N, 2.02.2023

Neljatärniakadeemik Jüri Allik väldib igavust

Neljatärniakadeemik Jüri Allik väldib igavust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
«Väldi igavaid inimesi ja olukordi»
«Väldi igavaid inimesi ja olukordi» Foto: Raamat

Eestlast tunneme noogutusest lause peale «Kui Arno isaga …». Äsja leidus gümnaasiumi kuldmedalimees, kes tõstmata pilku pihuliisult, polnud kuulnudki õpetaja Laurist. Rahvuslikke stereotüüpe on põnev teaduslikult uurida – parem kui žurnalistlike õnnevalemitega hella pannes, hingekärgedelt mett nõristades, võõrmõttelisi skeeme maale lohistades, puhast rõõmu, päriselt – ilmatasemel Eesti psühholoogiateadlase nõtket stiili lugedes.

Ei usu, et maailmas on liialt neljakordseid akadeemikuid – üks on! Soome, Eesti, Euroopa akadeemik ja vaimu vabaakadeemik – Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik. Ta võinuks olla maalikunstnik või kirjanik, sai aga psühholoogia uurijaks, õpetlaseks ja parimates ajakirjades ohtralt viidatuna tuntuimaks Eesti teadlaseks. «Väldi igavaid inimesi ja olukordi» edastab selges eesti keeles vaimuvirgeid mõtteid Eesti hingeteaduse poole sajandi pürgimustest.

Eneseküllase arrogantsita ei saa mainimata jätta, et õppisime Jüriga samal psühholoogia esimese lennu kursusel aastast 1968; koos meiega hilisem minister ja Tallinna linnapea Jaak Tamm, Tallinna Ülikooli rektor Mati Heidmets, professor Mare Pork, ühiskonnategelane Tiit Koldits, õppejõud Aavo Luuk ja Maie Kreegipuu, episoodiliselt ka Mozarti kauge järeltulija Aleksander alias Sass Müller ja elukunstidotsent Jaak Kohtla.

1970ndatel oli Nõukogude Liit võimas kosmosealistaja, kogu maailm habises järjekordse «vennaliku» käratuse ootel. Sihturitel oli vaja saata pomm täpselt vaenlase silmade vahele. Nii saigi Leningradi Optika Instituudi leidur Vladimir Kušpil lopsaka rahalise ülesande uurida, kuidas teeb inimese silm 100 000 korda päevas miniliigutusi, registreerimaks nähtavat. 1973. aastal pakkus bulgaaria tuumafüüsik, kes ei tahtnud enam tuumapommi ehitada, välja idee, kuidas paigaldada silma elektromagneetiline pool, mis registreeriks silmaliigutusi suletud laugude taga.

Silmaprofessor Leo Schotteri ja noored psühholoogid Jüri Allik ja Aavo Luuk üritasid silmaliigutusi registreerida ka suletud laugude taga. Tiigi tänaval pandi alumiiniumrõngad paika ning jalutati, silmad saladuslikult säramas, silmakliinikusse, kus algeline tindisulega isekirjutaja hakkas vedama segaseid siksakke. Jüri Allik lootis, et heatahtlik maailm ootab tema geniaalseid avastusi, ent kohe leidus kolleege-kitujaid virisema, et noor õppejõud ironiseerib Nõukogude Liidu rahuarmastava välispoliitika üle ja raiskab rahva palehigis teenitut.

Ühel hetkel jõudis noorele parteitule teaduste kandidaadile Jüri Allikule kohale tõdemus, et suur maailm elab Tartu geeniusest tumedas teadmatuses vaid tühise viitsimise pärast. Vaja oli Moskvast ümber lülituda. Liiatigi hakkasid semiitlike näojoontega nõukogude psühholoogid massiliselt läände kolima. Teaduse metropolid pisaraid ei usu – matemaatilised valemid, analüüsiprogrammid, psühhofüüsikalised moodsad peibutused kippusid lämmatama «pehmet ja hämarat», udupeent nägemise psühholoogiat. Liiatigi polnud veel Tartusse jõudnud MacDonald’s ega LCD-ekraanid.

Jüri Alliku uurijad pidid pingule tõmmatud piimakile taha asetama papist rõnga, mida tagantpoolt valgustas lamp. Esmajärgulistesse ajakirjadesse jõudsid teadusartiklid otsekui hamburgeriputkast linnaservas. Psühholoogid andsid endale aru, et ei saa kunagi näha «nägemist ennast»: näeme vaid täppi ekraanil, mille nihkeid suudame seletada omaenda kujutluste koopa pimeduses kobades. Nagu riigivalitsejate Exceli tabelit nii ka surmtõsist teadusmaastikku valitsevad arvud.

Kunagi ei tohi alla anda! Alles 32 aastat hiljem, aastal 2014, õnnestus Jüri Alliku uurimisrühmal korduskatsega seletada, milline nägemistäpp on ekraani keskkohast nihkes, miks on mitu objekti korraga inimese teadvuses. Eesti vabanemisega kurjuse impeeriumist oli Alliku uurijatel selgunud «okupatsiooni mudel» – iga punkt nägemisväljas okupeerib enda ümber ala, mille pindala vastab arvukuse mudelile. Kaheksa kollast täppi ekraanil võib ju olla sama palju kui kaheksa punast kolmnurka, aga silm arvab teisiti: korralik hajukogum näib arvukam juhuslikult loobitust.

