Milleks uurida tselluloositehase mõju erinevust Kärknas või Vorbusel?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jarno Laur

FOTO: Sille Annuk

Tartu volikogu otsust nõuda riigi eriplaneeringu protsessi lõpetamist tõrjus vastutavate ministrite ja arendajate ühisrinne väitega, et enne uuringuid ei ole teada, kas nimetatud tehases üldse on negatiivset mõju looduskeskkonnale ja Tartule. Iseenesest võiks ju selle lähenemisega nõustuda, kuid ettevaatlikuks teeb see, et tegu pole tavapärase planeeringuga.

Riigi eriplaneeringu protseduur on tõepoolest loodud olema n-ö tulemuslik. Mäletatavasti kavandati see planeeringuliik just eriti tähtsate riiklike objektide rajamiseks, mis kippusid alatasa kohalike protestide või tülika protseduuri tõttu venima. Ehk nagu ütles Tartu volikogu kuluaaris üks Eesti planeerimisguru: see on menetlus, kus järgmise ukse avanedes eelmine sulgub ja linki sel seespool pole. Ehk iga järgmine samm viib paratamatult lähemale olukorrale, kus tagasipöördumine nullseisu muutub võimatuks.

On loogiline, et riik, mille sõjaväel on vaja harjutusplatse ja laskepolügoone või mis kavandab energia tarnekindluse suurendamiseks rajada suuri elektri- või gaasivõrke, loob planeeringumenetluse, kus üldised riiklikud huvid kohaliku otsustuse üle prevaleerivad. See on legitiimne ja tõhus, kuid selle menetluse kasutamine peab olema ka samavõrra harv ja eriliselt põhjendatud.

Kas erafirma soov rajada tehas või ka valitsuse soov väärindada puitu senisest enam ja kasvatada seeläbi riigi konkurentsivõimet on võrreldav riiklike huvidega, milleks eriplaneeringu võimalus esialgu loodi? Ma julgen selles sügavalt kahelda.

Kahtlusi süvendab see, et planeeringuprotsessis on algusest saati edasi liigutud pooltõdede ja valega. Nii väidab riigihalduse minister Jaak Aab, et «hetkel ei ole langetatud ühtegi otsust, mis määraks, kas ja kuhu kavandatav tselluloositehas üldse tuleb». Tartu volikogu ees öeldi, et tehase asukoht selgitatakse välja mingi erilise uurimismetoodikaga alles 2019. aasta suveks. 

See ei saa siiski olla ühe Eesti geograafiat tundva pragmaatilise inimese, kelleks ma minister Aabi pean, siiras jutt. Nimelt piiritleb valitsuse otsus ära tehase asukoha otsimise kriteeriumid. Ja neid ei ole just palju: kogu otsinguala on piiritletud Viljandi ja Tartu maakonnaga, lisaks veel Suur-Emajõe lähedus ja juurdepääsutaristu ehk maanteed ja raudtee. 

Pilk kaardile ütleb, et Viljandi maakonnas on Suur-Emajõe ääres vaid Meleski raba, mis pole teab mis kindel pinnas tehase rajamiseks, pealegi pole sinna sohu seni ka raudteed tehtud. Seetõttu jääb mulje, et Viljandi maakond on jäetud planeeringupiirkonda vaid selleks, et põhjendada eriplaneeringu menetluse valikut. 

Tartumaalgi on võimalike asukohtade ring ahtake, sest Emajõgi ja raudtee lõikuvad vaid ühes kohas. Vaata, kuidas tahad, see on Vorbuse/Kärkna. See, et Vorbuse ja Kärkna oleksid arendajaile justkui alternatiivsed valikud, mida uurida ja võrrelda, on jällegi asi, mis tavamõistusele ei allu, sest mõjude seisukohalt on tegu sama kohaga, olgugi jõe eri kaldal. 

Terve mõistus ja ajalooline kogemus  paigutab selliseid objekte mujal maailmas linnast allavoolu. Paraku on häda selles, et raudtee ja Emajõgi jäävad mujal teineteisest üpris kaugele ning tegelikult on ka maanteesildu, mida mööda peaks tehase liiklusvoog kulgema, selles piirkonnas väga napilt. Juttu Reolast kui võimalikust asukohast ei maksa tõsiselt võtta, sest raudtee ja maantee kõrval puudub seal piisav hulk vett, kuivõrd Porijõgi enamiku aastast oma nime igati väärib. 

Aga sellest, kas tehas asub ühel või teisel kaldal, kas Tartu linnas Vorbusel või Tartu vallas Kärknas, sisulist vahet ei ole. Selleks pole vaja kallist uuringuressurssi ja teadlaste töötunde kulutada.

Üpris lihtne analüüs näitab seega, et asukoha valikut teha ei ole võimalik, sest valikuid antud lähtetingimuste järgi on üks. Juba enne algatamist heideti kõrvale sisuliselt kõik muud võimalused, välistades asukoha kaalumise alast Pärnu, Jõgeva ja Põlva maakonna, rääkimata Narva jõe piirkonnast. See toimus kusjuures mitte aastatepikkuse uuringu, vaid ministrite kooskõlastusringi käigus. 

Edasine jutt asukoha valiku tarbeks tehtavaist põhjalikest uuringutest on sisuliselt maskeering, arendajad on plaanide seadmisel lähtunud sama hästi kui ühest kohast, kusjuures ainuke vahe Vorbuse ja Kärkna vahel on nende halduslik kuuluvus.

Aga sellest, kas tehas asub ühel või teisel kaldal, kas Tartu linnas Vorbusel või Tartu vallas Kärknas, sisulist vahet ei ole. Mõju loodusele, jõele, linnale, ülikoolidele, transpordile ja ilmselt ka kõigele muule on sama. Selleks pole vaja kallist uuringuressurssi ja teadlaste töötunde kulutada. Kui pole vaja just aega võita, et viia planeering järgmisse, tagasipööramist välistavasse faasi. 

Tartu linnapiirkonna omavalitsuste – Tartu linna ning Tartu, Luunja, Kambja ja Kastre valla, aga ilmselt kogu Tartu maakonna – huvid selles planeeringumenetluses on samad. Jagame ühtset elukeskkonda, meie piirkonna defineerivad ülikoolid ja nendest lähtuv teadmispõhine majandus. 

Et välistada olukord, kus järgmise aasta jooksul planeeringumenetluse käigus manipuleeritakse tehase asukohaga eri omavalitsusi, teen Tartumaa omavalitsustele ettepaneku tegutseda eriplaneeringu protsessis ühiselt ning keelduda pakutud mängust, kus hakkame Bornhöhe Tatika ja Vesipruuli kombel tehast kui Pontu laipa üle aia üksteisele loopima. 

Tagasi üles