Eriline nimi teeb eriliseks. Kas tõesti?

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Pärast seda, kui Eesti sai uuesti vabaks, on tavapärased eesti nimed hakanud taanduma uute ja võõrapäraste ees. Selline muutus pole põrmugi juhuslik. Siin on peidus tõsised põhjused.

Tellijale Tellijale

Igal kevadsemestril, kui Juhan Peegli nimelises auditooriumis istub 70–80 tudengit, tõmbavad neist kaks-kolm tähelepanu juba enne, kui õppetöö ülikoolis alatagi jõuab. Nad jäävad silma pelgalt üliõpilaste nimekirja silmitsedes. Sest nende eesnimi on sedavõrd eriline. Viimastest õppeaastatest näiteks Christelle ja Priscilla, Leanyka ja Lysandra, Kätlyn ja Cäthly, Kettli ja Ketly, Cätriin ja Kateryn, Cairit ja Carina, Cärol ja Kätty. (Ausõna, ma ei mõelnud ainsatki neist välja!)

Aga selleks ei pea ilmtingimata ülikoolis õpetama, et märgata, kuidas üha rohkemate noorte eesnimi on selline, mis tekitab sageli küsimusi, kuidas seda kuulmise järgi õigesti kirjutada ning mis moodi korrektselt hääldada. Tõsiasja, et paljud eesnimed on nüüd täiesti teistsugused kui neil, kes saabusid siia ilma nõukogude ajal, kinnitab pilk ka noorte spordivõistluste protokollidele. Näiteks nädala eest Pärnus jõudsid algajate kulturismi ja fitnessi võistlusel autasustamisele Lyneth ja Lisandra, Lisat ja Nora-Lise.

20.04.2018 23.04.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto