Sisukord
Kirjandus
Tänane leht
17.03.2018
Eesti Eesti vetes võib lebada Štšuka (7) Hülged peavad pulmi Värsked erakondade reitingud: Valitsuse toetus jätkab madallennul, oravad laineharjal (112) Välismaa Kõigi asjade esimees Xi (1) Putin jätkab heitlust Venemaa eest (6) Arvamus Juhtkiri: ainult lennukipiletist ei piisa (2) Kelli Põlendik: kongist kostab klähvimist Sigade Laht (2) Seda me olime oodanud Avo-Rein Tereping: majandusteaduse reeglid näivad olevat Toompeal tundmatud (46) Punane ehmatus (1) Võimuvaakum kestab veel EKI keelekool: veel hilisantiigis peeti vaikides lugemist suureks imeks Postimees 1998. aastal: vana naine kogus korterisse prügimäe Kultuur Eesti seikleja imeline reis ümber maailma Sport Mart Soidro: lähiaastatel keeratakse kümnevõistluse kõigi aegade edetabel kummuli Cityl Liverpooli vastu kerge eelis, ent statistika räägib teist juttu Pariisis tehakse peagi Eesti ratsutamise ajalugu AK Irene Käosaar: ei ole tagasipöördumine ju vaid lennupileti ostmine! (1) Teretulnud või mitte: Neeme Raud uuris välismaalt naasnud eestlastelt, kuidas kodumaa nad vastu võttis (1) Arheoloogiast, ajalooteadusest ja enntarvellikust esiajakäsitlusest (1) «Müüdimurdja» Kätlin Kõverik: tagasipöördujate pärast lärmavad siiski üksikud - nad on paraku emotsionaalsed ja isekad Öised rännakud, põimununa Vikerkaar loeb. Eristada, kuid sallida (3) Aja auk. Muusikaajakirjanduse surm Trullab aga jälle Eesti seikleja imeline reis ümber maailma Avo-Rein Tereping: majandusteaduse reeglid näivad olevat Toompeal tundmatud (46) Venemaalt pagenud ajakirjanik Karina Orlova: oligarhid ostavad Park Avenuel mitmekümnemiljonilisi kortereid, briti keskklass kannatab (11) Putin Music Team: Artemi Troitski kirjutab, kuidas põrus katse taastada nõukaaegset massilaulude tava (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: kui kadus tähesära Arter Filmiarvustus: «Võidusõitja ja võllaroog» on rohkem võllaroast kui võidusõitjast Kevadine kullapalavik Naine peaministriks? Enneolematu! (4) Neeme Raud: white trash ehk Ameerika valge pööbel (3) Fotolugu: kunagist inimliku jõhkruse pealinna Norilskit täidab nüüd inimlik soojus (2) Arteri suur intervjuu: Rein Kotov: filmioperaator ei taha olla mitte kaamera ees, vaid selle taga (2) Prantsuse köögil on pidu Jüri Kolk: kas sünnipäevapidusid peetakse sünnipäevalaste või külaliste rõõmuks? Toidukoha arvustus: Fiist saab filigraanse fiilingu Galerii: Vaata, need on kõige olulisemad uudismudelid Genfi autonäituselt! VIDEO: Külma veega poole nooremaks? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Eristada, kuid sallida

5 min lugemist
«Moosese eristus ehk monoteismi hind» FOTO: Raamat

Raamatut «Egiptlane Mooses: Mälestus Egiptusest Lääne monoteismis» (edaspidi EM) alustab Jan Assmann soovitusega tõmmata eraldusjoon. «Eristus, mis mind selles raamatus huvitab,» jätkab ta, «käib õige ja vale kohta religioonis; see on aluseks peenematele eristustele, nagu juudid ja mittejuudid, kristlased ja paganad, muslimid ja uskmatud.» Jne, aina nüansseeritumalt.

Seejärel võib mõjuda ootamatult, kui raamatu eesmärkide sõnastuses kõik üha peenenevad eristused näivad kõrvale jäävat ja autor teatab lihtsalt: «Üritan luua religioosse antagonismi mäluajalugu, niivõrd kui see antagonism põhineb Iisraeli ja Egiptuse sümboolsel vastasseisul. Selles mõttes loodan anda oma panuse antisemitismi ajaloolisse analüüsi.» (EM, lk 23)

Tegelikult mingit vastuolu ei ole – Jan Assmann lihtsalt ongi «ebatüüpiline egüptoloog», kelle põhieesmärk on panustamine kultuuriteooriasse ja filosoofiasse ja kes kirjutab «teemadel nagu Mozart ja Händel, Thomas Mann, Mooses ja väljarändamine» (intervjuus Marek Tammele, «Moosese eristus ehk monoteismi hind», edaspidi ME, lk 212).

Alustanud õpinguid klassikalise Kreekaga, liikus ta sealt esmalt egüptoloogia juurde (sest tuleb ju minna ad fontes!) ning laiendas hiljem elupõlise kultuuriajaloo-huvi ajel oma teemade käsitlust hilisema Euroopa kultuuriloole, millest koostöös abikaasa Aleida Assmanniga sündis kultuurimälu teooria ning mäluajalugu kui meetod kultuurimälu uurimiseks.

Seega ei uuri Assmann Moosese lugu mitte niivõrd – või igatahes mitte ainult – kui allikaid dešifreeriv egüptoloog, vaid eeskätt kui isik, keda huvitab Egiptuse jälje ja mälestuse järelelu Euroopa ajaloos: kultuure vastastikku tõlgitavaks ja ühilduvaks muutva polüteismi ja kosmoteismi ning sallimatu ja õige/vale piire tõmbava monoteismi kokkupõrke korduvad järellainetused ja taaselustumised läbi sajandite. Ja seda nimelt enne, kui egüptoloogia kui teadus tekkida jõudis.

Sest egüptoloogia tekke järel tegeldakse ajalooga, enne seda aga on tegemist mäluajalooga – mitte sellega (nagu ütleb kurikuulus vormel), «kuidas asjad tegelikult olid», vaid sellega, kuidas ja miks neid mäletatakse. Sellest ka EMi silme ees kirjuks võttev teemade valik, mille üleslugemist üritades riskiksin ohuga kirjutada arvustuse asemel loetelu.

Siiski on Moosese loos üks tahk, mida suudab adekvaatselt käsitleda vaid egüptoloog: nimelt Egiptuse ajaloos Amarna kogemusena tuntud episood, 14. eelkristlikku sajandisse langev vaarao Ehnatoni valitsusaeg, kes teadaolevalt esimesena maailma ajaloos üritas juurutada oma riigis monoteismi. See tähendas Egiptuse senise polüteistliku religiooni templite lammutamist, jumalakujude mahakiskumist, raidkirjade kustutamist, kui monoteism end vastureligioonina kehtestas.

Ehnatoni 17 aastat kestnud valitsusaja järel rakendati samasugust mälestuse hävitamist temale endale: ta raidkirjad tahuti välja, ehitised hävitati, nimi kustutati kõikjalt, kaasa arvatud riigi valitsejate nimekirjast. Amarna episood kujutas endast traumat, mille allasurutud mälestus jäi latentsena kujundama monoteismi mäluajaloolist jälge Egiptuses. Siiski säilisid Ehnatonist mõned hümnitekstid, mille Assmann kui egüptoloog saab tõlkes ära tuua oma EMi lõpus; eriti intrigeerivaks jäävad ilmikule mõned ära toodud paralleelid teatavate psalmitekstidega, mida Assmann siiski hoidub nimetamast Egiptuse hümnidest otseselt mõjutatuiks.

Ehnatoni nime ja mälestuse kustutamine võis tekitada olukorra, kus ähmaseid mälestusi Amarna episoodist hakati hilisemas pärimuses seostama Moosesega, traumaatiline kogemus aga sai aluseks egiptlaste hilisemale lepitamatule vihale monoteismi ja seetõttu ka seda kandvate juutide vastu. Seal – spoiler alert! – võivad peituda eurooplaste antisemitismi juured. Läbi sajandite on mõtlejad püüdnud Moosese eristust tühistada, monoteismi lepitamatut vastuolu leebema ja sallivama kosmoteismiga ületada ja seeläbi inimesi lahutavaid erisusi vähendada.

Ikka ja jälle on aga tulnud ka vastureaktsioon, monoteismi uus ja tihti vägivaldne enesekehtestus. Usk, mis ainsana väidab tõde valdavat, ei saa sallida enda kõrval teisi – nagu ei luba jumal JHVH Iisraelil tunnistada enda kõrval teisi jumalaid. (Ja siiski peab seda kõike öelnult kohe lisama, et EMi rikkalikus mäluajaloolises analüüsis jõudis see teema vähemalt minu jaoks küll korduvalt tagaplaanile hajuda, mistõttu polekski vahest aus seda siin esile tuua, kui poleks Assmanni teist Moosese-raamatut.)

Igatahes sai EMile ilmumise järel osaks karm kriitika just vana testamendi uurijatelt. Nagu Assmann hiljem kirjutab: «Alles selle raamatu kriitilise retseptsiooniga koorus minu üllatuseks teose semantilisest tuumast põhiprobleemina Moosese eristuse tees. Raamatut võeti peaaegu universaalselt panusena religioonikriitikasse, kui mitte otsese rünnakuna monoteismi vastu üldisemalt ja/või kristluse vastu konkreetsemalt.» (ME, lk 14)

Vahemärkuse korras on siin ehk huvitav mainida, et otse vastupidise sümpaatiaga jäi monoteismi-kosmoteismi vastandus ammu enne EMi eestikeelse tõlke ilmumist silma raamatut originaalis lugenud Hasso Krullile, kes kirjutas: «Assmanni meelest erineb Moosese eristusega loodud religioosne teadvus põhjalikult varasemast kosmoteismist, kus religioon polnud mitte konfliktide ja vastuolude allikas, vaid just nende rahumeelne vahendaja.» (Sirp, 2.05.2008).

Vastuseks kriitikutele sündis ME, milles Assmann varasemaid teese täpsustab ja täiendab. Lausa muutunud on seal tema arusaam Sigmund Freudi Moosese-käsitlusest: «Ma väitsin, et Freud püüdis Moosest egiptlasena kujutades tühistada oma projektiga Moosese eristust tõese ja vale religiooni vahel,» ütleb ta ja jätkab: «Nüüd paistab mulle, et Freud püüdis otse vastupidi näidata Moosese eristust pildikeelu kujul kui otsustavat, ülimalt väärtuslikku ja ennekõike sügavalt juudipärast saavutust, millest tuleb igal juhul kinni hoida...» (ME, lk 131)

Intrigeerivana jääb MEst kõlama korduv kinnitus, et monoteism on inimkonna kõrgeim tsivilisatsiooniline saavutus – kas tõesti kõlas teoloogide kriitika nii inkvisiitorlikult?! Religioonidevahelise antagonismi ületamiseks pakub Assmann ise välja «ülemaailmse ilmaliku eetika koodeksi», mida eri religioonid peaksid austama. Sest «tagasipöördumine polüteismi ei tule muidugi kõne alla» (ME, intervjuu, lk 235).

Lõpuks võib öelda, et Assmanni ideedega tutvumine on põrgulikult põnev. Tihedasse teksti võib vahel takerduda, kui faktide ja peente eristuste seas keskne idee kipub silmist kaduma, kuid asi on puhutist tagasilappamist kuhjaga väärt. Omaette väärtus on Marek Tamme järelsõna EMi ja autoriga tehtud intervjuu ME lõpus. Ja ülisümpaatne on, et EMi taga ei ole mitte lihtsalt nimeloend, nagu viimasel ajal kurvaks tavaks kipub kujunema, vaid tõeline temaatiline register!

Huvitav on seegi, et raamatud on tõlgitud eri keeltest – EM inglise keelest, milles autor selle alguses kirjutas (saksakeelne täiendatud variant ilmus mõni aasta hiljem), ME saksa keelest. Eri lähtekeeled ja tõlkijad (EMil Kalle Hein, ME-l Olavi Teppan) ei ole siiski põhjustanud nii palju erisusi, kui oleks võinud karta. Väiksemaid formaalseid vahesid – nagu Freudi raamatu pealkiri, mis EMis on «Mees nimega Mooses», MEs «Inimene Mooses» – mõni leidub, aga segadusi need lugejale ei põhjusta.

Kreeka jt mitteladina tähestikku kasutavate keelte transkribeerimisel tõuseb positiivsena esile EM – MEs seevastu, kus sääraseid tekstikatkeid vähe ette tuleb, näib tõlkija olnud segaduses: palve «Kuula, Iisrael» heebreakeelset algussõna on korra kirjutatud Shema (lk 60), korra Šema (lk 170), sellal kui korrektne ilmselt oleks šma, nagu pakub ka «Judaismi taskusõnastik». Väike jõnks tekib, lugedes MEst: ««See, kes avastab Egiptusest jumala, tühistab selle eristuse» – niisuguse lausega lõpeb mu raamat «Egiptlane Mooses»...» (ME, lk 175), sest EMi eestikeelse tõlke lõpust me seda lauset ei leia.

Siiski ei tähenda see, et käsikirjast oleks midagi kaotsi läinud – selle lausega lõppeb EMi saksakeelne, hiljem ilmunud versioon, eesti tõlke aluseks aga on algne ingliskeelne väljaanne. Kuid niisuguseid pisiasju üles lugedes riskin end tähenärijana näidata. Üldiselt on mõlemad tõlked suurepärased ja raamatud põnevad ning nauditavad lugeda.

 

Jan Assmann

«Egiptlane Mooses: Mälestus Egiptusest Lääne monoteismis»

Tõlkija Kalle Hein

Varrak 2017

448 lk

«Egiptlane Mooses: Mälestus Egiptusest Lääne monoteismis» FOTO: Raamat

 

Jan Assmann

«Moosese eristus ehk monoteismi hind»

Tõlkija Olavi Teppan

TLÜ Kirjastus 2017

240 lk

«Moosese eristus ehk monoteismi hind» FOTO: Raamat
Seotud lood
16.03.2018 19.03.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto