Jüri Allik näitab oma igavuse vältimise raamatus ilmekalt, kui surmavalt ohtlik on olla tänapäeva lääne ülikooli õppejõud, peitmata sotsiaaluuringuid «teadmatuse loori» taha, et ellujäämise huvides hoiduda poliitkorrektsuse terrorist. Kui me tõesti soovime vähegi õiglasemat ühiskonda, siis peame teadma (!) vaimsete võimete jaotuse ausat tõde ja muid päristõdesid, hoolimata paitusfundamentalistide soovist meie haukumispaelad välja opereerida.
Alati leidub veidrikke, kes ei soovi Immanuel Kanti kombel asetada end inimsoo keskpunkti, vaid eelistavad kooberdada rentslites ja võserikes sooviga mõista inimloomust. Austraallased hüüdsid enesekindlalt «No more down under» alles 1988. aastal, kui tähistati kapten Cooki saabumise 200. aastapäeva, eurotsentristlikud maakaardid keerati tagurpidi.
Meie neljatärniakadeemik Allik astus reipalt iseenda provotseeritud skandaali Sigmund Freudi «Inimhinge anatoomiaga» (Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999), kus Freudi püha müüti lahti riietav essee oli pikem ja põhjalikum kui Freud ise. Mati Unt arvas sumedalt, et Freudi maandamisel tõe tasemele pole midagi halba, Vaino Vahing armastas loomulikult Freudi ka peale Allikut, rohkemgi veel!
Kuid noored vihased literaadid Valle-Sten Maiste ja Jaanus Admason lajatasid püha inkvisitsiooni vaimus: «Eesti kultuurimaastik nõuab (!) intellektuaalse diskursuse mitmetahulisust, ent ÜLIMAT INSTITUTSIONAALSUST OMAV ISIK (st Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik – K. M.) ilmutab ignorantsust, eelistades silmamoondajate koolitamist PR-firmade ja personaliotsijate jaoks.»
On varemgi juhtunud, et publitsistika võtab endale kultuuri säsikeele sätestamise riskantse rolli, jättes tagasihoidlikud asjatundjad küürutama käsikirjade najale. Teaduse sõjad on tapvad, langenud ja haavatud pole loetud. Väikese eesti kultuuri harras intellektualism jääb nokkima Habermasi, Derrida ning Lacani sõnu, sõnu, sõnu…