Sisukord
Arter
Tänane leht
31.03.2018
Eesti Paljud läksid, mõned tulid Uurija: nelja inimese tapmise ülestunnistamist ei saa ju kellelegi peale sundida (15) Välismaa Püha nädalaga valmistuti paastu lõpuks ja täna öösel algavateks lihavõteteks Kemerovo kaubakeskusel polnud kasutuslubagi (6) Julia Skripal paraneb jõudsalt (1) Arvamus Hans Alla: kohese kasu maksimeerimise masin (5) Juhtkiri: riigikogu ahned radžad (13) Margus Laidre: piltidest – raamidega ja ilma (2) Raivo Mänd: naudeldes üksindusse (8) EKI keelekool: liiga palju liitumist (2) Postimees 1998. aastal: mees püüdis end restoranis tappa VANA KULD Raivo Mänd: naudeldes üksindusse (1) Kultuur Aarne Üksküla delikaatne, kuid siiski avameelne portree (1) Sündinud klassikuks Sport Valikutes vaba: kuidas Venemaa koondislasest poeg Narva Transi tüürimeest toetab Tänak: tahame seekord tugevat tulemust Mart Soidro: Anatoli Krikuni peale mõeldes Ei mingit tulevärki: suure tiitlimatši võitja selgus alles kohtunike otsusega (2) AK Aarne Üksküla delikaatne, kuid siiski avameelne portree (1) Neljatärniakadeemik Jüri Allik väldib igavust (2) Bändis mängiv sooloartist Artemi Troitski: 85 protsenti hirmu ja lootust (14) Aastapäevasalme järgmiseks korraks Peeter Langovitsi tagasivaade: Taastati Tallinna toomkiriku orel Iga eestlane ei või Eestit omaks pidada (20) Margus Laidre: piltidest – raamidega ja ilma (2) Raivo Mänd: naudeldes üksindusse (8) Jakob Kübarsepp: teadus vajab muutusi juba doktorantuuri tasemel (1) SUUR LUGU: Humanistist Terminaator ja teaduse superstaar - milles seisnes Stephen Hawkingi fenomen? (1) VANA KULD Raivo Mänd: naudeldes üksindusse (1) Arter Nostalgilised raudteeruunad (2) 10 parimat Tallinn Fashion Weekil Arteri suur intervjuu! Raadiohääl ja filmimees Jaan Tootsen: mul on tunne, et keegi vaatab pihku itsitades kõrvalt, kuidas eestlased üksteist materdavad Neeme Raud: valede aeg ja eestlaste tõsine tõeusk (1) Eesti maffia laieneb kuulsas Räniorus Hüvasti, paast: maitse slaavipäraseid lihavõtteroogi Lihavõtte meeleolud: munad tuppa ja tibud värviliseks! Filmiarvustus «Peeter Pikk-kõrv»: jänesed on täiuslikud loomad! Staarpapagoi Tibu: «Päkapikud... kõike teavad!» Sõiduproov. Multitööriistaga metsa ehk Kui hea on Dacia Duster? Meelelahutus Koomiks Sudoku
ERRi «Raadio ööülikooli» toimetaja ja dokumentalist Jaan Tootsen. FOTO: Liis Treimann / Postimees

Arteri suur intervjuu! Raadiohääl ja filmimees Jaan Tootsen: mul on tunne, et keegi vaatab pihku itsitades kõrvalt, kuidas eestlased üksteist materdavad

18 min lugemist

Kui tihti kuulete kedagi lausumas, et suurema korteri või uuema auto asemel tahaks hoopis alandlikumaks inimeseks saada? Jaan Tootsen on just sellisel enese mõtestamise teekonnal, pidepunktideks vanade meeste ja naiste tarkus ning neli last, kes teda kodus kasvatavad. Linnupetteks aga küsimus: «Kes on inimene?»

Tellijale Tellijale

See ei tähenda, nagu oleks Tootsen mõni elukauge lihasuretaja. Dokumentaalfilmide tegemine on talle õpetanud, kuidas vaadata maailma kõrvalseisja pilguga, ja «Raadio ööülikooli» loengute abil on Tootsen akumuleerinud mitmesaja loengu tarkuse. Nende teadmiste varal vaatab ta tülitsevaid eestlasi ja tunneb muret – meie omavahelisest vastasseisust võidavad ju vaid need, kellel on vaja, et Eesti riigina oleks nõrk ja haavatav.

Vaiksele laupäevale kohaselt mõtestab Tootsen järgnevas intervjuus ka surma ja jumalaga seonduvaid teemasid. Põhjust selleks annab nii tema maailmavaade kui ka süüvimine ühe katoliku preestri hingeellu – isa Vello Salost rääkiv dokumentaalfilm «Igapäevaelu müstika» jõuab septembris kinodesse.

