Sisukord
Pere
Postimees
24.03.2018
Eesti IRL pakub Simsonile ositi tasuta ühistransporti (6) Rikas Tallinn kui vaene maatamees (1) Välismaa Prantsusmaa pantvangikriisi lahendas kangelaslik sandarm (2) Eesti otsustab Vene diplomaatide väljasaatmise nädala alguses (19) Keemiarünnakus kannatada saanud politseinik pääses koju (1) Arvamus Kas jackpot tuleb liiga vara? Juhtkiri: Euroopa vaevaline ühtsus Venemaa kiuste (10) Uus täht on sündimas (5) Hirm ja õnnistus Vana sõbra vaim kummitab (1) EKI keelekool: võimuvertikaali vaierid Tunne Kelam: kas me sellist vabadust tahtsimegi? (20) Kadri Mälk: kuidas surra. EV 100 (3) Edasi 1990. aastal: EKP kongressi esimesel päeval üllatusi ei olnud (2) Teeme korraliku rahvastikustrateegia – kodanikud tulevad riigikogule appi (29) Kristina Herodes: kuidas saaks hommikud õigeks keerata? (6) Kultuur Noor ja värske džäss Aja auk. Mees, kes istus Elvis Presley isa surnuks Sport FIA võttis mõistuse pähe ja lõi punktikatsel korra majja Kuressaares tuleb suur finaal Tali ja Keele vahel Eesti paneb end vabatahtlikult proovile Kukepoks Thamesi jõel ehk lahing sõudepaatidel maine nimel Maratonitrio asub uut sinilindu püüdma, mis polegi nii kerge Marek Tiits: hirm initsiatiivi ees Tallinn Rikas Tallinn kui vaene maatamees (1) AK Pro domo sua (4) Puuingel, kes polegi puust Vikerkaar loeb. Tallinna Linnamuuseumi avastamata aarded Lapsepõlve lihtsust otsimas Maailmakorra alus on inimsust kaitsev riik (2) Aja auk. Mees, kes istus Elvis Presley isa surnuks Noor ja värske džäss Kas eesti filmi kuldaeg saab kohe läbi? Tunne Kelam: kas me sellist vabadust tahtsimegi? (20) Teeme korraliku rahvastikustrateegia – kodanikud tulevad riigikogule appi (29) Peeter Langovitsi tagasivaade: liinile sõitis eurotramm Teadlaste hulk kasvab, aga vahendite hulk jääb samaks. Kuus küsimust teaduse valikutest (1) Arter Telehommikud: ärka ja sära (või maga edasi)! Arteri suur intervjuu robootikateadlase Maarja Kruusmaaga: mõtlemine, kas olen piisavalt tasemel, ei vii edasi. Tegutseda tuleb! (2) VIDEO: Kuidas saada endale superkõhulihased? Filmiarvustus «Kaalust alla»: naerusuine nädalalõpp Helena Maria Reisner: lastele ei tohi valetada! (3) Vallasemad said peksa mis hirmus Tuhk ja tolm: moodsas restoranis võib taldrikult leida mõlemat Galerii: 5 kõige rabavamat elektriautot Genfi autonäituselt! Galerii: Mis oli kõige, kõige... Genfi autonäitusel? Keda peab Genfis kindlasti vaatama? Galerii: Kas see on tõesti tulevik? Kõige põnevamad ideeautod Genfi autonäituselt VIDEO. Mis värv teeb sind võitmatuks? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Helena Maria Reisner: lastele ei tohi valetada!

7 min lugemist
  • Kes on Eesti filmi «Seltsimees laps» peaosatäitja Helena Maria Reisner?
  • Põnevust võtteplatsilt – heitlus kreemikookide, kartulite ja langevate tähtedega
  • Moonika Siimets: «Helena võib veel mägesid liigutada!»
FOTO: Liis Treimann

Tuliuue Eesti filmi «Seltsimees laps» peaosatäitja Helena Maria Reisner (9) pole tavaline väike tüdruk. Tõsi küll, esmahetkel ei tõtta tagasihoidlik noor daam oma arvamust valju häälega kuulutama. Kuid mõtted, mis vargsi välja ilmuvad, on vägagi kuulamist väärt. Lapsed saavad paljudest maailma asjadest paremini aru kui täiskasvanud. Ausamalt.

Tellijale Tellijale

Helena Maria on olnud pisikesest peale alati väga iseseisev ja ettevõtlik. Liisa Pakosta ja Jaanus Reisneri peres kasvab kaheksa last ning vanuse poolest eelviimane neist on harjunud kõigega ise hakkama saama. Kohtume Kalamajas Boheemi kohvikus. Helenal on kaasas koer Nora ja ema Liisa. Samal ajal kui tillukese filmitähega juttu ajame, korraldab Liisa žonglööri osavusega suure pere asju.

Filmi «Seltsimees laps» Helena Maria on nutikas noor daam, kes julgeb iseseisvalt mõelda ja oma mõtted ka välja öelda. Koer Nora on samuti innukalt intervjuud andmas. FOTO: Liis Treimann

«Mul on seitse õde-venda, emme peab kogu aeg sellega tegelema,» naeratab Helena, hääles varjamatu uhkusenoot. Kas elu suures peres on mingil moel parem? «Palju parem, alati saab kellegagi asju arutada ja on, kellega mängida. Telekat me ei vaata üldse, räägime omavahel või mängime lauamänge. Meil on väga mõnus koos olla!»

«Tean, et minu isa Jaanus nuttis ka, ehkki seda pimedas hästi näha ei olnud. Ma ei ole mitte kunagi enne näinud oma isa nutmas.»

«Helena on iseseisev ja hakkaja, see kindlasti aitas teda filmi juures ka väga palju,» ütleb ema Liisa. «Talle polnud see uus asi, et tuleb ise minna, teha ja hakkama saada. Käisime temaga võttel kaasas ainult päris alguses, edasi polnud vaja. Ta tundis ennast kindlalt ja lausa ootas neid võttepäevi. Võtsime seda võimalust lihtsalt hea elukogemusena, millest lapsel oleks midagi õppida. Ja Helena ei arva sugugi, et ta on nüüd kuidagi tähtis või kuulus selle tähelepanu tõttu, mis filmiga seoses tuleb. Ikka samasugune asjalik ja südamlik laps. Teab, et näitlemine on töö, mille üks osa on suhtlemine, täpselt nii loomulikult ta seda võtabki.»

Salavihm ja ohtlik ilu

Leelo Tungla raamatuid armastas Helena juba tükk aega enne filmi sattumist. «Need on väga head raamatud!» ütleb ta vaimustunult. «Kui ma filmi tegemise ajal Leelo Tungla endaga kohtusin, siis alguses kartsin teda. Ta on ju nii tark, nii kuulus! Aga pärast saime headeks sõpradeks.»

Lisaks loeb üheksane plika vabalt ingliskeelseid raamatuid ja lisab täiskasvanulikul toonil, et keele õppimiseks on see väga kaval viis.

Raamatut, mille põhjal film tehti, on väike peaosaline samuti lugenud. «See on siiski suht teistsugune kui film, seal on ka palju muid asju. Leelo, keda mina mängin, tahtis alati teha nii, et kõigil oleks hea. Ta võtab hästi palju riske, jookseb öösel vihma käes.» Filmitegemise juurde kuulub aga alati omajagu maagiat. Ka vihma käes ei pidanud Helena mitmete duublite jagu ligunema. «Vihma tehti ühe masinaga ja mina pidin siis jooksma läbi selle vihma. Aga tegelikult läks vihm kaarega ja oli nagu kardin mul ees, ma ei saanud üldse märjaks! See oli nii lõbus võte, mulle meeldis sealt vihma alt joosta. Mis siis, et ilm oli hästi tuuline ja jahe.»

Filmis leidub teisigi vigureid, mis ei lase pisikest peaosalist ohtu seada. «See koht, kus minu kohal sildi Juuksur küljest suur U-täht alla kukkus, aga niimoodi õnnelikult, et U kaar jäi otse põlvede juurde. Täpselt selline asi juhtus Leelo Tungla elus päriselt ka! Seda filmiti tegelikult kaks korda – U-täht kukkus, aga mind ei olnud, ja pärast niimoodi, et mina istun sellesama trepi peal. Siis kukutati mingi raske asi eemal suure pauguga maha, et ma ehmuksin. Pärast pandi need kokku. Raamatus on see ka selline õnnelik õnnetus. Juuksurina töötav tädi ütleb filmis: «K oleks su kindlalt maha löönud!»»

Ehkki süžee kajastab üsna sünget okupatsiooniaega Eesti riigi ajaloos, oskavad lapsed igast ajast oma päikesekillud leida. Nii raamat kui ka film kujutab toonast tegelikkust lapse silmade läbi.

«Aga ma saan aru, kui suur asi see on, et Eesti riik on vaba,» teatab Helena. «Kui vähe võimalusi oli lastel siis ja kui palju on nüüd! Näiteks kui ma oleksin tahtnud siis õppida inglise keelt või teisi keeli – sellel ajal ei tohtinudki seda teha. Isegi häid jõule ei tohtinud soovida. Igal pool tuli teha täpselt seda, mis ette öeldi, Stalinit pidi austama, ise üldse mõelda ei võinud.»

Et teatud hulk reegleid kuulub ka tänapäeva, sellega on nutikas üheksa-aastane päri, kuid lisab kiirelt: «Teistega peab alati arvestama. Aga inimesed Eestis on nüüd vabad ja võivad üldiselt teha seda, mida ise soovivad.»

Kolmteist kreemikooki

Viiekümnendate aastate Nõukogude Eestist kõnelevas autobiograafilises loos leidub palju lõbusaidki stseene, millest mõnest on Helenal eriti magusad mälestused. «Üks koht oli selline, et ma pidin kreemikooki sööma. Sellised sefiirikorvikesed – nii head! Iga duubli alguses pidin võtma ühe ampsu, aga kook ise pidi olema enne terve. Me tegime kolmteist duublit ja lõpuks sain ma kõik need kolmteist kreemikooki endale!»

Kuid mitte iga söögistseen ei kulgenud nii magusalt. «Oli üks stseen, kus pidin kartuleid sööma. Alguses see mulle väga meeldis, kõht oli tühi ka, sõin neid kohe rohkem kui vaja. Aga siis tegime veel ja veel. Ning mina pidin veel ja veel neid kartuleid sööma. Kuigi ma üldse ei tahtnud. Ma arvan, et neid väikesi kartuleid oli kokku mingi… viiskümmend kolm.»

Filmivõtted jagunesid kahele aastale. «Me filmisime igal aastaajal, suvel, kevadel ja natuke talvel ka, kahe aasta jooksul. Kokku oli 45 võttepäeva. Ma olin siis seitsmene ja lõpupoole sain kaheksa,» on Helenal kõik täpselt meeles.

Filmitegemine ei koosne aga ainult võtetest, lisaks tuleb käia proovides, ka rõivaproovides, suur hulk tööd jääb kaadri taha. Kuid peategelasel pole sellest pääsu. Enda eest tuleb täiega väljas olla ka siis, kui oled vaid seitsmeaastane laps. «See proovis seismine oli väga raske,» meenutab Helena. «Ja tolle aja riided, kõik need sukatripid ja kõvad materjalid. Ikka väga ebamugav oli siis laps olla. Praegu ma küll selliseid asju kanda ei tahaks.»

Helena Marial on olemas oma maitse ja vaata et isegi stilistioskused, ka Arteri fotode jaoks valis ta endale riided ise. «Mu lemmikvärv on valge, see on ilus ja puhas, rahulik. Aga kleite ma eriti ei armasta kanda, nendega ei ole nii hea liikuda. Tavaliselt on mul venivad teksad ja mingi pluus,» räägib tüdruk.

Viide liikumisele pole selle preili puhul sugugi liigne. Helena on akrobaatikas väga osav, käib tsirkusetrennis ja kui vaja, ööbib vapralt telgis. Näitlejatöös tuleb kasuks, kui oled ka füüsiliselt kõigeks suuteline, ning ootamatu soov end vahelduseks kätelseisu visata võib peale tulla suvalisel hetkel. Päris julge? Helena ongi julge. Ja osav.

Helena Maria tunnistab, et esimese võttepäeva eel tundis ta hirmu küll. «Aga ma võtsin ennast ju kokku. Ja harjusin ära. Edasi mulle väga meeldis. Oleksin väga õnnelik, kui saaksin veel filme teha või teatris mängida. Näitlejaks saada – see on nüüd minu unistus.» FOTO: Liis Treimann

Palgaline mängukaaslane

Filmivõtetel oli lapsele loodud igati hooliv keskkond. «Hea tunne oli last võtteplatsile jätta, sest seal olid lihtsalt superinimesed koos. Väga sõbralik õhkkond, kõige peale oli mõeldud, et väike inimene ennast hästi tunneks. Moonika Siimetsast lahkemat ja hoolivamat inimest ei ole vist maailmas olemaski,» räägib Helena ema Liisa vaimustusega. Võtted toimusid eri paigus üle Eesti, varahommikul tuli väike buss peategelasele järele ja töö läks lahti. Nagu professionaalsel näitlejal, olgugi peategelane alles seitsmene.

Filmitiimis oli eraldi inimene, kes lapsega mängis.

23.03.2018 26.03.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto