Utoopia, mis aitaks rahvusriigi järgmise juubelini

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Avo Blankin.

FOTO: Mats Õun

Kodanikupalk võib tunduda utoopia, kuid tegelikult võiks see aidata lahendada mitmeid Eesti ühiskonna ees seisvaid probleeme ja selle kehtestamine polekski üüratult kallis.

Eesti riigi juubeli lainel on püütud sõnastada meie põhiprobleemide olemust ja kirjeldada nende lahenduste praktilist rakendust. Tunnistame neid ja raputame tuhka pähe, et muu Euroopa probleemid on Eesti omadega sarnased, kusjuures meil on ikkagi edusammud nn emapalga ja kolmanda lapse suhteliselt suurema riigitoetusega.

Julgen aga arvata, et seni rakendatud meetmed ei taga iivet sel määral, et Eesti võiks rahvusriigina veel järgmised sada aastat kesta.

Jah, Eesti on väike riik. Kuid miks siis me ei kasutata ära neid eeliseid ja võimalusi, mis on igal väikeriigil – eeskätt otsustamisjulgust ja dünaamilisust?

Tõsiasi see, et kõik on kinni kivistunud mõtteviisis, kui soovite, siis õigemini oskamatuses läheneda küsimustele ja lahendada probleeme loominguliselt. Olemasoleva olukorra põhjused on ju teada, samuti lahendamist takistavad tegurid, nagu rahapuudus, otsustamatus ja erakondlikud ärapanemised. Ning muidugi visiooni puudumine.

Mida siis teha? Ma pole just kodanikupalga toetaja, kuid praeguses Eestis on kodanikupalga kehtestamiseks soodumused täiesti olemas. Ning ma käsitleks kodanikupalga rakendamist ja selle abil samm-sammult liikumist turvalisema Eesti poole.

Valitsuskoalitsioon kehtestas tulumaksu miinimumi 500 eurot. Selle summa võiks juba nüüd  formuleerida kodanikupalgaks. Loomulikult, kui seda soovitakse ja alljärgnevad pakutavad arengud vastuvõetavad on.

Mis siis praegu puudu jääb? Ega palju jäägi – peab vaid lapsed tunnistama samuti Eesti kodanikeks, kel oleks samuti õigus saada maksuvaba tulu iga kuu 500 eurot ja seda peredeklaratsioonides arvestada.

Pole vast vaja eriti oletada ja põhjendada, mida see endaga kaasa toob. Õigus on neil, kes näevad Eesti tulevikku eeskätt lastesse investeerimises.

Noh ja edasi? Alustaks kodanikupalga maksmist igale lapsele sünnist ja esialgu kuni esimesse klassi minekuni. Kohalikud omavalitsused toetavad õpilasi praegu suhteliselt heal tasemel ja nii peaks ka jätkuma.

Õigus, et igale lapsele kodanikupalka maksta on kulukas. Kuid siiski mitte kuigi palju rohkem, kui seda on igasugused lapsetoetused, emapalk. Ja võtkem arvesse ka kokkuhoidu bürokraatia kadumiselt, mis seni oli toetuste maksmiseks vajalik. Laskem peredel rahulikult oma elu ise korraldada.

Mida see väikeste kodanike palk siis annab? Esialgu tagab iga lapse ja ta vanema turvalisuse, millest tunneb puudust pea iga lapsevanem. Arvan, et efekt ei lase kaua oodata.

Kodanikupalga edasine rakendamine tähendaks riigi garantiid iga kodaniku toimetulekuks vastavalt elukalliduse tõusule. Kusjuures täiskasvanud peavad algul kodanikupalga ise välja teenima, nagu pensionärid oma tulevase pensioni.

Igale lapsele kodanikupalka maksta on kulukas. Kuid siiski mitte kuigi palju rohkem, kui seda on igasugused lapsetoetused, emapalk. Ja võtkem arvesse ka kokkuhoidu bürokraatia kadumiselt, mis seni oli toetuste maksmiseks vajalik.

Ühes asjas peaks aga ühiskond kokku leppima – kodanikupalk ja väljateenitud pension on puutumatud ja tulumaksuvabad.

Kui need kokkulepped on saavutatud, peaks riigi võimalust mööda laiendama järk-järgult kodanikupalga maksmist kooliealistele lastele kuni ameti omandamiseni, sealhulgas tudengitele. Ühel ajal töölkäijate ja pensionäridega ühesuguse sammuga 50–100 eurot kuus. Ja seni, kuni on saavutatud lastega võrdne kodanikupalga tase.

Mina kodanikupalgal miinuseid ei taju. Minu meelest lõpetaks see muu kasuliku hulgas naiste diskrimineerimise. Naine sünnitab lapse omal tahtel ja loodusseaduste kohaselt ikka turvalisse keskkonda. Erinevalt poliitikutest on igale emale iga laps võrdselt tähtis. 

On selge, et Eesti riik ja poliitikud peavad naiste arvamust arvestama. Õnneks ka sellega, et lastele kodanikupalga kehtestamisega hakkab kodanike arv kasvama. Loodetavasti tõuseb sündimus ka nn halli passi omanike seas. See tõestaks, et integratsioon on Eesti Vabariigis siiski võimalik ja pöördumatu.

Mis puutub aga töötute ja eluheidikute toetamisse, siis praegu kehtivate toetusmeetmete muutmisega peaks tegelema alles kodanikupalga kehtestamise lõppfaasis.

Tagasi üles