Luis-Manuel Garcia toob oma artiklis välja, et tänapäeval on paljud DJd liikunud väga kaugele LGBT-ringkonnast, seepärast on aina olulisem uutele skeenesse tulijatele rõhutada, kui oluline on olnud ja on siiani geikogukond, võrdsus ja mitmekesisus ehk faktorid, mis olid kunagi tantsumuusika DNAks.
Kuigi Tallinna puhul sai tantsumuusika levik alguse pigem maskuliinsest valgest heterokogukonnast, ning siinkohal ei pea vast selle põhjuseid välja tooma, on pilt viimastel aastatel kirjumaks muutunud nii DJ-puldi taga kui ees. Siinkohal ei räägi kirjutaja nais-DJdest, keda on küll meestest vähem, kuid kes püsivad pidevalt pildil, vaid pigem vabameelsusest.
Aina vähem kohtab inimesi, kes seisavad nurgas, jook turvaliselt käes, ning üha rohkem näeb eri taustaga inimesi, kes elavad end tantsupõrandal välja. Ehk kui pöörduda tagasi küsimuse juurde, kas midagi on Eesti tantsumuusikaskeenes muutunud, siis jah, just see ongi – saabunud on mitmekesistumine, kus igaühele on olemas paik, kus end hästi tunda.
Klubikultuuri moodustavad eelkõige kaks faktorit: muusika ja inimesed. Viimaste tõttu jääb nähtus muutlikuks. Nimelt on asi maitses, sest kui millegi üle tantsumuusikaskeenes vaielda valjult või vaikselt, siis just selle üle. Erinevad muusikastiilid kerkivad üldjuhul esile, kui aeg on küps, ning mõned kaovad päevavalgust nähes tagasi põranda alla.
Ka Eestis on mõni žanr, pidu või klubi aasta, paari või kümne sees hinge heitnud kuulajaskonna puudumise ja uute trendide tõttu. Võtkem kasvõi 2000. aastate keskpaigast vaid kümnendi lõpuni kõlanud muusikastiil dubstep või peosari Mutant Disco, mis pärast 20 aastat tegutsemist jättis eelmise aasta lõpus lõplikult hüvasti.
Möödunud on ka n-ö välisartistide laine. Pea igal nädalavahetusel tuntud nimesid Tallinna toonud klubi Lekker sulges möödunud suvel uksed ning uuemad klubid, nagu 9/11 ja Hall, on alguses välja hõigatud välis-DJde asemel taandunud kodumaistele tegijatele. Taavi Tiirmaa tõdes, et kohalikud DJd toovad inimesi rohkem peole kui näiteks Berliinist kohale lennutatud artist, kellega kaasnevad lisakulutused. Kodumaisus pole samas paha, sest uusi nimesid lisandub pidevalt ning juba tunnustatud «omad» artistid kõlavad sama hästi, kui mitte isegi paremini kui piiride tagant kohale sõidutatud või lennutatud DJd.
Sealjuures käiakse väljas rohkem kui kunagi varem. Nii väitis Eesti Ekspressis Siim Nestorile Club Hollywoodi tegevjuht Rauno Otsepp, kuid sama on kinnitanud mõned teised klubide, lokaalide eestvedajad, kellega olen rääkinud. Nädalalõpus on liikvel ligikaudu 5000–8000 peolist. Kui palju ühte või teise klubisse iga nädalavahetus jagub, ei oska siinkirjutaja välja tuua. Küll võib aga tõdeda, et peopaikasid on palju ning ükski neist üldjuhul tühi ei ole.
Pidude arvu kokkulöömine muutub aina keerulisemaks. Küll aga on tõsiasi see, et inimeste vähesuse tõttu kehtivad Tallinnas ikka veel reeglid, mis näiteks Berliinis ei oma suurt tähtsust. Lisaks on välisartistide Eestisse toomine alati rahaline risk. Iga aasta avatakse klubisid ning pidusid, mis seejärel kaovad inimeste ja raha puudumise tõttu. Nähtust võiks nimetada kui circle of parties and clubs. Eesti klubimaastikul toimetades tuleb nutikas olla.
Kokkuvõtlikult öeldes, metsikus ei ole alternatiivsest tantsumuusikaskeenest algusaegadega võrreldes kuhugi kadunud. Pole välistatud, et nii mõnigi peoline teeb kasvõi käesoleval nädalavahetusel läbi mitmepäevast tantsimismaratoni. Vahe on ehk selles, et võrreldes suuremate linnadega, nagu Berliin ja London, kipuvad näod korduma. Seda võib pidada piiravaks faktoriks, kuid teisalt ka hubaseks. Aktsepteerivas keskkonnas ei pea end halvasti tundma, isegi kui näod on tuttavad.
Kui lugejal tekib küsimus, miks tema pole kõigest eelkirjeldatust osa saanud, siis tasub mõelda, kas ta on alternatiivsemaid kohti piisavalt palju külastanud? Kas on kunagi hommikuni tantsinud. Kas planeerimise asemel on lasknud end vibe'il juhtida?