• Kui pole vaja võõrtööjõudu, automatiseerimist ja lapsi, siis leppigem vaesusega.
  • Eesti teadus nii hea, et seda mitte ei võiks välismaale viia, vaid suisa peab!
  • Alaväärsuse jutu juurest on Eesti riigi kirumiseni ainult üks samm.

Robootikateadlase Maarja Kruusmaa arvates peaks iga eestlane riigi kirumise ja alaväärsusest rääkimise asemel hoopis probleemidele lahendusi otsima ja asju ära tegema. Kruusmaal endal on doktorikraad, kolm last, üle kümne alluva ja sukelduja litsents, seega on tema sõnadel ka kaalu. Ja tema sõnad – iseäranis Eesti asjast rääkides – on kainestavalt karmid: kui leiame, et meil pole vaja võõrtööjõudu, tööstuse automatiseerimist ega lapsi, peame ühiskonnana leppima, et olemegi vaesed inimesed, kes elavad vaeses riigis. Õnneks selgub vestluse käigus, et sellisest olukorrast on siiski ka väljapääs.

- Kui meditsiinisüsteem on kehv, surevad patsiendid operatsioonilaual, ja kui munitsipaalpoliitik ei käi jalgrattaga tööl, pole see ka teistel võimalik. Mis saab riigist, mille teadus pole heal tasemel?

Eesti teadusel pole häda midagi – tagasihoidlikust rahastusest hoolimata oleme ka mitmest Lääne-Euroopa riigist tublimad. Pigem seisneb probleem selles, et ülikool suudab mingi asja või teenuse arendustööst ära teha vaid esimese kolmandiku. Aga ettevõtjad ootavad toodet, mida lahutab poeletist arendamise viimane kolmandik. Küsimus ongi selles, kes ja kelle raha eest teeb vahepealse osa. Kui neid huvilisi pole, siis teaduses tehtud avastused meie igapäevaellu ei jõua.

Peale selle, et teadussaavutused jäävad ülikooli seinte vahele, on Eesti ka keskmise sissetuleku lõksus ehk meie töötunni lisandväärtus on liiga väike. Et sellest pääseda, tuleb meil kõigil teha kolm väärtuspõhist valikut. Esiteks: kas lubame siia välismaalt inimesi, kes teevad meie eest töid, mida me ise teha ei oska või ei taha. Teiseks: kas oleme nõus robotite või automatiseerimise arvelt töökohti vähendama, ning kolmandaks: kas oleme nõus rohkem lapsi saama ja neid siis insenerialade poole suunama.

Kui vastus kõlab nii, et meil pole vaja võõrtööjõudu, tööstuse automatiseerimist ega lapsi, siis peame ühiskonnana leppima, et olemegi vaesed inimesed, kes elavad vaeses riigis. Kui see variant meile sobib, on kõik ju hästi. Aga siis ei tohiks ka kurta, et pole lastaiakohti, teed on auklikud ja eakate hoolduseks ei jätku raha.

- Kuidas teile Eesti senised valikud tunduvad?

Kui võrdleme end teiste Ida-Euroopa riikidega, siis oleme midagi õigesti teinud, sest oleme ainsad, kelle migratsioon on positiivne.

Aga selleks, et riigina edasi jõuaksime, peaksime pidama debatti selle üle, kuidas viia leiutised ja teadmised ülikoolidest ettevõtetesse. Paraku arutleme enamasti selle üle, kuidas jaotada raha ja kui seda pole, siis millist maksu tõsta. Tegelikult võiks 90 protsenti ajast rääkida mitte ümberjaotamisest, vaid sellest, kuidas raha juurde saada.

- Hiljuti ütles professor Rainer Kattel, et riik panustab liigselt reaalaladesse, mistõttu jääb naiste-meeste palgalõhe uurimine koos muu humanitaariaga tagaplaanile.

Selline vastandamine ei vii kuhugi, pigem tuleks proovida leida õige tasakaal. Pealegi, erinevalt reaalteadustest on «tahvli ja kriidi alad» nagunii odavamad, sest neil pole vaja kallist aparatuuri ja laboripinda.

- Kas majanduslikku kasu on reaalaladest rohkem?

Insener ei suuda ette näha, millised on tehnoloogia negatiivsed kõrvalmõjud ühiskonnale. Või lahendada probleemi, kus inimesed ei usalda tehnoloogiat. Selle jaoks ongi vaja humanitaar- ja sotsiaalteadusi, seejuures saab kõige parema pildi kokku ikkagi siis, kui teha koostööd kolleegidega välismaalt.

- Teie juhitavas biorobootika keskuses ringi käies rääkisin kreeklannaga, kes demonstreeris mulle basseinis kilpkonna kombel liikuvat allveerobotit. Jeffiga vestlesin sellest, kuidas USAs teevad ettevõtted ja ülikoolid palju rohkem koostööd. Kuidas rahvusvaheline meeskond tööle saadakse?

Esimestel aastatel tegelesin iga päev töötajate hoiakute, töökeskkonna ja suhtumise kujundamisega. Näiteks panin paika standardi, et meie eesmärk on teha väga head teadust ja latti alla ei lasta. Kuigi teaduse edukust mõõdetakse selle järgi, kui palju on sinu kirjutatud artikleid tsiteeritud ja viidatud, otsustasime, et me uurime teemasid, mille puhul tunneme sisemist motivatsiooni ja mis on päriselt olulised. Ja viitamised ja tsiteerimised tulid justkui iseenesest.

Teiseks otsustasime, et me ei konkureeri omavahel näiteks selle pärast, kellele mingi idee kuulub või keda rohkem tsiteeritakse. Selle asemel teeme asju koos, sest allveetehnoloogias on üksi võimatu midagi saavutada. Lihtne näide: kui käime robotiga sukeldumas, on sul vaja kolleegi, kes ulatab sulle enne vette minemist hapnikuballooni, mis on õhku täis ja mille kraan on lahti.

Kolmandaks ei jäta me kedagi kõrvale, mis tähendab, et kui praegu räägiks kaks inimest laboris eesti keeles ja nende keskusteluga sooviks liituda mõni välismaalane, mindaks automaatselt üle inglise keelele. Keegi isegi ei märkaks seda. See reegel oli meil aastaid isegi seinale kirjutatud.

Neljandaks – doktorandid, kes siin teadust teevad, jäävad Eestisse neljaks, järeldoktorid kaheks aastaks. Nad kõik lähevad eesti keele kursustele ja me toetame neid, et nad saaks vähemalt poes ja bussis hakkama. Oleks ebarealistlik nõuda neilt eesti keeles teaduse tegemist, sest teaduskeel on nii keeruline, et jään vahel isegi emakeeles kõneledes jänni. Saati siis näiteks Saksamaalt tulnud inimene, kes on aasta keelt õppinud ja peaks nüüd soravalt hüdrodünaamikast rääkima.

Keelt puudutavad reeglid tõukuvad mu isiklikust kogemusest: kui ma Rootsis doktoritööd kirjutasin, õppisin kohe keele ära ja tänu sellele oli mul sealsesse ühiskonda sisseelamine palju kiirem ja lihtsam. Sellest aastast olen Norra teadus- ja tehnoloogiainstituudi NTNU külalisprofessor ning praeguseks oskan norra keelt nii palju, et hüdrodünaamikast suudan rääkida küll. Ja tänu keele oskamisele tunnen end rohkem sealse süsteemi osana.

- Aga mis saab siis eestikeelsest teadusest?

Bakalaureuse- ja magistritööd on ju ikka eesti keeles. Vahel keegi küsib, mis keeles ta kirjutama peaks, aga siis ma vastan, et kirjutage mis keeles tahate, laboris on ikka keegi, kes seda lugeda mõistab.

Olen märganud, et kui inimene ei suuda end väljendada ühes keeles, siis tavaliselt ei oska ta seda ka teistes keeltes. Mulle näitab see, et keeleoskus on universaalne ning oskamatus viitab lünkadele mõtlemises. Muide, seda juhtub üsna tihti, et tudengid ei suuda ennast kirjalikult väljendada. Kuna mul pole aega olla kellegi keelekorrektor, siis ma saadan lisatööd vajava teksti lihtsalt autorile tagasi.

Mis puudutab doktoritöid, siis need on ju mõeldud rahvusvahelisele teaduskogukonnale ja seetõttu on nad ka lingua franca staatusesse tõusnud inglise keeles.

