R, 9.12.2022

Ökoloog Aveliina Helm: maailma päästmiseks peame muutma oma mõtlemist

Hans Alla
, toimetaja
Ökoloog Aveliina Helm: maailma päästmiseks peame muutma oma mõtlemist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Mesilased on ühed tähtsamad tolmeldavad putukad, kelle huku korral kaotab inimene ühe peamise loodusest tuleneva majanduslikult olulise hüve
Mesilased on ühed tähtsamad tolmeldavad putukad, kelle huku korral kaotab inimene ühe peamise loodusest tuleneva majanduslikult olulise hüve Foto: Frank sorge/Caro/Scanpix
  • Inimene peab kiiremas korras mõtteviisi muutma.
  • Igaüks saab oma harjumusi ning mõtlemist muutes loodust kaitsta.
  • Kahju vältimiseks peab tegutsema kohe, küsimus on paarikümnes aastas.

Omasoodu tiksumise aeg saab varsti otsa ning inimkond peab kiiremas korras midagi ette võtma, või muidu sajavad meile kaela suuremat sorti hädad, manitsetakse möödunud nädalal avalikuks tehtud Valitsustevahelise Elurikkuse ja Loodushüvede Koostöökogu (Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services) aruandes, milles teadlased analüüsisid keskkonna seisundit.

ÜRO loodud koostöökogu eesmärk oli anda ülevaatlik hinnang, millest poliitikud ja valitsused saaksid tulevikku kujundades lähtuda.

Üks aruande 550 autorist on Tartu Ülikooli botaanik ja liigirikkuse spetsialist vanemteadur Aveliina Helm. Tema sõnul oleme jõudnud olukorda, mis nõuab otsustavat ja kiiret tegutsemist.

Koostöökogu aruandest ilmnevad kaunis hirmuäratavad arvud. Näiteks Eestis on 20. sajandi algusest saadik kadunud 95 protsenti niidukooslustest ja vaid kahte protsenti meie metsast võib pidada põlislaaneks.

Tartu Ülikooli ökoloog Aveliina Helm.
Tartu Ülikooli ökoloog Aveliina Helm. Foto: Erakogu

Muret on mujalgi küll. Saksamaa looduskaitsealadelt on kadunud ligi kolmveerand lendavaist putukaist. Just aruande avaldamise ajal ilmus uudis, et Prantsuse põllulindude arvukus on vähenenud kahe kolmandikuni kunagisest tipust. Need on vaid üksikud näited.

«Meie eesmärk oli teha kõige pädevam, kõige põhjalikum aruanne looduse seisundi kohta,» ütles Helm. Aruande mõte seisnebki selle põhjalikkuses, et riigid ja inimesed saaksid kohaneda ja muuta oma loodusressursside kasutamist.

Peame põhjalikult muutma tootmist

Looduslikud süsteemid, ökoloogilised kooslused on ütlemata keerukad ning nende tasakaalust välja viimine toob endaga kaasa paksu pahandust, mis halvemal juhul tähendab maailma muutumist elamiskõlbmatuks. Kuigi leidub selliseidki loomi või taimi, kes tõenäoliselt suudaks inimese põhjustatud keskkonnamuutustele vastu panna ja kohaneda, on need üksikud vastuvoolu ujujad.

Loodus on säärasel määral inimese ja tema tööstuse võimuses, et meil lasub Helmi sõnul moraalne kohustus keskkonda ja planeedi teisi elanikke kaitsta. Rääkimata sellest, et meile endale saab osaks märkimisväärseid kannatusi, kui jätkame ekspluateeriva majanduse ja tööstusega.

Laelatu puisniit Pärnumaal. Puisniidud on Euroopa liigirikkaimad kooslused, mis on elupaigaks sadadele taime- ja loomaliikidele. Veel eelmise sajandi alguses katsid puisniidud Eestist pea kolmandiku ehk 850 000 hektarit. Nüüd hooldatakse puisniite vaid 650 hektaril – vaid 80 aastaga oleme neist kaotanud rohkem kui 99 protsenti. Puisniidud ja teised pärandkooslused on hindamatud elurikkuse hoidjad ja looduse hüvede pakkujad.
Laelatu puisniit Pärnumaal. Puisniidud on Euroopa liigirikkaimad kooslused, mis on elupaigaks sadadele taime- ja loomaliikidele. Veel eelmise sajandi alguses katsid puisniidud Eestist pea kolmandiku ehk 850 000 hektarit. Nüüd hooldatakse puisniite vaid 650 hektaril – vaid 80 aastaga oleme neist kaotanud rohkem kui 99 protsenti. Puisniidud ja teised pärandkooslused on hindamatud elurikkuse hoidjad ja looduse hüvede pakkujad. Foto: Erakogu

«Aruande ehk olulisim leid oligi see, et vana moodi edasi minnes seavad elurikkuse kahanemine ja keskkonnamuutused ohtu meie majanduse, sissetuleku, toidutootmise, puhta õhu ja vee, kahandades nii väga oluliselt meie elukvaliteeti,» ütles Helm. «Jutt ei ole sajanditest, vaid aastakümnetest. Eks nüüd ongi valida, kas võtame selle vältimiseks midagi ette – isegi kui selleks on vaja olulisi ümberkorraldusi – või paneme silmad tuleviku ees kinni.»

«Olukord ongi tõesti halb,» ütles Helm. Ainuke lootus on tööstus põhjalikult ümber korraldada. Maailma suuremad liigirikkuse kahandajad on intensiivne põllumajandus ning mereloomade ülepüük. Intensiivselt monokultuuri kasvatav põld sarnaneb mitmes mõttes kõrbega. See sobib elupaigaks vaid vähestele liikidele.

Helm peab süüdlaseks mõttelaadi, mis on keskendunud lühiajalise kasu maksimeerimisele. Sellest peab inimkond edasi arenema, sest vastasel juhul pole meie senist elulaadi säilitada enam võimalik. «Majanduskasv, mis toimub elurikkuse kahanemise ning keskkonnaseisundi halvenemise arvel, ei saa olla jätkusuutlik,» ütles Helm.

Teenused, mida me kasutame

Aruande teine tähtis nüanss seisneb looduslike protsesside käsitlemises hüvena. Näiteks kui mingil põhjusel peaks lakkama tolmeldavate putukate tegevus, mida kahjuks on karta, ei saa viljakasvataja sellele «teenusele» enam loota. Kõigi maailma õunapuude käsitsi tolmeldamine oleks nõnda hiiglaslik ettevõtmine, et see tõstaks ubinate hinna mõeldamatusse kõrgusse. Ja peale õunapuude tuleks tuleks majandusliku kasu arvestusest välja jätta kõik teisedki putuktolmlevad taimed.

Aruanne liigitab loodushüvede alla ka mittemateriaalsed hüved, mida me keskkonnalt saame. Näiteks on mitmekesist loodust kui elupaika vaja ka kõige linnastunumale inimesele. Raportis on eraldi esile toodud looduskoosluse märkimisväärne roll inimese vaimse tervise hoidmisel.

Õnneks saab midagi ette võtta igaüks meist. Küsimus on Helmi sõnul mõttelaadis. Samamoodi kui intensiivselt haritud põld on eramut ümbritsev madalaks niidetud muru kaunis eluvaene paik võrreldes vabalt kasvava heinaga. Lihtne muutus niitmisharjumustes suurendaks meie koduõues tuntavalt looduslikku mitmekesisust ning annaks aiale kui ökosüsteemile kõvasti juurde. Mitmed säärased lihtsad meetmed seisavad aga mõttemalli ja isegi esteetiliste kaalutluste taga. Neid on siiski kergem muuta kui kogu tööstusmaailma selle majanduslikus inertsuses.

Muutu, või sind muudetakse

Sellist mentaliteedimuutust nimetab Helm igaühelooduskaitseks. Nii leidis Helm olevat täiesti tarbetu teepeenarde niitmise, sellal kui vabalt kasvades pakuksid taimed ulualust paljudele.

Helm tõi kurnava mõttelaadi näiteks uuesti põllumajanduse. Klassikaline põld toodab praegusele mentaliteedile vastavalt vaid ühte hüve – inimesele toitu. Kuid teatavate ümberkorraldustega saaks sama maalapp peale söögikraami pakkuda elupaika näiteks põllulindudele ja muule elule, kes võiksid kultuurmaastikku inimesega jagada.

Võib vastu väita, et me saame kas elada mugavalt või hoida loodust, aga mitte mõlemat. Helmi sõnul selline vastandamine enam paika ei pea, kui üldse kunagi pidanud on. Loogika, et looduse reostamise hinnaga saame elada mugavalt, ei kehti.

Koostöökogu aruanne sedastab, et liigirikkus mängib nii materiaalselt kui ka kultuuriliselt tohutult suurt rolli. Kui me maailma järjekindla põhjalikkusega rikume, asudes seisukohal, et oleme loodusest kuidagi eraldi, ega tunnista oma sõltuvust loodusest, kaotame ka selle mugavuse, mille oleme tänaseks tootnud. Helmi sõnul on aeg muuta käitumist, või muidu muudab seda meie eest maailm.

Helmi ja tema kolleegide aruandes nimetatakse teavitamist kõige tõhusamaks viisiks, kuidas pidurdada maailma liigirikkuse ja looduslike hüvede hääbumist. Helmi sõnul võivad looduskooslused taastuda, kui inimene ainult laseb. Nagu madalaks niidetud muruga roheline kõrb võib mõne niidukivaba kuu järel pakkuda peavarju lugematutele satikatele ning sügisel aianurka jäetud lehed pesa talvituvale siilile.

Sama käib tootmise kohta. «Kui meil jätkub tarkust oma põllumajandust muuta, suudaksime taastada palju,» ütles Helm, kes tegeleb ka taastumisökoloogiaga.

Eestiga aga on nii ja naa. Ühest küljest on eestlasel meie energeetika tõttu märkimisväärselt suur ökoloogiline jalajälg, teisalt võime kodutare ukse ees jaanipäevasääski maha lüües liigirohkust kiruda. Aruande Euroopale ja Kesk-Aasiale keskendunud osa tõstab esile illusiooni, mis võib meie kandi inimeste peas valitseda. Nimelt tarbib inimene meie ilmanurgas rohkem looduslikke hüvesid, kui siinne piirkond toodab – mingi muu kandi arvel.

Oma süsinikuheite jalajälje vähendamiseks võiks Eesti teha kava, kuidas põlevkivienergeetikast vabaneda. «See, et meil ei ole riigina isegi mitte plaani, kuidas jätkusuutmatust põlevkivienergeetikast väljuda ja tagada Virumaa inimeste heaolu, on lihtsalt vastutustundetu,» ütles Helm.

Märksõnad
Tagasi üles