Oled sa rohkem raadiomees, filmimees või hoopis pereisa?

Maikuuni olen ametlikult isapuhkusel ja tänu sellele saanud aastavanuse Elsiga hästi palju koos olla. Esimest korda, alles neljanda lapse puhul, on nõnda, et kui ma kodust välja lähen, hakkab laps mõnikord kurvastusest nutma. See näitab, et ema kõrval on talle tähtis ka isa.

Lapsega jalutamise tõttu olen Kalamaja tänavad täielikult läbi kamminud, tunnen siin iga viimast kui nurgatagust. Kalamaja on ka selle poolest tore, et kui täna hommikul siia oma kodukohvikusse sisse astusin, küsis kohviku peremees kohe, kas jätsin lapse vankriga õue ja ega tal ometi külm ei hakka. Soo ja Vana-Kalamaja nurgapealne kohvik on nagu meie laiendatud elutuba ja kui mul endal on siin vahel vaja pissile minna, siis leiab kohvikust ikka inimese, kellele laps mõneks minutiks sülle anda.

Isapuhkuse kõrvalt olen oma järgmisi filme ette valmistanud – isa Vello Salo film on sisuliselt valmis, järgmisel aastal on järg Fred Jüssi ja seejärel Toomas Hendrik Ilvese käes. Pärast kolme suurt portreefilmi saab sügisel valmis ka üks minu jaoks oluline lühidokumentaal, aga sellest ei tihka ma veel rääkida.

Loomulikult on ka isapuhkuse ajal taustal tiksunud raadiotöö ja kätt hoian soojas sellega, et teen kord kuus «Ööülikoolile» ühe saate.

Uku Masing on kunagi kirjutanud, et üht tööd tehes puhkad teisest. Aga kui kõik need ülesanded kokku panna, siis mõnikord on väsimus väga suur, hakka või nutma. Kui teed midagi põhjalikult, siis võtab kõik aega, aga tore on see, et mida vanemaks saad, seda rohkem oskad nautida ka igapäevaelu ja lihtsalt tööprotsessi. Olen hästi õnnelik, et mul on võimalus nende raadiosaadete ja filmide kaudu ka omaenda maailma kokku panna.

Jaan Tootsen ajakirjanikuga kohvikus: «Tunnen Kalamajas iga viimast kui nurgatagust.» FOTO: Liis Treimann

Sisuliselt saad riigi raha eest rahuldada iseenda uudishimu?

See keemik Marie Curie ütlemine on väga tabav. Ööülikooli jaoks olen püüdnud kokku tuua eri mõtlejaid ja õppejõude näitamaks, et maailm on võrratult pöörasem ja mitmekesisem sellest, mida meile iga päev näidatakse.

Isegi kui mõne «Ööülikooli» kõneleja jutt erineb minu arvamusest, aga ta esineb väga veenvalt, siis ma lihtsalt naudin mängu ilu. Loomulikult on mulle tõde väga oluline, aga mõne intellektuaali mõtterännakut võib ju võtta kui vaimset tulevärki, poeesiat või kunstiteost. Ja siis on tore vaimustuda, et vaata – ka nõnda saab mõelda. Eks ma püüan olla väga avatud ka selle pärast, et mul on egoistlik soov ise targemaks saada.

Sama on filmidega – eelkõige on need mulle endale vaimseks harjutuseks inimeseks kasvamise teel. Ja kui ma ise olen targemaks saanud, on mul midagi ka teistele öelda.

Mõtlen, et mis tahes looming on ikkagi vahend millenigi jõudmiseks, mitte eesmärk iseenesest. Kunagi küsisin Peeter Lauritsalt ühes «Ööülikooli» saates häbelikult, mis on elu mõte. Selline kuueaastase lapse küsimus, natuke piinlik küsida, aga siis Laurits vastas, et see on üks mõttekamaid küsimusi üldse, mida üks inimene saab endale esitada.

Mikrofoni taga jutuveeretamine on ju lihtne: istute tuppa maha, inimene pühendab sulle tunnikese ja läheb pärast koju. Dokumentalistina lähed sa inimesega sinna koju kaasa, istud tema magamistoa põrandale ja küsid, miks ta oma peiksist lahku läks. Või näitad isa Vello Salo auto tagaistmel lõunauinakut tegemas, vana sokk päikesevarjuks silmil.

Mul on kõikide filmide puhul tekkinud eetilisi küsimusi, kui lähedale ma tohin minna ja on mul selleks õigus. Aga filmis on ikka omad nähtamatud draamareeglid, mille abil lugu üles ehitatakse. Üldjuhul on filmis peategelane ehk siis kangelane, kes tahab midagi saavutada, kuid kellele elu veeretab ette takistusi. Ja kui meil on vaatajana piisavalt empaatiat ja peategelase elu meile korda läheb, siis me elame talle kaasa. Nõnda on ju kõikide inimeste elus – ikka kukume vahel ja ajame end jälle püsti ning päris puhaste pükstega ei ole vist keegi jäänud.

Tänu dokumentaalfilmidele tegemisele olen seda enda elu kõrvaltvaatamise rolli saanud kõvasti harjutada. Ja vaatleja ning hindaja rollide vahel on suur erinevus.

Kui näitaksime filmis ainult õnnestumisi, klantspilti ja paraadportreed, poleks seda kellelgi huvitav vaadata. Selline film oleks igav ka portreteeritavale endale. Olen hästi tänulik neile inimestele, kes on lubanud filmitegija enda ellu. Minu silmis on nad kangelased, kes annavad oma isikliku elu selleks, et saaks tekkida kunstiline üldistus, vaade inimese elule laiemalt. Tänu sellisele üldistusele saab filmivaataja pöörata pilgu iseenda hinge ja mõtestada omaenda tegemisi ja valikuid. Sel juhul ei anna me hinnanguid enam peategelasele, vaid saame targemaks enda ja maailma kohta laiemalt. See võiks olla mis tahes loomingu ülim eesmärk.

Tänu dokumentaalfilmidele tegemisele olen seda enda elu kõrvaltvaatamise rolli saanud kõvasti harjutada. Ja vaatleja ning hindaja rollide vahel on suur erinevus. Näen ka iseennast ühe tegelasena filmis – mõnikord näiteks kui lolli isa, kes kadunud kummiku pärast lapse peale häält tõstab. Selles mõttes on see aus mäng: küsin endalt samu küsimusi ehk miks ma nõnda käitun, miks ma teen selliseid valikuid.

Mida hullem olukord, seda tugevamini tekib see puhas kõrvalpilk. Kui hommikul on kiire, aga võtmed on kadunud, kasukas kukub põrandale, laps karjub ja piim läheb ümber, siis on seda iseenda ja oma maailmaga hädas tegelast väga huvitav vaadata. Ja see tegelane olen ma ise. See olukorrast n-ö väljasirutumine ei ole põgenemine, sest olen selle vihase inimesena ikkagi hetkes kohal, aga filmitegijana olen samal ajal ka puhta pilguga kõrvalvaataja, kelle on piisavalt hästi arenenud huumorimeel.

Kunagi juhtus üks hästi kurb sündmus – ajasin autoga kogemata ühe kassi alla. Ta lihtsalt hüppas ette, teha ei olnud midagi. Peatasin auto. Kaader filmist: vihmamärg hommik, lõputu maantee, auto, mina ja kassilaip. Kõrval seisab kahesaja-aastane valgete juustega vanamemm, kes põllenurgaga pisarat kuivatab. Möödasõitvate autode juhid vaatavad mind süüdistavalt – kes on see idioot, kes kassile otsa sõitis. Olin sel momendil oma elufilmi paha tegelane. Aga see väga kurb kassistseen arenes tegelikkuses väga pikaks tragikoomiliseks etüüdiks, juba päris lühimängufilmi mõõtu materjal. Saab nutta ja naerda.

Märkan elus palju rohkem kui varem. Lõpuks oled ise igal ajahetkel oma elu režissöör – ka siis, kui kaamerat ei ole, astud mööda tänavat ja vaatad kõike nagu kolmemõõtmelist filmi.

Tegelikult näeb filmitegija teravamalt kogu ümbritsevat maailma, selle valgust ja varje. Kui vaatad maailma läbi kaamerasilma, siis su taju teravneb. Isegi lõhnu hakkad tavaelus teisiti tundma. Ka kõik ilusad ja ekstaatilised hetked võimenduvad. Märkan elus palju rohkem kui varem. Lõpuks oled ise igal ajahetkel oma elu režissöör – ka siis, kui kaamerat ei ole, astud mööda tänavat ja vaatad kõike nagu kolmemõõtmelist filmi. Aga lolliks ei tasu ka sellega minna.

«Traditsiooniline Kalamaja pere» ehk kolm meest ja beebi. «Pildil on metafüüsilisest isikust ettevõtja Jaak Johanson, budist Dave Murphy, vabakutseline Els Johanna Tootsen ja monarhist Jüri Kotšinev,» selgitab Tootsen. FOTO: Jaan Tootsen.

Mida dokumentalisti terav pilk peale valguse ja varjude veel märkab?

30.03.2018 02.04.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto