Sisukord
Arvamus
Postimees

Andres Anvelt: kodud turvalisemaks

2 min lugemist
Andres Anvelt. FOTO: Pm

Eesti ühiskond on turvalisem kui kunagi varem, kui vaadata statistikat. Kui veel 2006. aastal nimetas kuritegevust probleemina 48 protsenti Eesti elanikest, siis alates 2010. aastast muretseb turvalisuse pärast vaid kolm kuni kuus protsenti inimestest.

Meil ongi väga palju tööd ära tehtud, seda nii kuritegevuse vallas kui ka tules, vees ja liikluses hukkunute arvu vähendamiseks. Ometi oleme vigastussurmade arvult Euroopas kolmandal kohal ning hukka ja vigastada saavad meie inimesed tihtilugu oma kodus.

Näiteks oli väikelaps kukkunud radiaatori vahele. Päästmine võttis tunde, sest tuli oodata radiaatori jahtumist ning alles siis sai selle tükkideks saagida ja lapse lahti päästa. Või 140 kilo kaaluv diabeeti põdev naine, keda päästjad on käinud kodus korduvalt aitamas, sest naine on kukkunud ja temaga koos elav tütar lihtsalt ei jaksa ema püsti tõsta. Või vanem inimene, kes on suitsuanduri kontrolliks taburetile roninud ja kukkunud. Näiteid on veel ja veel. Seejuures juhtub kõige rohkem õnnetusi tasapinnal: komistatakse vaibanurga või juhtmete taha või on pesuruumi põrand libe.

Oleme jõudnud olukorda, kus päästjatel oli mullu 661 väljakutset eluhoone tulekahjule ja 900 väljakutset kukkunud inimeste abistamiseks. Aastas kukub end surnuks sadakond inimest ja päevas vajab ligikaudu 200 inimest kukkumise tõttu arstiabi, pooled neist just koduseinte vahel. Esimest korda oli rohkem kui poolte uppumiste põhjus just nimelt vette kukkumine. Vingugaasi- ja olmekeemiamürgistus võtab aastas ligikaudu paarikümne inimese elu. Meil on tuhandeid inimesi, kelle elukvaliteet langeb vigastuse tagajärjel, mille oleks saanud ära hoida.

Olukorra parandamine algaks ainuüksi probleemi teadvustamisest ja inimeste teavitamisest. Seletada vanematele, kuidas teha kodu väikelapsele ohutuks, et ta ei saaks kukkudes raskelt viga ega olmekeemiast mürgistust – kas ei võiks see olla osa arsti visiidist? Liikumisraskustega või ülekaalulise inimese puhul piisaks pöördumisest omavalitsuse poole, kes aitaks koju paigaldada näiteks seintele käetoed, põrandale libisemist takistava katte ja vaataks kodu kriitilise pilguga üle, et inimesel oleks liikumisteed vabad ning et treppi ei peaks kasutama. Suitsuanduritele tehakse lahendusi, kus karp tuuakse mugavale kõrgusele seina peale. Ja need on vaid mõned näited.

Muidugi ei pea tingimata omavalitsus inimese kodu hindama minema. Meie kõigi kohustus on oma lähedaste eest hoolt kanda, kui vaid teame, kuidas seda teha. Oma eakaid lähisugulasi külastades võiks lasta pilgu üle, et peale suitsu- ja vingugaasianduri olemasolu oleks kodus lihtne ja turvaline liikuda ning et me oskaksime pakkuda abivahendeid, mis liikumist hõlbustaksid. Ja kui me ise ei suuda oma lähedast näiteks jalutuskeppi kasutama veenda, siis tuleb appi perearst.

Päästeamet on üle kümne aasta jõudsalt tegutsedes vähendanud mitu korda nii tulesurmade kui ka uppumiste arvu. Seda, et suitsuandurit peab kontrollima vähemalt kord kuus, et joobes peaga ujuma minna ei tohi ja et lastel tuleb veekogu ääres silm peal hoida, teame kõik une pealt. Ja meie lapsed teavad seda kõike tänu lasteaedades-koolides tehtud teavitusele veel pareminigi.

Oskusteave ennetustööst on olemas, nüüd tuleb ametkonnad sotsiaaltöötajatest omavalitsuste ametnike ja perearstideni kokku tuua ja tegutseda ühiselt kodude ohutuse parandamiseks. See on üks lähiaastatel suuremaid väljakutseid ja siseministeeriumi kohustus meie turvalisuse parandamisel.

Seotud lood
31.03.2018 03.04.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto