Kas panna kirss tordile või täpp i peale? Intervjuu keeleteadlase Reet Kasikuga

Reet Kasik pakub, et umbes 1700. aastaks võis eesti keel olla selline, nagu me seda praegu kuuleme. Need keeleteadlased, kes keele ajalugu ja muutuste perioode uurivad, on nii arvanud.

FOTO: Kristjan Teedema

  • Reet Kasik märkab, et eesti keele käänded kipuvad mõnikord kaduma.
  • Ta usub, 200 aasta pärast on eesti keel olemas, aga küsib, kes seda räägivad.
  • Kui ei ole enam emakeelset ülikooli, ei ole meie keelel tulevikku, on ta kindel.

Keeleteadlase Reet Kasiku näos ei liigu vähimgi närv, kui keegi räägib laikimisest ja feilimisest. «Suurepärased sõnad, kohanevad hästi eesti keele hääldamis-, käänamis- ja pööramisreeglitega. Nende vastu ei ole mul midagi,» ütleb ta. Ka teeb talle siirast rõõmu, kui kellegi meelest ilm koeratab, samuti vaimustub ta sõnadest tundetaip ja õhinapõhine. Vilepuhuja ja lõhnahäiring panevad juba muigama, aga kui spordireportaažist kostub, et keegi hävib või keegi ei kesta, siis see talle enam ei meeldi.

Tõsist ärevust tunneb Reet Kasik siis, kui tajub, et emakeelne kõrgharidus on kuidagipidi ohus.

Kuidas aga teie, Reet Kasik, emakeelt joonistaksite?

Mina kirjutaksin eesti keelt, mina ei joonistaks. Mu kõige suuremad  elamused keelega seoses on pärit raamatutest, kirjandusest.

Näiteks, kas tuleb meelde: «Hele täht on laubal tal, kuusirp kumab patsi all, nõtke sale, sammul kindlal astub nagu paabulind ta. Aga häälekõla tal on kui helisev kristall.»

Loe ka neid

Tagasi üles