- Inglise keele surve on suur: esiteks ekspordivad ülikoolid haridust ehk toovad Eestisse välistudengeid, teiseks õpetavad siin võõrsilt tulnud õppejõud, rääkimata välismaal õppivatest eestlastest.

Kui inimene tahab teadlaseks saada, siis ta peab töötama ka välismaal. Seda on vaja, et ideed ringleksid, et sa saaksid aru, kuidas teised inimesed mõtlevad, sest teadus on globaalne. Pole olemas sellist asja nagu Eesti teadus. On Eesti teadus, mis kas on või ei ole maailmatasemel.

Terve Eesti on ju väljastpoolt tulnud inimeste abil üles ehitatud. Kohalik inseneriteadus sai alguse pärast vabadussõda, kui siia tulid Riia tehnikaülikoolis, Peterburis ja Saksamaal õppinud insenerid. Eesti arvutiteaduse alusepanijad, teiste hulgas Enn Tõugu, Raimund Ubar ja Boris Tamm, said hariduse Moskvas ja Leningradis. Seejuures tollal, 1960-70ndatel oligi Moskva maailma tipp ning NSVL piisavalt suur, et sinna koondada ülivõimekaid inimesi. Sealt omakorda toodi uusi ideid Eestisse.

Paraku läks 1990ndatel, kui Eesti teaduse finantseerimise olukord oli eriti kehv, palju võimekaid inimesi ära ja nad polegi naasnud.

Biorobootika keskuse meeskond on tõend sellest, et teadust üksi ei tehta.

FOTO: Taavi Salumäe

- Mis tagasitulemist soodustaks?

Vahel piisab missioonitundest – 1918. aastal polnud ju inimestele pakkuda heldet stardipaketti stiilis «Siin on hea olla ja anname sulle palju raha!».

Teiseks praktilised asjad: Eestis on su lastel vanaema ja vanaisa, kes saavad nendega kodus olla. Eestis võib esimese klassi laps üksinda bussiga koju minna, ilma et politsei sind vangi viiks.

Kolmandaks on oluline, et neid inimesi siin päriselt oodataks. Selleks on vaja keskkonda, mis võtab nad omaks ja kasutab ära nende võimeid.

Kui ma vaatan akadeemilist maailma, siis me peaks rohkem pingutama. Ja alahinnata ei tohi ka iga eestlase rolli: oli juhus, kus üks Eesti pere tahtis Suurbritanniast tagasi Pärnusse kolida. Aga kuna lapsel oli puudu mingi tõend, leidis direktor, et ta ei saa last kooli võtta. Me ei saa kirjutada koolidirektori ametijuhendisse, et ta peaks aitama välismaale kolinud eestlastel tagasi tulla. Aga igaüks saab aidata ja midagi ära teha.

- Kui palju te ise tänapäeval välismaal käite?

Olen Eestist ära kolm kuni neli kuud aastas. Esiteks seetõttu, et käin Norra allveetehnoloogia keskuse suurepärase tehnikaga eksperimente tegemas. Annan neile vastu unikaalse tehnoloogia, mille siin TTÜ laboris välja töötasime.

Brüsselis käin selleks, et aidata Euroopa Komisjonil välja valida valdkondi, kuhu on mõistlik teadusraha suunata. Lisaks olen osaline mitmes rahvusvahelises uurimisrühmas, mõnes olen ka juhi positsioonil.

Neljas põhjus reisimiseks on meie ehitatud allveerobotid. Eelmisel aastal käisin U-CATi robotiga Teravmägedel, mis jäävad poolele teele, kui siit põhjapoolusele minna. Aastakümneid polaarjaamas töötanud mehed rääkisid, et veel kümne aasta eest oli see fjord, kus meie polaaröö ajal põhjataimestikku ja vee-elukate aktiivsust uurisime, aasta ringi jääs!

Mullu kondasime kaks nädalat Tokyo äärelinna jõge mööda ja tegime mõõtmisi. Tahtsime aru saada, kas me saame andurite info abil iseloomustada keskkonda, kus elab üks haruldane kalaliik. Sest kui see oleks võimalik, siis võiks sellist keskkonda ka mujale tekitada.

- Miks te siis ei küsi kala käest?!

Küsin!