu kammitsemine? (1) Sarrazini lünktabelid Esoteeriliste sugemetega psühholoogiaõpik algajaile Fossiilakadeemik soovitab Eestimaale eutanaasiat (2) Alternatiivsed rännakud ehk Tallinna klubid 4/4 taktimaailm ehk Tallinna alternatiivne tantsumuusikaskeene Aivar Tõnso: 1990ndatel oli metsikum aeg kui praegu Optimistliku tehnokraadi õhtuõpik Eesti riigi ämmaemandad ehk kes õigupoolest olid Eesti esimesed advokaadid? Peeter Langovits: Valter Ojakääru meeletu maailm Ferdinand Johann Wiedemann - kümnete keeltega hakkama saav polüglott, kes ei öelnud ära klaasist heast veinist Arter Viking Line’i tippjuht otsib kunagi Ahvenamaal kohatud eestlasi Pimekohting itaallasega. Alfa Romeo GTV Ütled Kerstenbeck, mõtled Vanemõde Saskia Alusalu: Spordis ei maksa välimus, vaid tulemus! (6) Filmiarvustus: Andrea Bocelli eluloofilm «Vaikuse muusika» ei vääri vaatamist Oscarite gala on kleidiparaadide ema Kuidas ERR olümpiaküla ukse taha tõsteti: talimängud käivitasid Eestis telesõja (8) Justin Petrone: midagi ei jää maha VIDEO: Kes talvel metsas magab, on napakas? (1) Kas lapsele medali andmine teeb hoopis karuteene? (1) Pille Enden teeb tiramisut piisakese Vana Tallinnaga Robotitest fooliumtrussikuteni: mis täna veider, see homme argipäev Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Ihade loova potentsiaali mõttetu kammitsemine?

3 min lugemist
«Anti-Oidipus» FOTO: Raamat

Esmakohtumine Deleuze’i ja Guattariga on tavaliselt jalustrabav. Üsna tüüpilist reaktsiooni «Anti-Oidipusele» kirjeldab Eik Hermann 2008. aastal Sirbis ilmunud artiklis: «See oli tõeline ilmutus. Ah et filosoofiat võib siis ka niiviisi kirjutada?! Ma lugesin seda raamatut, lugesin ega uskunud oma silmi. Kui ma lõpuks terveks sain, olin paranenud ühtlasi ka nii mõnestki muust asjast.»

Eks ta ole, Deleuze ja Guattari kirjeldavat ihade ja kapitali voolu läbi hingava, soojendava, sööva, sittuva, keppiva masinametafoori, nad viitavad Marxile, Freudile, Bataille’le ja veel paarile filosoofile, naljatavad «solaarse päraku» teemadel ja valmistuvad ühtaegu psühhoanalüüsi ja marksistliku ühiskonnaanalüüsi ümberlükkamiseks (või kokkukeevitamiseks, sõltub, mis nurga alt vaadata). Ja see on alles esimene lehekülg.

Vähem kui silmipimestavast esmakogemusest kiputakse rääkima sellele tavaliselt järgnevast rämedast rühkimisest. Nagu teinekord võib ikka juhtuda, siis kui esimesed vapustavad kirehood mööduvad, selgub, et needsamad omadused, mis uue kallima nii vastupandamatuks, kütkestavaks, kogu tähelepanu hõlmavaks, pidevat stimulatsiooni pakkuvaks muutsid, muudavad ta igapäevases kontekstis suhteliselt talumatuks või vähemalt ränka eneseületust nõudvaks.

Esiteks on «Anti-Oidipus» ligi 700 lehekülge pikk. Teiseks naudivad D&G oma poeetilis-voolavat, paari lause jooksul kaheksale erinevale teoreetikule viitavat täiesti omanäolist süsteemi nii väga, et kõikide ideede, neologismide ja arutluskäikudega järje pidamiseks on vaja Exceli tabelit ja märkmikku (mis on ilmselt kaks kõige ebaseksikamat töövahendit üldse).

Võrdluseks: ülistimuleeriv intellektuaalne mänglevus iseloomustab nii Nietzschet, Freudi kui ka Marxi. Ausalt, lugege näiteks «Moraali genealoogiat» või «Kommunistliku partei manifesti» ja, sõltumata sellest, kas nende ideedega nõustuda, tulge mulle ütlema, et need tekstid ei kõdita üsna otseselt alakõhtu. Nagu ka D&G tekstides, on neis pauerit ja muusikat. See esteetiline-lihalik kogemus on aspekt, millest viisakate filosoofide seltskonnas on parem mitte kõneleda, aga ilma milleta neid tekste mõista pole võimalik.

