Sisukord
AK
Postimees
14.04.2018
Eesti Oravad läksid üldkogu eel kraaklema (19) Kes tõi taas välja Eesti lipu? (2) Kiire kokkulepe keerulises seisus (3) Päike meelitab mõnulema Välismaa Üheöösuhe, mis lahvatas inetuks afääriks (6) KOHALIK VAADE. Hispaania kuningapere peab tõele näkku vaatama Ungari suursaadik: meil toimib demokraatia hästi Arvamus Agu Uudelepa analüüs: uue juhi missioon – kas Kaja Kallas suudab oravaratta tasakaalustada? (19) Aarne Mäe: talent tuleb koju Juhtkiri: valitsusel on aasta vigade paranduseks EKI keelekool: eestlase ausõna (3) Jelena Skulskaja: ballett – kas kurttummade keel? Postimees 1999. aastal: rahandusminister väljus kohtust õige mehena (4) Kultuur VIDEO: Mood, mis teeb sind kuumaks Sport Tarmo Kink: Eesti jalgpallis napib professionaalsust (1) Toyota insener kiidab Tänakut: ta teeb meeskonnaga suurepäraselt koostööd! Andrei Ševtšenko sillutas Liverpoolile ja Ragnar Klavanile tee Tallinna (2) Põlva Servitis pakitseb tiitlinälg AK Enn Tõugu: «Arvutil on hing sees» Nädala plaat. Leslie Da Bassi värviplahvatus Kus on siin süžee? Aja auk. Heroiiniauk (1) Kuusteist kirja lähedusele See, mida vahimees näeb Vikerkaar loeb. Kaks suurt Hüvasti ja tere, eesti keel! Mägedega sõbrustamise raamat Peeter Langovits: Mainekas plaadifirma ECM jõudis Eestisse Postimees meenutab: 50 aastat tagasi pandi Eestis alus kolmandale kosmoserevolutsioonile Arter Matkamas Islandil ja Jan Mayenil ehk maailma lõpus talve pikendamas Arteri suur intervjuu! Rail Balticu juht Baiba Rubesa: Eestlased on pragmaatilised ja usaldusväärsed (4) Justin Petrone kolumn: Eesti esteetika (1) 8 põhjust, miks e-sport on läbi ja lõhki sport, mitte lihtlabane arvutimäng (1) Muusikamüsteerium: kuidas saab tähekesest A-klassi staar? Kana on lahe: sellest saab suurema vaevata kevadise argiroa või peenema peopala Elina Nechayeva hullumoodi kallis «kleit»... Ehk mis on videomapping? VIDEO: Mood, mis teeb sind kuumaks Filmiarvustus «Portugal»: söö, palveta, armasta Eesti kastmes Sõiduproov. Subaru Impreza, Outback ja kui palju maksab õhk? VIDEO: Sukeldu pea ees «Legendide lahingu» kaadritagustesse saladustesse! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Joosep Värk: miks ajakirjandus valetab?

5 min lugemist
Joosep Värk. FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Mõni kuu tagasi küsis väike õde minu käest: Joosep, kas sina kirjutad alati tõde? Pärast mõtlemishetke pidin talle vastama: ei, ei kirjuta. Aga ma pole mingi erand. President ka ei räägi alati tõde. Peaminister samuti mitte. Mart Helmegi valetab. Sina valetad. Isegi su ema valetab. Loomulikult valetab ka ajakirjandus. Aga miks?

Kuluma kippuvaks teemaks on libauudised, mis eriti tugevalt on laineid löönud Ameerika Ühendriikides. Ajakirjanduse usaldusväärsus on saanud löögi ja valedest meedias teavad rääkida ka need, kes ise pole viimase aasta jooksul ühtki uudist lõpuni lugenud.

Üks osa probleemist on veebilehed, mille eesmärk ongi valede levitamine. Kuigi nad on ohtlikud, pole Eestis nendega suuri probleeme, sest loetavus pole kasvanud ohtlikult suureks. Küll aga on probleemiks valed ja spinnid peavoolumeedias.

Sisuliselt ilmub igas paberlehenumbris valesid – valefakte, valesid verbe, tehniliselt valesid kirjeldusi jne. See on täiesti loomulik, sest ka inimeste igapäev sisaldab palju valesid. Ütled, et saabud kell 18.05, aga tegelikult jõuad 18.03 või 18.07. Tavaelus jääb see talumispiiridesse.

Ka ajakirjanduses on teatud talumispiirid. Kui neid pidevalt ületada, siis hakkab see vaikselt närima usaldusväärsust. Meie töö ongi kontrollida fakte ja üritada jõuda tõeni. Just nimelt, üritada jõuda tõeni, mitte jõuda tõeni.

Seda ütlesin ka väiksele õele – et pean teatud ajaraamides otsima nii palju infot kui võimalik ja jõudma tõele nii lähedale kui võimalik. Info otsimisel on mõni ajakirjanik laisk, teine jälle pisidetailideni uuriv. Mõnel on rohkelt allikaid, teisel vaid üks.

Kogu karjääri jooksul Postimehes ja Eesti Päevalehes pole mul olnud mitte ühtegi kolleegi, kes oleks kasutanud talle antud avaliku sõna võimu meelega kurjasti ära. On tõesti olnud inimesi, kes pole pingutanud piisavalt, et tõele üldse lähedale jõuda.

Minu hinnangul on Eestis vaid üks Eesti ajakirjanik (?!), kellega ma ei ole koos töötanud, kuid kes minu arvates teadlikult kogu aeg valetab. Selle laulu laulab, kes kurvemat lugu jutustab. See on tema isiksuslik probleem, millega meil kõigil kahjuks ühiselt leppida tuleb – ta on kõikide enda lugude autor ja peategelane ühteaegu.

Et mitte tema eesmärki täita, jätan siinkohal nime nimetamata. Tema relv on provokatsioon ja ma soovin ta relvituks jätta. Meediat jälgivad inimesed mõistavad kindlasti, kellest jutt. Ta on nagu haigus, mida Eesti ajakirjandus põeb. Mõne organisatsiooni organism on suurtest miinustest nii nõrk, et ollakse nõus teadlikult avaldama kõmulist valet, et kahjumit veidigi vähendada.

Tegelikult on ta erand, mis kinnitab reeglit. Tema loob kontrasti, mida kogedes kinnitan, et Eesti peavoolumeedia ajakirjanikud tõesti soovivad Eesti avalikkust informeerida. Vahel tuleb see paremini välja, vahel halvemini.

Postimehes ilmus veebruari keskel intervjuu NO-teatri ühe juhi Ene-Liis Semperiga, kes on kindlasti kogenud seda, et tema kohta on kirjutatud valesid. Ja kindlasti on ta saanud isiklikult haiget ajakirjanduses kirjutatu pärast.

Intervjuus kasutas Semper võimalust kritiseerida ajakirjandust ning ütles järgmised sõnad: «Mängitakse üha madalamatele instinktidele ning on loobutud ühiskonna intellektuaalsest kujundamisest.»

Semperil on siin igal juhul õigus. Kollane online-ajakirjandus kogub juba rahumeeli klikke videotega, kus mõni inimene jabural moel elu kaotab. Traagiline sündmus on labastatud ja pakub meelelahutust.

Samamoodi on Semperil õigus selles, mis puudutab ühiskonna intellektuaalset kujundamist. Ongi paratamatu ja vääramatu, et vaba ajakirjandus pigem peegeldab ühiskonda, mitte ei maali neile õpetlikke pilte. See jäi juba ühte teise aega, mille mõjust mõtlemisele pole suur osa inimesi suutnud endiselt lahti lasta.

Semper jätkas veidi hiljem: „Vanasti oli ajakirjanik minu jaoks keegi, kes suutis maailma kriitiliselt ja teravmeelselt näidata. Tänapäeval mõõdetakse ajakirjaniku headust sellega, kui palju klikke tema pealkirjad toovad. Vahe on üüratu. Ajakirjanikud istuvad Facebooki huvigruppides ja võimendavad seda, mida nende sõbrannad neile ette söödavad.“

Eks ole selline emotsionaalne purse mõistetav ja ilmselt mõtles nii mõnigi lugeja, et hästi paneb, aga kahjuks on see jutt lihtsalt asjatundmatu ja suhteliselt mõttetu vale. Samas iseloomustab see hästi enesekindlat pealiskaudsust, mis võib tabada ka ajakirjanikke. „See näib nii. See ilmselt on nii. Ma olen kindel, et see on nii,“ kõlaks sotsiaalmeedia mõjutustega mõttekäigu areng.

Semperil on ajakirjanduse kritiseerimisel palju liitlasi. Maailma ilmselt kritiseerituim inimene, aga ka kõige suurem ajakirjanduse kriitik on USA president Donald Trump. Sarnasel positsioonil on olnud ka tema kaks viimast Eesti ametikaaslast.

Mis puudutab Toomas Hendrik Ilvest, siis tema oli oma väljaütlemistes üsna aval. Meie praegune president ei ole nii aval, aga tema sapise ja kiusliku kohtlemise osaliseks on saanud valdav enamik ajakirjanikke, kellega ma temast rääkinud olen ja kes temaga presidendiks oleku ajal kokku on puutunud. Ükskõik kui ebaõiglane või pealiskaudne mulle nende kriitika ja sõnavõtud ei tundu, tuleb ajakirjandusel siiski vaadata peeglisse.

On ilmselge, et viimastel aastakümnetel, eriti viimasel, on ajakirjanduse mõju oluliselt vähenenud. Sellest lähtub ka aina julgem kriitika – mitte keegi ei riski ajakirjandust kritiseerides enam sisuliselt mitte millegagi. Semperi näitel võib ajakirjanikku kritiseerida tema enda intervjuus ja intervjuu jätkub rahulikus võtmes. See ongi hea, vaba riigi tunnus, sest ajakirjandusel ei peaks olema võimu kedagi n-ö maha lüüa.

Siiski ei peaks mõjujõu vähenemine ja sotsiaalmeedia tulek olema vastuseks küsimusele, miks ajakirjandust nii tugevalt kritiseeritakse. Ma usun, et kriitika oli olemas varemgi, aga nii julgelt seda väljendada ei tahetud. Vastus on Eesti ajakirjanduse jaoks vähemasti osaliselt peidus kuskil mujal.

Minu silmis on olemas üks süsteemne viga. See on tingitud meie ühiskonna küünilisest edukultusest, mis blokeerib inimestes ja organisatsioonides võime ja tahte tunnistada enda tehtud vigu.

Selle asemel et eksimust tunnistada, oleme mingil põhjusel otsustanud, et kõik peavad olema justkui eksimatud. Selle kokkuleppe osa on põhimõte, et sinu vigadele juhin tähelepanu mina ning minu vigadele juhid tähelepanu sina. Seni kuni sa minu viga ei tõesta, ei tunnista mina selle olemasolu.

Kui see on nõnda ühiskonnas, siis on see paratamatult nõnda ka ajakirjanduses. Meie kõigi huvides oleks seda muuta. Seepärast soovitan mitte usaldada ajakirjandusväljaannet, kus ühtegi viga ei täpsustata. Ja mitte uskuda poliitikut, kes ütleb, et ta on kõik õigesti teinud ja teised eksivad. Kui näed kedagi viga tunnistamas, siis ära ründa ega parasta, vaid tunnusta.

Nii nagu Ameerika Ühendriikides, võiks ka Eesti ajakirjanduses olla eluterve faktide parandamise tava. Mitmes sealses lehes on eraldi sektsioon eelmise numbri valefaktide täpsustamiseks. Sarnaselt tegutsetakse ka online’is, kus loo täpsustamise järel ilmub selle alla selgitav tekst, kus öeldakse, mis enne valesti oli.

See samm võib suures võitluses tõe nimel tunduda väiksena, ent tegelikult oleks sel väga tugev distsiplineeriv omadus. Pidev vigade parandamine sunniks iga sõna ja mõtet rohkem läbi kaaluma ning iga järgmine parandus tekitaks veelgi tugevama faktikontrolli vajaduse.

Loomulikult ei kaoks sellega kõik probleemid. Näiteks kirjutasin ma mõni aasta tagasi Eesti Päevalehes loo sellest, et Varro Vooglaid ning Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni kaitseks (SAPTK) istuvad ühes paadis Vladimir Jakuniniga. Parimal juhul vastab see tõele teoreetilises, aga mitte sisulises mõttes.

Neid lugusid taunis Pressinõukogu ja ajakirjanduseetika seisukohast ongi see nende ülesanne. See on minu ainus, ent õiglane kaotus seal. Avaldasime toona tauniva otsuse, aga ma leian, et minu kohus on siinkohal saata avalik vabandus teele ka Varro Vooglaiu ja SAPTKi poole.

Selle loo puhul aga poleks järgmise lehe faktitäpsustusega midagi peale hakata olnud. Sedasorti eksimuste korral tuleks ajakirjandusväljaannetel olla enesekriitiliselt julge ja loo vildakust tunnistada. Nii käituvad maailma suured meediaväljaanded. Miks peaksime meie olema kehvemad?

Kindlasti peab nii mõnigi ajakirjandusjuht seda mõttekäiku rumalaks, naiivseks ja mõni isegi ohtlikuks tendentsiks, kus ajakirjanik ise ajakirjandust kritiseerib. Mõistan, et süsteemi senise loogika muutmine võib tunduda ohtlik. On aga ajakirjanduse usaldusväärsuse huvides vastu seista sotsiaalmeediast lähtuvatele hiilivatele nähtustele, mis tükk tüki haaval süsteemi nagunii muudavad. Probleeme tunnistades ja tundes on võimalik neile vastu astuda.

Seotud lood
13.04.2018 16.04.2018
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto