Ilona Leib: diivanimehe panus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ilona Leib

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Kuulsin oma kodu-Selveris dialoogi umbes nelja-aastase tüdruku ja ligi aasta noorema poisi vahel. Poiss: «Ma hakkan presidendiks.» Tüdruk: «Ei, teeme nii, et mina hakkan presidendiks. Hakka sina Rae vallavanemaks, see on ka väga tähtis koht.» Vastuväiteid ei kostnud.

Praeguste laste põlvkond kasvab usus, et nii poistele kui ka tüdrukutele on kõik teed eneseteostuseks lahti. Samal ajal kuulen üha enam mittetöötavatest keskealistest meestest, kelle naised käivad tööl ja on pere põhilised leiva laualetoojad. Mingil põhjusel eeldavad need mehed, et naised teevad sellegipoolest ära kõik kodutööd, nagu tegid nende emad.

Täies elujõus mehemürakad on päevad läbi kodus ega kiirusta tööleminekuga, sest nõudmiste latti ei taha alla lasta isegi sel juhul, kui laste ülalpidamiseks raha ei ole. Kui asjaolud kujunevad eriti soodsaks, elavad nad seejuures ise naise kulul ja tema soetatud majas.

Tagasi üles