Ent kuigi Nietzsche jt eesmärk polnud midagi vähemat kui kogu lääne metafüüsika pea peale pööramine ja pilbasteks lammutamine, tegid nad seda imetlusväärse elegantsi ja esmapilgul üsna tavaliste ja kergelt hoomatavate keeleliste vahenditega. Nende tööriistad on pigem nõtked sirbid ja vasarad kui hiiglaslikud robotmonstrumid.

Marx võib küll «võõrandumise» all mõelda väga spetsiifilisi protsesse, aga kui tema neljapunktine eritlus läbi töötada, siis tundub see üsna intuitiivsena, üsna lähedasena sellele, mida tähelepanelik lugeja seda sõna nähes aimata võiks. Ega Nietzsche «ressentimentki» midagi üliveidrat ja hoomamatut pole. Freudi puhul tuleb ilmselt «sublimatsiooni» ja muu taolisega natuke rohkem tööd teha, aga siingi on kasutatud kontseptid pärast lahti seletamist küllaltki intuitiivsed.

D&G alustavad kohe esimestel lehekülgedel «organiteta keha», «ihatootmise», «dekodeerimise», «deterritorialiseerimise» ja muu taolisega, millele lisanduvad hiljem «skisoanalüüs», «paralogismid» jne. Neist kontseptidest ükskõik millise lahti seletamine võtaks enda alla terve selle arvustuse pinna ja paneks sellest hoolimata pointist mööda. D&G puhul pole oluline üheselt mõistetava, korrastatud süsteemi haaramine, vaid nende kriitikaga kaasa mõtlemine, teades, et teekonna lõpp-punkti polegi võimalik üheselt määrata. Kõik on protsess.

Sellest hoolimata tekib korduvalt küsimus, kas nende hiiglaslike kontseptuaalsete masinate ehitamine tasub vaeva. Kui katsuda lühidalt kokku võtta, mis asja D&G ajavad (see katse on muidugi juba eos läbikukkumisele määratud), siis nad võitlevad ühelt poolt marksismi (ja laiemalt kapitalismi mõistmist) kammitseva majanduskesksuse ja psühooanalüüsi (ja laiemalt inimpsüühika mõistmist) kammitseva indiviidi- ja heteroseksuaalsuskesksuse vastu.

Contra Marx, kelle jaoks kapitalistlikud tootmissuhted võõrandavad inimest oma tõelisest olemusest, loovad võltsihasid ja suruvad töölisi ühetaolisesse tehaserutiini, kellast kellani üdini ebaspontaanseid asju tegema, ütlevad D&G: kas te ei näe, kuidas kapitalism kiirendab, ehitab, paneb voolama, tarbima (ja seekaudu nautima) – mis selles ei ole ihalikku?

Contra Freud, kelle jaoks kõik neuroosid, sealhulgas ühiskondlikes suhetes väljenduv ekspluateerimine on lõpuks taandatav «armastan-oma-ema-tapan-oma-isa»-probleemile, küsivad D&G: kas ei ole see ihade loova potentsiaali mõttetu kammitsemine? Kas ei ole ihade tekkimine-ringlus-rahuldamine samasugune arenev, innoveeriv ja tootlik protsess nagu kapitalistlik tööstus? Ilmselt oleks seda kõike võimalik kirjeldada veidi lühemalt ja veidi vähem nõudlikele neologismidele toetudes, kui D&G seda teevad.

Ent see oleks mõõtmatult vaesestav. See jätaks kõrvale D&G peadpööritava lennu läbi Freudi, erinevate skisofreeniliste patsientide haiguslugude, kirjandusanalüüsi, maailmaajalooteemaliste kommentaaride, majanduslike protsesside dekonstruktsiooni, teatri- ja kunstikommentaaride ja muude diversioonide, kõikjal saatjaks naer ja teatav hullumeelsuse-lähedane seisund.

Pole ime, et põlvkonna jagu õpetlasi on «Anti-Oidipusest» leidnud materjali edasi mõtlemiseks ja polemiseerimiseks, et kuskil ülikoolide sügavuses loetakse ajakirja Deleuze Studies ja terve hulk ennast liiga tõsiselt võtvaid torisejaid on üritanud tõestada, et D&G on musternäidis kõigest, mis maailmas pärast 1968. aasta maid valesti läks. Ah et filosoofiat võib siis ka niiviisi kirjutada?!

Gilles Deleuze ja Felix Guattari

«Anti-Oidipus»

Tõlkija Mart Kangur

Tallinna Ülikool 2017

620 lk

«Anti-Oidipus» FOTO: Raamat
Seotud lood
09.03.2018 12.03.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto