Rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov ütles, et kuigi leidub paar detaili, mis teda pensionisüsteemi muudatuse puhul häirib, on laias laastus tegemist olulise ja vajaliku reformiga.
Jegorov kritiseeris neljapäeva hilisõhtul sotsiaalmeedias tugevalt sel nädalal valitsuse poolt heaks kiidetud pensionireformi, mis hakkab mõjutama just nooremapoolsete inimeste pensioniväljavaateid.
«Täna kiitis VV (vabariigi valitsus – toim) heaks pensionireformi. Mina ja minu maksuinimesed on RMs (rahandusministeeriumis – toim) selges opositsioonis,» säutsus ametnik. «VV saadab signaali 2019. aastal sündinule, et ära mõtle 18-aastaselt ülikooli minna – mine tööle ja saad 5 aastat staaži rohkem. Pigem mine üldse põhikooli järel – saad 8,» lisas ta.
Järgmises säutsus kirjutas Jegorov: «Oleme 19 aastat rääkinud inimestele, et mõtle enne kui ümbrikut vastu võtad. Nüüd ütleme, et tühja sellest? Võta 500 [eurot] kontole ja ülejäänud ümbrikus? Ka II sammas on niigi ju lammutamisel. Ma olen lihtsalt sõnatu.»
«Lähtun alati põhimõttest, et see, mida ma kirjutan, on see, millesse ma ka ise usun. Mul pole kombeks kirjutada asju, mis on minu arvates valed,» rääkis Dmitri Jegorov
Dmitri Jegorov, on siis uus pensionireform tõesti nii hull, nagu te Twitteris kirjutasite?
Ei-ei. Reform tervikuna on väga vajalik. Kindlasti pole see õige, kuidas mõned väljaanded minu säutse pealkirjastasid, et Jegorov andis pensionireformile hävitava hinnangu. Kaugeltki mitte.
Kordan veel, et reform on oluline. On väga palju probleeme, mis aina süvenevad, kui reformi ei tehta.
Ma ei ole paduliberaal ega padukapitalist. Ma annan endale aru, et suurem solidaarsus ühiskonnas on vajalik. Kui pensionite vahe on kordades, toob see probleeme ja tekitab sotsiaalseid pingeid.
Aga ma juhtisin tähelepanu lihtsalt mõnele detailile, mille peale tasub tõsiselt mõelda, enne kui uus pensioniseadus lõplikult vastu võetakse. See on küll poliitiline otsus, aga debatt pensioni üle võiks olla kõigi jaoks avatud. Peame siin inimeste teadlikkust kindlasti tõstma.
Teie terav kriitika, et pension seotakse tulevikus rohkem tööstaažiga, ei ole ju detail, vaid väga põhimõtteline ja maailmavaateline muutus.
Selles mõttes olen nõus, et minu kriitika ei olnud maksutehniline. See oligi rohkem poliitiline ja ideoloogiline avaldus. Ma loodan, et kodanikuna on mul enda seisukohtade avaldamiseks õigus olemas.
Esimene osa minu kriitikast puudutab ebaõigluse momenti.
Võtame näite: inimene, kes sünnib järgmisel aastal, saab 2037. aastal täisealiseks. Siis on tema valik, kas ta läheb ülikooli või siseneb tööturule. Ta võib mõtlema hakata, et kui ma ülikooli ei lähe, vaid siirdun selle asemel hoopis tööle, siis minu pension on tulevikus viie aasta staaži jagu kõrgem.
Veel hullem on siis, kui inimene otsustab staaži pärast tööle minna kohe pärast põhikooli. Kas see sõnum, mis me reformiga välja saadame, on ikka õige? Minu arust mitte.
Teine pool kriitikast puudutab ümbrikupalkasid. Inimese soov ametlikku palka saada võib reformi tagajärjel langeda. Samas oleme 20 aastat rääkinud, et kui sa nõustud ümbrikupalgaga, siis saad tulevikus väiksemat pensionit.
Eks inimene juhindub sellest, mida ta usub õige olevat. Kui ta nüüd arvab, et suuremat palka polegi vaja teenida, kuna palgalisa saab nagunii ümbrikus, siis on see väga kahetsusväärne olukord.
Kas te tõesti arvate, et noor inimene, kes tahab õppida ja minna ülikooli, läheb selle asemel hoopis tööle, et kunagi kauges tulevikus veidi rohkem pensionit saama hakata?
Inimesi on erinevaid. On neid, kes ei mõtle pensionile ka üks aasta enne pensionile minekut. Teiselt poolt on ka neid, kes mõtlevad sellele juba enne tööjõuturule sisenemist.
Iseenesest pensionisüsteem koosneb esimesest ja teisest sambast. Otsest põhjust meie pensionisüsteemi pärast mures olla ei ole. Aga maksundus ja majandus on puhas psühholoogia.
Inimesed lähtuvad sellest, mida nad usuvad. Müütide ja emotsioonidega võidelda on väga keeruline. Seetõttu on ka näiteks ümbrikupalgavastane võitlus olnud väga vaevaline teekond, kuigi maksu- ja tolliamet näitab selles vallas häid tulemusi.
Mis üldse pani teid hilisõhtul nii teravalt valitsust kritiseerima? Oli see puhtalt emotsiooni pealt tehtud?
Emotsionaalne või mitte, aga mina lähtun alati põhimõttest, et see, mida ma kirjutan, on see, millesse ma ka ise usun. Mul pole kombeks kirjutada asju, mis on minu arvates valed.
Kas säuts on teile kaasa toonud mingeid probleeme või hõõrdumisi rahandusministeeriumis?
Ma loodan, et ei ole. Vähemalt minister ütles, et eriarvamused on head ja vajalikud.
Kas seaduse välja töötanud sotsiaalkaitseminister Kaia Iva on teile helistanud ja küsinud, miks te ametnikuna niimoodi avalikult kritiseerima hakkasite?
Kahjuks pole mul olnud tänase (reedese – toim) päeva jooksul võimalust ministriga vestelda.
Nagu korduvalt ütlesite, avaldasite oma poliitilisi seisukohti. Kas te plaanite poliitikasse minna?
Ei ole selliseid plaane. Järgmistel valimistel märtsis ma ei osale.
Kas kutsutud on?
Otseselt mitte.
Indrek Holst, SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juhatuse esimees
Kui pensionireformi tervikuna hinnata, siis on tegemist paigaltammumisega. Muudatused keskenduvadki sellele, kuidas parimal viisil esimese samba kukkumist pehmendada. Selles valguses on paigalseis ikka natuke parem kui samm tagasi.
Reformi raames tehakse üks väga oluline muudatus, milleks on pensioniea sidumine keskmise oodatava eluea kasvuga. Tänaseni asetseski esimese samba pension justkui väljaspool reaalsust, mis andis tervikuna ühiskonnale väga vale signaali, et mõista, kui suur peaks olema inimese töö, st väärtuse loomise panus ühiskonda, et oodatud sotsiaalset kindlust (peamiselt nii pensioni- kui ravikulu) tagada. Positiivne on kindlasti ka paindlikkuse lisamine, mis viib esimese samba võimalused vastavusse reaalse tööelu nõudmistega.
Mis puudutab aga esimese samba sees rikkuse ümber jagamist – pean silmas palgaosaku kaotamist –, siis see on poliitiline otsus, millega võib nõustuda või siis mitte. Ühelt poolt annab see võimaluse natuke parandada madalapalgaliste pensione. Teiselt poolt on see järjekordne ebameeldiv sõnum kõrgemapalgalistele: võtame kõik teie suuremad maksud hea meelega vastu, aga tagasi anname vähem või ei anna üldse. Kui sellelaadsed eraldi sõnumid tervikuks liita, siis kunagi ei tea, milline neist võib osutuda viimaseks piisaks, mis hakkab lõpuks nendesamade praegu rohkem makse maksvate inimeste käitumist mõjutama.
Kogemus näitab, et noori pensionisõnumid väga ei huvita. Seega ma väga ei usu, et see pensionimuudatus mõjutaks noorte soovi kõrgkooli minna. Küll võivad mõjud ilmneda aastaid hiljem, kui need haritud noored saavad korralikku palka. Kas nad on ka motiveeritud ausalt makse maksma? Ma ei alahindaks inimeste soovi ja võimet käituda endale kasulikul moel, eriti kui nende arusaamine õiglasest jaotusest asub riiklikust poliitikast hoopis teises dimensioonis.
1. Inimesed saavad valida endale ise sobivaima aja pensionile minekuks, võtta pensioni välja osaliselt või oma pensioni maksmist soovi korral peatada, ilma et nad kokkuvõttes rahaliselt kaotaksid.
2. Staažiosa muutub pensioni suuruses olulisemaks. See aitab tagada solidaarsema esimese samba pensioni, samas kui seos palga suurusega säilib edaspidigi teise ja vabatahtliku kolmanda samba kaudu.
3. Pensioniiga seotakse oodatava elueaga. Nii on pensionisüsteem kooskõlas demograafiliste arengutega ja rahvaarvu vähenedes on võimalik maksta praegusega samaväärseid pensione.
4. Aastatel 1970–1982 sündinutele avatakse uuesti võimalus liituda teise sambaga.
Allikas: sotsiaalministeerium
/nginx/o/2020/10/26/13435796t1h4758.jpg)