Psühholoogia keerukus või lihtsus (mõlemal teemal on Jüri Allik kirjutanud köitvalt!) ei ole evangelistide arvamusega liiderdamine kusagil ajalehesabas. Kultuuri ja ajalugu vabalt käsitledes hüppab Allik 200 aastat ajas tagasi, et koos Tartu Ülikooli rektori Georg Friedrich Parrotiga Peterburi rongis jälgida perroonil seisva jaamaülema mütsi kahanemist – rongi kiirendusega kaasuvat optilist illusiooni, näidates elegantselt, kuidas on võimalik mööda pääseda rangest andmetöötluse kitsast pudelikaelast, ikkagi teaduslikku rangust säilitades.

Jüri Allik näitab oma igavuse vältimise raamatus ilmekalt, kui surmavalt ohtlik on olla tänapäeva lääne ülikooli õppejõud, peitmata sotsiaaluuringuid «teadmatuse loori» taha, et ellujäämise huvides hoiduda poliitkorrektsuse terrorist. Kui me tõesti soovime vähegi õiglasemat ühiskonda, siis peame teadma (!) vaimsete võimete jaotuse ausat tõde ja muid päristõdesid, hoolimata paitusfundamentalistide soovist meie haukumispaelad välja opereerida.

Alati leidub veidrikke, kes ei soovi Immanuel Kanti kombel asetada end inimsoo keskpunkti, vaid eelistavad kooberdada rentslites ja võserikes sooviga mõista inimloomust. Austraallased hüüdsid enesekindlalt «No more down under» alles 1988. aastal, kui tähistati kapten Cooki saabumise 200. aastapäeva, eurotsentristlikud maakaardid keerati tagurpidi.

Meie neljatärniakadeemik Allik astus reipalt iseenda provotseeritud skandaali Sigmund Freudi «Inimhinge anatoomiaga» (Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999), kus Freudi püha müüti lahti riietav essee oli pikem ja põhjalikum kui Freud ise. Mati Unt arvas sumedalt, et Freudi maandamisel tõe tasemele pole midagi halba, Vaino Vahing armastas loomulikult Freudi ka peale Allikut, rohkemgi veel!

Kuid noored vihased literaadid Valle-Sten Maiste ja Jaanus Admason lajatasid püha inkvisitsiooni vaimus: «Eesti kultuurimaastik nõuab (!) intellektuaalse diskursuse mitmetahulisust, ent ÜLIMAT INSTITUTSIONAALSUST OMAV ISIK (st Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik – K. M.) ilmutab ignorantsust, eelistades silmamoondajate koolitamist PR-firmade ja personaliotsijate jaoks.»

On varemgi juhtunud, et publitsistika võtab endale kultuuri säsikeele sätestamise riskantse rolli, jättes tagasihoidlikud asjatundjad küürutama käsikirjade najale. Teaduse sõjad on tapvad, langenud ja haavatud pole loetud. Väikese eesti kultuuri harras intellektualism jääb nokkima Habermasi, Derrida ning Lacani sõnu, sõnu, sõnu…

Jüri Allik korrastas Elva kenas kodus koos abikaasa, professor Anu Realoga mõtteid ja lendas rahvuslike stereotüüpide kallale, kus geenitriiv võib kultiveerida eriti räigeid sõjakuse ja agressiivsuse geene, mis on meie luus, lihas ja veres. Ajaloo irve tõttu sattus ta aga venelaste rahvuslike stereotüüpide uurimisel parajasti rulluva pronksisõja okastraadile. Siiski vastas enamik Venemaa psühholoogia kõrgkoole peibutavale kutsele saada nimekate uurijate kaasautoriks.

Jüri Alliku laialdased uurimised näitavad, et rahvuslik enesemüüt on tagurpidipeegel naaberrahvast – ameeriklane on kõike seda, mida kanadalane pole, ja vastupidi. Samad jooned ilmnevad eestlaste, poolakate ja kõigi vene kirsasaabast nuusutanud idaeurooplaste puhul. Venelasest ei saa iial eestlast – sulatuspott ajab üle ääre.

Jüri Alliku kirjutatust järeldan «igava» hüpoteesi Euroopa rahvusstereotüübi resistentsusest – see on vaikiva enamuse tuim vastupanu sunniviisilisele eurostumisele. Teisisõnu: kui me armastasime jäägitult prantslasi – Balzaci, Dumas’d, Edith Piafi ja Renoiri, siis pealesurutud PPP (pagulaste, pederastide ja purkisittujate) propaganda Tallinna Kunstihoones äratab meie erksates meeltes ammukogetud Kremli ööbikud.

Alliku raamat peletab igavuse. See on tungla läitmine ja anuma täitmine.

Jüri Allik

«Väldi igavaid inimesi ja olukordi»

Tartu Ülikooli Kirjastus 2018

550 lk

«Väldi igavaid inimesi ja olukordi»
«Väldi igavaid inimesi ja olukordi» Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles