Ma ei ole hommikuinimene. Ei saagi olla, kuna olen pesuehtne ööinimene. Öös on peidus kõige põnevamad asjad, sisukamad vestlused, peod, seiklused, inspiratsiooniplahvatused! Aga sama valemi teine pool on paraku see, et tuleb ka hommik üle elada. Ja see on karm.
Eriti karmiks läheb asi siis, kui vääramatu jõud kevaditi kella kallale läheb. Halastamatult keerab see sisemise ajataju täiuslikult tuksi ja kupatab niigi varase päeva veel tunni võrra varemaks. Ei, see pole kevadväsimus, mida siinkandis põetakse. See on kella-error, mis inimesed haigeks ja tigedaks teeb.
Alati sõidab äratus sisse lootusetult vara! Olen üks neist, keda hommikud ei hellita – mul on koolis käivad lapsed. Oo, ma tunnen siirast solidaarsust kõigi nendega, kes sama elupeatükiga heitlevad. Näen päeva esimesel poolel loppis nägusid ja noogutan mõistvalt – lapsevanemad…
Tõusta tuleb meil, saatusekaaslastel, enamasti juba kell kuus. Selge see, et tunned end nagu talveunest üles aetud karu. Ainult uriseks, kui saaks. Aga pole võimalust – samal ajal tuleb noortesse unimütsidesse elurõõmu süstida.
See on keeruline kübaratrikk ja niisama ma sellega toime ei tule. Õnneks aga pole elu sport, kus peaks tingimata ausalt mängima! Olen avastanud hulga dopingulaadseid abivahendeid, mis mind üle finišijoone lohistavad. Mine tea, võib-olla aitavad mõne teise puhul ka, sellepärast otsustasin oma hommikuveidrused avalikuks teha.
Hakatuseks koperdab unine karu vannituppa ja lartsatab külma duši alla. See pole kuigi hull, sinisest kraanist tuleb suhteliselt leiget vett, aga ka see aitab luugid lahti lüüa. Pilusilmne hommikupeegelpilt sisendab mulle mõtlikult, et tõenäoliselt olid mu esivanemad hiinlased. Esimesest raputusest jääb aga väheks, peagi vaja on täiendavat virgutust.
Kuna võimelda ma ei viitsi, tuleb järgmine dopingudoos magusa vallast – smuuti kookospiimaga. Suhkur on alati abiks, kui akud tühjad. Kohv muidugi ka, kuid siingi ei tööta minu puhul normaalsed lahendused. Kohvi joon Cayenne’i pipra ja kardemoniga – alles siis saan piisavalt terava energiasuraka kirja.
Kui seespidine määrimine ikka veel silma särama ei pane, tuleb väline krohvimine appi võtta. Kuidas sa endale sisendad, et oled puhanud ja rõõmus, kui endal on kustunud tohmuse nägu ees? Natuke kõpitsemist ja ime küll – võrdeliselt väliste remonditöödega paraneb ka enesetunne. Ehkki tõde on valus: korralik jumestus on minu puhul selge vihje eriliselt lopergusele hommikule.
Kogu see hookus-pookus pole kaugeltki kerge, kuid see aitab. Ilma dopingut kasutamata, puhtalt sisemise mootori toel mina välja ei venitaks. Aga vahel siiski veab! Kui kõrval leidub keegi imeline, kes võitleb hommikuvõitlused sinu eest ära ja kingib täiendava unetunni. Piisaks ka sellest piskust, mida pakuks tasakaalukama iseloomuga kell.
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg){kind=small}
