/nginx/o/2018/02/06/7550375t1hb9e9.jpg){kind=small}
/nginx/o/2018/04/12/7776627t1h252a.jpg)
Brigitta Davidjantsi debüütromaan «(Mitte just) armastuslugu» on raamat, millele tahaksin tahes-tahtmata head soovida. See räägib Eesti üheksakümnendatest (kuigi mina olin siis alles laps, midagi mäletan siiski), noorte naiste täsikasvanu(ma)ks saamisest (seda olen ka teinud), ja tundub olevat autobiograafiliste sugemetega. Ei saa ju vaadata kellegi elu ja öelda, et see võiks olla nii- või too naamoodi, ning ka aeg ei ole mulle nii tuttav, et selle tõetruuduses kahelda. On aasta 1998, põhikooli lõpuklassi noored avastavad ööelu, esimesi armastusi, iha, viha ja muusikat, aga…
