Festival tõmbab eestlast nagu magnet rauda ja pole vahet, kas see on korraldatud otse keset pealinna või tuleb sinna kõigepealt paar tundi sõita ja siis kõmpida veel kusagil metsa vahel või rabas, et festivalipaika jõuda. Iga ilmaga. Sääsed sutsavad, vihma ladistab, jalad vajuvad mutta, öökull huikab hoiatavalt, kännu tagant piidlevad karvase metsaeluka valvsalt helkivad silmad, aga kui eestlane tahab festivalile jõuda, siis ei peata teda miski. Vahel liigutakse isegi sügava öö rüpes, et olla päikesetõusukontserdi alguseks kusagil rabas.
Eestlased võib laias laastus jagada kolmeks. Ühed korraldavad festivali, teised esinevad festivalil ja kolmandad külastavad seda. Kolmas grupp on teadagi kõige suurem, teine ilmselt kõige mobiilsem. Tunnen üht populaarset muusikut, kes ühel päeval esines kahes riigis kolmel festivalil ning kõik läks nagu lepase reega.
/nginx/o/2017/07/16/6899373t1h616c.jpg)
