Sisukord
Arvamus
Tänane leht
05.04.2018
Eesti Neeme Raua reportaaž Washingtoni tippkohtumiselt: Balti riigid saavad loota USA abile (4) Mida tegi Eesti metsatööstur Aafrikas? (11) Majandus Uus elektrituruseadus kaldub ikka kreeni Maarahvas saab lõpuks kiire interneti (11) Välismaa Neeme Raua reportaaž Washingtoni tippkohtumiselt: Balti riigid saavad loota USA abile (4) Juudiviha tõmbas Briti leiboristidele häda kaela Kremli endine tippametnik intervjuus Postimehele: Putini uus eesmärk on tehnoloogia (17) Arvamus Juhtkiri:«viimane miil» ehk elu võimalikkusest maal (2) Margus Parts: Venemaal saavad põlisrahvastest välisagendid (1) Postimees 1935. aastal: Tallinna linnaapteegi juhataja «avalik saladus» - 20 000 krooni altkäemaksu Tõnu Kurissoo: miljardi euro eest rumalust (20) Andrus Villem: nullpunkt Patarei merekindluses (2) Martin Mölder: kus on erakondade toetuste põhi ja lagi? (1) Mihkel Mutt: vahetustega Eesti (1) Kultuur Steven Spielbergi üllatusmunadest kubisev popkultuurioopus Noored näitavad peeglist iseend ja eesti teatrit Me kõik oleme äraspidised multikategelased Sport Ood Ronaldole. Kes ütles, et üks ei ole võitlusväljal kuningas? Tartu Linna litsiks: lõbunaised tsaariaegses Tartus Kuningriiklane nõuab tavatut sammu tselluloositehase planeeringu peatamiseks Fotod: sõjameditsiiniõppusel harjutati rahvusvahelist koostööd HU? laulja Hannaliisa Uusma uurib ülbeid ja isaseid üheksakümnendaid Margit Sutrop: ülikooli käekäigust sõltub riigi tulevik Seitse naist loovad oma keha ja häälega lugusid Volikogu otsustas: Kambjast peab saama Ülenurme (4) Ministeerium: enesetapukindlaks pole võimalik vanglaid muuta (1) Suured teetööd algavad uuel nädalal Tartu linn võtab inimeste liikumisharjumused uuesti luubi alla Meelelahutus Koomiks Sudoku

Margit Sutrop: ülikooli käekäigust sõltub riigi tulevik

4 min lugemist
Margit Sutrop FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Uue rektori ülesanne on hoida, et Tartu ülikool jääks rahvusliku haritlaskonna taimelavaks ning eesti keele ja kultuuri hoidjaks.

Tartu ülikool on jõudnud ainukese Eesti ülikoolina rahvusvahelistes edetabelites kõrgetele kohtadele, kuuludes kahe protsendi maailma parimate ülikoolide hulka. Selline tulemus on meie väikesele riigile ja rahvale erakordne saavutus.

Kuidas meie edu hoida ja kasvatada? Kuidas tagada Eesti teaduse lipulaeva – Tartu ülikooli – rahvusvaheline konkurentsivõime ning samal ajal kindlustada eestikeelse kõrghariduse tulevik ja rahvusülikooli kõigi funktsioonide täitmine? Ilma jätkusuutliku rahastamiseta on seda võimatu teha. Kuna riigikogu on teinud otsuse tasuta kõrghariduse kasuks, sõltub ülikool suuresti riigi toest.

Avatud maailmas lähevad tipud tööle sinna, kus on head töötingimused ja makstakse väärilist tasu. Ülikoolide alarahastamise tõttu ei ole noortele ülikoolis töötamine praegu kuigi ahvatlev. Doktorikraadiga noorte õppejõudude ja teadlaste palgad jäävad alla kooliõpetajate palkadele. Professorite töötasu ei kannata võrdlust erasektori palkadega. Doktorandid ootavad, et riik täidaks oma lubadust ja suurendaks õppetoetust. Teadlased ootavad, et riik viiks teaduse rahastamise lubatud ühe protsendini SKTst.

Tõsi, ülikool saab ka ise rohkem pingutada, näiteks kasvatades välismaiste uurimistoetuste hulka. Praegu on Tartu ülikoolil 133 välisrahastusega projekti kogumahuga 32,6 miljonit eurot, see on vähem kui viiendik kogu eelarvest. Loodud grandikeskus hakkab pakkuma teadlastele suuremat tuge Euroopa Liidu ja teiste välisprojektide taotlemisel. 

Paraku on üleeuroopaline konkurents Euroopa Liidu teadusrahastamisele aasta-aastalt suurenenud. Samuti on erialati võimalused välisgrante hankida erinevad, kõigile lihtsalt pole sobivaid rahastusskeeme.

Kuidas tagada kõrghariduse kvaliteet? Kui riigil raha napib, tekib küsimus, miks jagatakse niigi vähest raha mitme ülikooli vahel. 

Kas kõrghariduse rahastamisel ei võiks lähtuda sellest, et meil on üks tugev teadusülikool, universitas, ning teised kõrgkoolid spetsialiseeruvad oma kindlatele valdkondadele, dubleerides Tartu ülikoolis õpetatavat vaid riigile prioriteetsetes valdkondades? Ülikoolid ise selles ilmselt kokkuleppele jõuda ei suuda. 

Kuigi gümnaasiumilõpetajate hulk on märgatavalt vähenenud ja kõigile õppekavadele ei jätku piisavalt üliõpilasi, on ülikoolid õpetamist õige vähe kokku tõmmanud. Meie kõrgkoolides avatakse rohkem õppekohti, kui on gümnaasiumide lõpetajaid. 

Riik on püüdnud kõrgharidust suunata ülikoolidega sõlmitavate halduslepingute abil, eristades tegevustoetust ja sihtotstarbelist toetust. Umbes viiendik tegevustoetusest jagatakse kuue tulemusnäitaja alusel. Arvesse võetakse üliõpilaste nominaalajaga lõpetamist, tööleasumist või edasiõppimist, vastutusvaldkondadesse vastu võetud üliõpilaste osakaalu õppeasutuse kõigist üliõpilastest, välismaal õppimist või praktiseerimist, välisüliõpilaste hulka ning erasektorist saadavat tulu.

Kas kõrghariduse rahastamisel ei võiks lähtuda sellest, et meil on üks tugev teadusülikool, universitas, ning teised kõrgkoolid spetsialiseeruvad oma kindlatele valdkondadele, dubleerides Tartu ülikoolis õpetatavat vaid riigile prioriteetsetes valdkondades?

Probleem on selles, et need näitajad ei mõõda kuigi hästi hariduse kvaliteeti, sest ei pööra tähelepanu sellele, kes õpetavad (teaduskraad, publikatsioonid, praktiline kogemus), mida õpetavad ja kuidas õpetatakse. Nende kolme kõige olulisema kriteeriumi täitmise eest peavad ülikoolid ise hoolt kandma. See aga tähendab, et kui mõnes kõrgkoolis on õppejõududeks maailma tippteadlased, kes väga meisterlikult õpetavad, ja teises on õppejõud, kes kasutavad vananenud õppemeetodeid või ei avalda peaaegu midagi, siis rahastust see erinevus ei mõjuta. 

Tulemusrahastamise kõige kaalukam näitaja on nominaalajaga lõpetajate arv. On selge, et hoolimata tasuta õppest jätkavad tudengid siiski töötamist. Ülikoolid, mis peavad tagama üliõpilaste nominaalajaga lõpetamise, satuvad seetõttu tugeva surve alla: nad on valiku ees, kas kergendada nõudmisi või leppida rahastuse vähenemisega. Lahendust näen siin selles, et täiustatakse õppetoetuste ja -laenude süsteemi ning ülikoolidel lubatakse avada rohkem osakoormusega õppekavu.

Teine oluline tulemusnäitaja on vastutusvaldkonda vastu võetud üliõpilaste osakaal kõigist vastuvõetutest. Sügiseks on haridusministeeriumil kavas vastutusvaldkonnad üle vaadata, võttes aluseks järgmised põhimõtted: õpe toimub nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppe tasemel, sh eestikeelne õpe vähemalt kahel tasemel, ja õpetamine põhineb kõrgetasemelisel teadustegevusel. Ülikoolidele on kavas lubada kaasvastutust vaid riigile prioriteetsetes valdkondades. Mõne uue vastutuse saamiseks peab ülikool mõne senise ära andma.

Kas meil on kindlust, et neid kriteeriume ka järgitakse? Mõned ministeeriumis keerlevad ettepanekud teevad murelikuks: näiteks tuleb Tartu ülikoolil ikka ja jälle tõestada, et pole kuigi mõistlik hakata meditsiini õpetama ka Tallinnas. Samuti on kummastav, et Tartu ülikool peab ikka ja jälle tõestama, et tal peaks olema kaasvastutus tehnoloogia valdkonnas, kui ometi on tegu riigile prioriteetse valdkonnaga, mida võiks õpetada mitmes ülikoolis. 

Tähtis on, et otsustajad hoiaksid meeles, et meie universitas’ele on seadusega tehtud ülesandeks edendada «teadusi ja kultuuri, pakkuda teaduse ja tehnoloogia arengule tuginevaid kõrghariduse omandamise võimalusi kõrgharidustaseme kolmel astmel humanitaar-, sotsiaal-, arsti- ning loodusteaduste alal».

Mida tuleks teha olukorras, kui raha napib? Kuna kõrgetasemelisel teadustegevusel põhinev kõrgharidus on kallis, siis on mitmetes Euroopa maades võetud suund sellele, et anda rohkem tuge tippülikoolidele, kes suudavad rahvusvahelises konkurentsis toime tulla.

Ka Eestis on tegelikult üks ülikool – Tartu ülikool – rahvusülikooli staatuse kaudu esile tõstetud. Tartu ülikoolile on antud suur vastutus, sest ta on Eesti kõrghariduse ja teaduse liider, laiapõhjaline universitas. Tartu ülikoolil lasub kohustus osutada õppe-, teadus- ja muul loometegevusel põhinevaid avalikke teenuseid, säilitada rahvuslikku kultuuripärandit ning pakkuda avalikkusele sellega seotud teenuseid. Lisaks on Tartu ülikool riigi järel teine muuseumide pidaja. 

Mõelgem Eesti Vabariigi saja aasta juubelil hetkeks selle üle, kas Eesti riik saanuks üldse tekkida ja püsima jääda, kui ei oleks olnud Tartu ülikooli. Vaadates, millist rolli on Tartu ülikool ja meie vilistlased mänginud Eesti riigi ajaloos, võib üsna kindlalt öelda, et praegusel kujul küll mitte.

Tuleval aastal tähistame emakeelse ülikooli 100. sünnipäeva. See on kogu eestikeelse kõrghariduse ja teaduse sünnipäev. Selleks, et ülikool saaks täita kõiki rahvusülikooli ülesandeid ja teadusülikoolina püsida karmis rahvusvahelises konkurentsis, on vaja, et riik tagaks Tartu ülikoolile jätkusuutliku rahastamise. Uue rektori ülesanne on hoida, et Tartu ülikool jääks rahvusliku haritlaskonna taimelavaks ning eesti keele ja kultuuri hoidjaks. 

Rektori ülesanne kõigi muude kohustuste kõrval on aidata valitsusel ja riigikogul meeles pidada, et nii tugev kui on Tartu ülikool, nii tugevad on meie riik ja rahvas. Valituks osutumise korral kavatsen nende põhimõte­te eest seista.

3 mõtet

  • Tartu ülikool vajab edu hoidmiseks ja kasvatamiseks jätkusuutlikku rahastamist.
  • Ülikool saab ka ise rohkem pingutada, kasvatades grandi­keskuse toel välismaiste uurimistoetuste hulka.
  • Õppe riiklik rahastamine peaks sõltuma sellest, milline on õppejõudude tase teadlastena ja kui hästi nad tudengeid õpetavad, mitte nominaalajaga lõpetajate arvust. 
Seotud lood
04.04.2018 06.04.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto