/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2017/01/06/6230579t1h66fc.jpg)
Me ei tea Tartu külje alla plaanitava tselluloositehase kohta veel mitte kui midagi. Ei tea, kuhu see tuleb, milline saab olema tehnoloogia, tootevalik, sotsiaalne, majanduslik ja keskkonnamõju. Seda peavad näitama uuringud ja selle põhjal saab otsustada, kas tehas tuleks teha ja milline ta olema peaks.
Sedalaadi mantrat on puidutehase eestkõnelejate arvamuslugudest ja vastustest avalikele päringutele võinud kuulda juba mõnda aega. Kolmapäeval Tartu volikogu ees kõneledes astus Aadu Polli veel sammu edasi ja tunnistas, et õieti pole alustatud isegi aruteluga, milliseid uuringuid üldse vaja on.
Samal õhtul teatas riigihaldusminister Jaak Aab intervjuus ETV uudistesaatele «Aktuaalne kaamera», et ühtegi «objektiivset tugevat vastuargumenti» tselluloositehasele ei ole, kuna, noh... uuringuid pole ju veel tehtud. Sama kõlas eile ka peaministri suust, kui ta teatas, et Tartu volikogu ettepanekut eriplaneering lõpetada vastu ei võeta.
Õigupoolest on jutt ju õige, kuid mind kriibib selle juures tõik, et alles möödunud aasta lõpus saatis Est-For välja pressiteate, kui palju tehas nende tellitud uuringu järgi Eesti CO2-jalajälge vähendaks. Kui uuringu metoodika kitsaskohtadele tähelepanu juhiti, vastasid selle teinud SEI-Tallinna eksperdid, et lähtuti tellija esitatud andmetest ja eeldustest, mis olid paratamatult poolikud, kuna isegi tehase tootevalik pole selge, ning uute andmete lisandudes tuleb kunagi ka jätku-uuring. Tehase CO2-heidet vähendav mõju on nüüdseks aga tehase positiivse keskkonnamõju näitena läbivalt arendajate jutupunktides.
Selle uuringu kõrval on arendajad oma veebilehel esitanud tehase sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi, millest selgub muu seas, et raiemaht tehase rajamist ei mõjuta, kui palju riik sellest ettevõtmisest tulu võib oodata ja palju muud.
Aga uuringuid ei olevat ju ühtegi. Õigupoolest ei olevat neid veel planeeritudki.
Olgu, jutt on riigi eriplaneeringuga seotud uuringutest. Sellega seoses teeb aga muret tehase loojate palvel muudetud planeerimisseadus, mille järgi võib arendaja katta planeeringute kulud. Ma ei taha öelda, et tellija tingimata muusika tellib, kuid ma ei kuulnud Tartu volikogu istungilt veenvat vastust küsimusele, kuidas garanteerida kinnimakstavate analüüside sõltumatus.
Tartu koosolekust valis Est-Fori PR-tiim hüüdlauseks Aadu Polli kujundi, et puidurafineerimistehas on argumenteeritud debati proovikivi. Kujundiga võib nõustuda, kuid proovikivi ei seisne siin vaid tulipäistele puukallistajatele asjade selgeks tegemises. Samamoodi väärib terasemat tähelepanu ka see, millise retoorikaga see «selgeks tegemine» käib.
Seejuures on tehase pooldajatel ja akadeemik Soomerel loomulikult õigus, et väärindamata puidu eksport tuleks lõpetada. Väga kriitilist analüüsi vajab aga küsimus, kuidas seda saavutada.
